Kapsad tulel

 



Armas aeg, meil pole sada aastat sest ajast, kui Oregoni, in the middle of nowhere elama kolisime, säärast aastalõppu olnud, mil peame ühe või teise küllakutse ära ütlema, sest päev või õhtu juba kirjas. Teisisõnu, minu ja Pauli social life on kannapöörde teinud. Sõbrad ja sugulased on käeulatuses. Vähe sellest, käeulatuses on ka suuremat sorti linn, kus toimub. Luminarias ja Chile Drop ja muu ajakohane. Aga ei ühele ega teisele me ei jõua, sest jõululaupäeva õhtuks on küllakutse sõprade poole, kes oma koduaias luminariad süütavad, st. küünlad liivaga täidetud paberkottides. Ja kuna vana-aasta õhtul läheb siin lõunamaal linn üsna hulluks kätte, lisaks arvab politsei, et paras aeg aasta jooksul saamata jäänud trahvirahad kodanikelt kokku korjata, otsustasime Pauliga, et hängime kodus. Omaenda maja ees, kenasti kesk cul-de-sac’i. Hõõgvein, pähklid, küünlad, gaasilõkketuli. Kõik naabrid on kah oodatud, eile käisin kutseid laiali viimas. Kõrvalepõige: issand jumal, pea igal majal on seesamune kaameraga uksekell nüüd, telo annab tulijast märku. Jumal tänatud, et mul pea kammitud oli, ja viisakad riided seljas. Oh aegu, oh kombeid... kudamoodi päkapikud sedasi salakesi tulla saavad, ja jõuluvana? Äkki tänapäeva lastel enam ei käigi? Hoopis onu Bezos saadab kingid? Ja põhjapõtru asendab FedEx? 
Anyway. Kapsad, nagu öeldud, igatahes tulel mul juba, maja lõhna täis. Siga läheb ahju homme hommikul. Saadan siitpoolt parimad pühadesoovid üle ookeani teele - loodetavasti olete not naughty, but nice olnud, mistap Jõuluvana jõuab te kõikide kodudesse. Häid pühi! 

------------

Fotol: sasine orelivile-kaktus, pulksirge saquaro-kaktus, täiskuu, Lilli, Paul ja mina.  Arizonas, teel sõprade juurest Californiast tagasi koju, New Mexicosse. Valisime marsruudi nii lõunas kui vähegi võimalik, kulgesime USA-Mexico piiri pidi, kus sadu ruutmiile kaktusi ja karmilt kõrguvaid mäeahelikke vaheldub sadade ruutmiilide kullavärvi rohu ja tammesaludega kaetud küngastega, taltsalt rulluvatega. Imeline, lihtsalt imeline ilu. 

December 23/2024

“CALVIN: This whole Santa Claus thing just doesn't make sense. Why all the secrecy? Why all the mystery? If the guy exists why doesn't he ever show himself and prove it? And if he doesn't exist what's the meaning of all this? HOBBES: I dunno. Isn't this a religious holiday? CALVIN: Yeah, but actually, I've got the same questions about God.”  ― Bill Watterson; Calvin and Hobbes 

Uuel aastal uutmoodi

 


Mul on ennegi juhtunud, et reisides lööb pea selgeks. Et vaatad end ja teisi värske pilguga. Või teed otsuse, mis juba jupp aega tegemist oodanud. Seekord tegin sellise: tuleva aasta alguses saab 5500-st kinnine blogi. Mõned postitused tulevad siin veel avalikud, erilist kiiret mul ukse kinnipanekuga pole, kuigi sean tasapisi juba nimesid ritta, kellele kutseid saata, kui custom readers variandile üle lähen. 

Ah et miks nüüd äkitselt sedasi, küsite. Miks kinnine blogi. Vastus: ma ei soovi enam võhivõõraid/anonüümseid inimesi lugejaiks. See aeg sai ümber. Pealegi, kinnise blogi idee pole sugugi värske, pidanud olen säherdust plaani ennegi, viimati umbes aasta tagasi, kui mälu ei peta. Tõsi, toona mängisin mõttega, et jätan 5500 avalikuks, kinnise blogi teen lisaks. Tänaseks olen meelt muutnud. Jääb üksainus veebipäevik, kutsutud lugejatega. 

