The price of "freedom"

Minus ei ole kuigipalju drama queeni materjali. Pole eluaeg olnud. Samas, kui mälu ei peta, mõned klaasid on minevikus siiski vastu seina lennanud. Aga kas ei tunduks kuidagi igav ja lame, kui viiekümne kaheksa aastasel inimesel oleksid kõik luud-kondid suhted lauanõud ilma ühegi mõra või küljestlöödud killuta? Novot. Sellegipoolest ei tee need paar mainitud klaasi minust veel draamakuningannat. Ma ei ole see tüüp, kes vaidluse tuliseks muutudes ning eriarvmuste põrkudes püsti kargab, nuttes kõrvaltuppa või metsa jookseb. Ka halvastiütlemine tuleb mul halvasti välja, kuna need kõige hävitavamad sõnapommid ilmutavad end reeglina alles siis, kui vastast enam läheduseski pole - mitme tunni pärast, järgmisel päeval, vms. Ühesõnaga, olen teiste inimeste seltskonnas suhteliselt tasakaalukas, vähemasti enda arvates. Aga eilsel pärastlõunal jäi mul nutmisest ja/või metsajooksmisest väga, väga napilt puudu.

Olime naaberlinnas headel sõpradel külas. No ikka tõesti headel. Meievanune paar, kellega võib kõike arutada, ka põrkuvate arvamuste korral. Proovitud. Ühendriikides lokkav relvaepideemia on meil on ennegi jutuks tulnud, aga sedakorda läks asi isiklikumaks: kas ja kuivõrd vastutustundlikud relvaomanikud (kaasa arvatud majaperemees) on vastutavad süütute kaasmaalaste surmade eest. Vestlusteema, mõistagi, ajendatud hiljuti mõistusevastaselt eskaleerunud massitulistamistest. Majaperemees leidis, et ei, tema küll ei vastuta. Vastutab see, kes tulistab ja tapab. Seadusemuudatused, taustakontrolli karmistamise, piirangud relvade arvu/margi osas, automaatrelvade keelustamine jne jne oleks karistuseks nimelt talle kui seaduskuulekale, samal ajal kui kurja kavatsejad hangivad oma tapariistad nagunii, moel ehk teisel. Ühesõnaga, kõik jäägu nagu on, igasugune gun control on suhteliselt mõttetu ega säästa elusid. Ja mis kõige olulisem - relvaomamine on tema kui ameeriklase põhiseadusjärgne õigus.

Mina käisin seepeale välja oma seisukoha. Et OK, väga kena, konstitutsioon ja Second Amendment ja nii edasi. Möönan, sinul on õigus relva omada ja kanda. Aga kümnete tuhandete kodumaa pinnal kaasmaalaste poolt tapetud ameeriklaste õigus elule? Kuidas sellega lood on? Kas Second Amendment on püha lehm, et seda muuta või tühistada ei tohi? Püham kui inimelud? Ja teate, mis ma vastuseks sain? Vanasõna. "You can't make an omelet without breaking eggs."

Esimese hooga tundsin, et ei suuda end taltsutada, hakkan karjuma, purskun nutma. Pisarad ja röögatuse suutsin siiski alla neelata, järgmine mõte oli püsti karata, käekott ja kampsik haarata, et ust tagantkätt pauguga kinni lüües majast välja marssida. Pingutusega sundisin end istuma jääma, aga sõnagi suust ei saanud. Vahtisin ütlejale tummalt otsa. Mu näoilme ilmselt mõtete osas kahtlust ei jätnud, sest majaperenaine käratas kaasale, et tuleb teemat vahetada, ja Paul, kui lõpuks tema poole taipasin vaadata, oli näost suhteliselt kahvatu. Nagu ta hiljem kinnitas, poleks ta mind mistahes reaktsiooni puhul hukka mõistnud, olgu siis nutt või sõim või ukseprõmmimine või mis iganes.

Küllap on hea, end keeletuks vihastasin. Ühes mu eelmistest relvateemalistest postitustest olen end väljendanud niimoodi: Nagu Bill O'Reilly, endine Fox News uudisteankur tapatalgute kohta märkis: “This is the price of freedom. The Second Amendment is clear that Americans have a right to arm themselves for protection.” WHAT freedom, sa küünikust idioot?? Kui sinu enda või su lähedase elu ohverdataks tervet mõistust eiravate relvaseaduste altarile, kas sa laulaksid sama "price of freedom" laulu? Ah??

Vot sedamoodi siis. Meie sõber, kel külas olime, on tark, hea südamega inimene. Hooliv, haritud. Mulle ei mahu eilne vahejuhtum siiani pähe. Aga tegelikult tilgub relvateemal ka häid uudiseid. Walmart ja mõned spordikaupade poed ei müü enam teatud tüüpi laskemoona ja relvi, mitmed toidupoeketid ei luba (legaalselt) tulirelva kandvat ostjat müügisaali, Colt lõpetas kodukootud massimõrtsukate lemmikrelva, AR-15 tootmise, nii et tegelikult on mõningane progress olemas. Kuid aeglane. Liiga aeglane nende jaoks, kes siin USAs kaasmaalaste püssitoru ees elu jätavad.
 
Fotot oli selle jutu juurde keeruline leida. Olgu siis üks sihuke “tunneli lõpus paistab valgus” ülesvõte. Tehtud New Mexicos, ühel me paljudes matkadest. Need kõrvad seal torus on muide Yarko omad.
September 20/2019 
“When a country with less than five percent of the world's population has nearly half of the world's privately owned guns and makes up nearly a third of the world's mass shootings, it's time to stop saying guns make us safer.” ― DaShanne Stokes