Välismaal elavate sugulaste külaskäigud olid reeglina nörritavalt lühikesed, mäletan lapsepõlvest, vene ajast. Kusjuures reeglina eelnes noile visiitidele päevadepikkune koristamine, küpsetamine, närveldamine. Kokkulepitud ajal sõitis Tädi või Onu taksoga ette, tervitas, kallistas, andis kaasatoodud kingitused üle, rüüpas tassi või kaks kohvi, keeldudes võileibadest ja koogist. Selge see, päev otsa perest peresse käidud, igal pool ei jaksa ju süüa. Nii umbes kahe kohvitassi järel hakkas kella vaatama ja nihelema - järgmine visiit ootamas. Takso sõitis taas ette, ja läinud ta oligi. Ma ei saanud tol ajal, ja hiljemgi, absoluutselt aru, mis tuli neil alati takus oli. Täna, sellesuvise kolmenädalase Eesti-reisi plaani kokku pannes olen tüki targem:). Mulle hakkab kohale jõudma, miks nood külaskäigud nii lühikesed olid. Lugematu hulk armsaid inimesi, kellega tahad kohtuda, lugematu hulk imeilusaid kohti, mida tahad näha (minu puhul - Paulile näidata). Paar päeva tagasi valdas mind lausa kerge paanika, sest nimekiri kasvas ja kasvas ja kasvas. Mistap võtsin aja maha, hingasin sügavalt sisse-välja. Kõik saab nähtud-tehtud-oldud, tuleb vaid vaim vabaks lasta. Me kindlapeale ei taha Tädi-Onu kombel paigast teise tuisata, 'sõiduplaan' näpus. Me tahame suhtlemist nautida, roose nuusutada ja tähti vaadata ka sealpool ookeani. Nii et suures plaanis laseme ajal ja asjadel voolata, kuid elemantaarne reisikava on siiski vajalik. Seda on ütlemata põnev kokku panna...
13/06/2013