Põhjustest veel. Võitlen teadupärast juba aastaid vaatenurgaga “kui pead avalikku blogi, annad lugejaile jahiloa, igaüks võib tulistada nii kuis süda lustib ja laskemoona jagub”. Iseenesest on võitlus suhteliselt tulemuslik olnud, vähemasti nii tundub mulle endale. 5500 kommentaarium püsib selline, nagu näha soovin (loe: saan peaasjalikult  positiivseid emotsioone). Samas hakkab mullegi lõpuks kohale jõudma, et jah, nii täpselt ongi, et avalik blogi/blogija püsib avalikkuse meelevallas. Lisaks eeldatakse, et avaliku blogi kommentaarium peab väitlusklubi mõõdu välja andma. Mina, paraku, kirjutan võrgupäevikut enamjaolt selleks, et end väljendada, mitte selleks, et väidelda

Tehnilisest poolest kah pisut. Plaan järgmine: tahan oma lugejate puhul teha linnukese vähemasti ühte kahest kastist: a) mõttekaaslane, b) minu suhtes valdavalt heatahtlik. Lisaks kinnise blogi elementaarne tunnusjoon: tahan inimesi, keda lugema kutsun, tunda, olgu siis reaalselt või virtuaalselt.

Et krüptiliseks ei kisuks, kaardid lauale. “Võtmed” kinnisesse blogisse jagan kõigile mu reaal-elu sõpradele ning headele tuttavatele, kelle kohta tean, et nad 5500 loevad. Neile sõpradele ja headele tuttavatele, kes loevad minu teadmata: kirjuta mulle eppharmon@gmail.com, saadan kutse, kui blogi lukku panen. Virtuaal-tutvuskonnaga saab sedaviisi olema, et lugema kutsun kõik blogijad, kes 5500 paremas veerus ära märgitud, pluss veel mõned veebipäevikute omanikud, keda mulle meeldiks külas käimas näha. Pluss väike peotäis heatahtlikke kommentaatoreid, kellega ühel või teisel ajajärgul blogisabades pikaajalisem, mõnus suhtlus tekkinud. Kuidas neile võtmed saata, on iseasi. Andke endast märku? 

Et siis sedaviisi jah. Uuel aastal uutmoodi. 

Pildil: Lilli nuusutab greipfruuti. Palm Springs, California. 

 Detsember 17/2024

“Travel far enough, you meet yourself.” ― David Mitchell, Cloud Atlas

Jõuluks koju



Tänupüha ja Jõulude vahel on paras aeg paarinädalane road trip ette võtta. Muuhulgas läheme Californiasse, Palm Springsi, sõpradele külla. Nad olid Oregonis me naabriteks, kuni tüdinesid, nagu meiegi, pikkadest külmadest talvetest, kolisid lõunasse. 

Mul on sedakorda tegelikult pisut kahjugi blogi reisi ajaks kinni panna. Kangesti tahaks advendiblogimist kaasa teha, eelmisest korrast jäi pisik sisse. Igasugu asjadest tahaks kirjutada. Et kui äge oli üle mitme-setme aasta Thanksgivingut New Mexico sugulastega veeta. Liiatigi, et selleks polnud tarvis viiepäevast autoreisi ette võtta. Kasinad kolm-neli sõidutunnikest, ja olimegi kohal. Religioonist tahaks kirjutada, agnostiku mätta otsast. Ja blogimishaavadest ning nende armistumisest, sest haavu, näe, tekib neilgi, kelle turvis pealtnäha läbitungimatu. Vananemisest tahaks kirjutada, et kuidas mul ilmselgelt midagi olulist peas puudu on, sest ma absoluutselt ei haaku selle teemaga, hoolimata sünniaastast. Anyway. Nood paar esimest detsembripäeva on nii tore olnud blogimismaratoni alustanute postitusi lugeda; aastalõpublogimises on sihuke mõnus tsunftitunne sees, vähemasti mulle tundub sedasi. Aga noh, mis parata, kui antakse valida road tripi ja blogimise vahel, valin otse loomulikult tripi.

Pidage end siis jälle korralikut üleval, eks, kuniks ma ära olen, ja hoidke pea selge ja süda soe. 

December 03/2024                                                                            Image: Internet

“Sometimes the most scenic roads in life are the detours you didn't mean to take.” ― Angela N. Blount, Once Upon a Road Trip