Mul on ennegi juhtunud, et reisides lööb pea selgeks. Et vaatad end ja teisi värske pilguga. Või teed otsuse, mis juba jupp aega tegemist oodanud. Seekord tegin sellise: tuleva aasta alguses saab 5500-st kinnine blogi. Mõned postitused tulevad siin veel avalikud, erilist kiiret mul ukse kinnipanekuga pole, kuigi sean tasapisi juba nimesid ritta, kellele kutseid saata, kui custom readers variandile üle lähen.
Ah et miks nüüd äkitselt sedasi, küsite. Miks kinnine blogi. Vastus: ma ei soovi enam võhivõõraid/anonüümseid inimesi lugejaiks. See aeg sai ümber. Pealegi, kinnise blogi idee pole sugugi värske, pidanud olen säherdust plaani ennegi, viimati umbes aasta tagasi, kui mälu ei peta. Tõsi, toona mängisin mõttega, et jätan 5500 avalikuks, kinnise blogi teen lisaks. Tänaseks olen meelt muutnud. Jääb üksainus veebipäevik, kutsutud lugejatega.
Põhjustest veel. Võitlen teadupärast juba aastaid vaatenurgaga “kui pead avalikku blogi, annad lugejaile jahiloa, igaüks võib tulistada nii kuis süda lustib ja laskemoona jagub”. Iseenesest on võitlus suhteliselt tulemuslik olnud, vähemasti nii tundub mulle endale. 5500 kommentaarium püsib selline, nagu näha soovin (loe: saan peaasjalikult positiivseid emotsioone). Samas hakkab mullegi lõpuks kohale jõudma, et jah, nii täpselt ongi, et avalik blogi/blogija püsib avalikkuse meelevallas. Lisaks eeldatakse, et avaliku blogi kommentaarium peab väitlusklubi mõõdu välja andma. Mina, paraku, kirjutan võrgupäevikut enamjaolt selleks, et end väljendada, mitte selleks, et väidelda.
Tehnilisest poolest kah pisut. Plaan järgmine: tahan oma lugejate puhul teha linnukese vähemasti ühte kahest kastist: a) mõttekaaslane, b) minu suhtes valdavalt heatahtlik. Lisaks kinnise blogi elementaarne tunnusjoon: tahan inimesi, keda lugema kutsun, tunda, olgu siis reaalselt või virtuaalselt.
Et krüptiliseks ei kisuks, kaardid lauale. “Võtmed” kinnisesse blogisse jagan kõigile mu reaal-elu sõpradele ning headele tuttavatele, kelle kohta tean, et nad 5500 loevad. Neile sõpradele ja headele tuttavatele, kes loevad minu teadmata: kirjuta mulle eppharmon@gmail.com, saadan kutse, kui blogi lukku panen. Virtuaal-tutvuskonnaga saab sedaviisi olema, et lugema kutsun kõik blogijad, kes 5500 paremas veerus ära märgitud, pluss veel mõned veebipäevikute omanikud, keda mulle meeldiks külas käimas näha. Pluss väike peotäis heatahtlikke kommentaatoreid, kellega ühel või teisel ajajärgul blogisabades pikaajalisem, mõnus suhtlus tekkinud. Kuidas neile võtmed saata, on iseasi. Andke endast märku?
Et siis sedaviisi jah. Uuel aastal uutmoodi.
Pildil: Lilli nuusutab greipfruuti. Palm Springs, California.
Detsember 17/2024
“Travel far enough, you meet yourself.” ― David Mitchell, Cloud Atlas