Blogimisega on see lugu, et kui järjekindel pole, on raske järge pidada. Mitte et millestki kirjutada poleks. Või et postitamine sundus oleks. Täitsa vabatahtlik tegevus ju. Elu ja ilu tuleb iga päev peale, plaanid sellest ja teisest pajatada ja pilte näidata, aga kord on ilm liiga ilus, et arvutis istuda, kord ei leia sobivat sõnastust, no ja niimoodi seanahka venitadki.
Aga eile  tõusis vesi maja all ojas taas sedavõrd, et me 'ujumisauk' on kenas täitumuses. Ega kallist kraami, st. vett, saa niisama raisku lasta. Mistap me kolmekesi leotamegi ennast ühtepuhku. Ilm mõnusalt soe, ojavesi voolab värskendavalt. Pole teab mis kaugele vaja kõndida kah. Me lemmik-kohast paistab kodukatus kätte, kanjoniserval.
------------
Blogging can be tricky sometimes. Or should I say many times:). Not that there wouldn't be anything to blog about, or enough pictures, or such. Also, not that blogging would be some kind of 'have to'. It's my own free choice to keep that up, ain't it? If only weather outside wouldn't be so damn nice, if only I'd find the right way to say this or that, if only I could make a choice between zillions of photos:).
Anyway. Willow Creek is running again, yehaa! All three of us (Paul, Yarko and I) are taking full advantage of it. Spot our home up on the canyon rim!
03/07/2014