MIKS MA AMEERIKLASI ARMASTAN, VOL 100
“Don’t forget your earrings!” hõikas müüjaproua must mööda tuhisedes, kui Goodwill'i kassasabas seisin. Umbes kaks tundi tagasi oli sama proua mind ehteleti taga teenindanud. Väljavalitud vidinad pakitakse seal kotikesse, ostja nimi peale, ja jäävad ootele, kuni poest lahkudes ostude eest tasuma hakkad. Nimetad kassapreilile, et sul on ehtekraami ka, ta läheb toob need letist ära ja lööb kassast läbi. Pole paha süsteem, aga ma olen juba hea mitu korda väljavalitud kõrvarõngastest ilma jäänud, kuna peale paaritunnist innukat second handlemist pole ju enam meeles, millega alustasid, eks ole. Ja ega ma ainuke, teisedki kliendid unustavad. Koduteel autos tuleb muidugi meelde, et pagan küll, kõrvarõngad jäid maha. Kui tegemist eriti vinge paariga, on muidugi tuline kahju. Aga tavaliselt oled siis juba sealmaal, et tagasipööramine tundub liig tüütu ja aeganõudva ettevõtmisena.
Anyway. Seekord oli õnne. Ehteleti müüja mäletas mind nägupidi (khm, eks ma olen naaberlinna Goodwillis alaline klient kah), tuletas kõrvarõngaid meelde. See on nii tüüpiliselt ja armsalt ameeriklaselik. Teha võhivõõrale möödaminnes väike heategu, mis endale midagi ei maksa, võtab vaid paar sekundit, aga heateo vastuvõtjale tihtipeale vägagi abiks on. Ameeriklaste avatuse ja sõbralikkuse teemal olen ennegi kiidulaule laulnud, näiteks siin. Eks ta ole. Kui sellise õhustikuga ära harjud, ei kujuta enam ettegi, kuidas külmemas emotsionaalses kliimas hakkama saaksid.
Aga need kõrvarõngad on tõeline lotovõit, ma ütlen. Vaid 5 dollarit signeeritud Laurel Burch'i eest - Hieroglyphic Cats, vintage, uushõbe. Goodwill, pean tunnistama, on mu lemmik-sekkar. Esiteks, nad panevad enamik tulust heategevusse. Teiseks, neil on suured, vinge valikuga poed. Hinnad küll kallivõitu võrreldes mõnede teiste charity shoppidega, aga kraam seda väärt. Goodwill pole sul sihuke „sobran kaltsuhunnikus“ teema. Goodwillis shoppad nagu „normaalses“ poes, üksnes selle vahega, et kaup on kümneid kordi põnevam, ja kümneid kordi odavam. Ma ei tea, mind need normaalsed rõivapoed ja -kaubamajad enam ammu ei tõmba. Kuidagi... nuditud. Säärased müügikohad, mis vere käima paneksid, on paraku sihukeste hindadega, mis minu rahakotile ei sobi. Või noh, teinekord isegi peaaegu sobiksid, aga ma põhimõtteliselt ei tunne praegusel eluperioodil, et tahaksin kehakatte eest mingit märkimisväärset summat välja käia, kui tegemist pole ihupesu või jalanõudega. Nende osas ma allahindlust ei tee.
Ainuke kurb asi on Goodwillis käies hetkel tõik, et peale brutaalset harvendustööd oma garderoobis, mis ühel hetkel juba üle ääre ajas, olen teinud iseendaga lepingu, et mingit „lahe hilp, võib-olla kannan“ ostlemist ei toimu. Piiran ennast vääääga rangelt, soetan eranditult vaid neid asju, mis selga proovides saavad mult 11 punkti 10st. Goodwillis on see boonus ka veel, et 30 päeva jooksul saab ostetu tagastada. Raha tagasi ei anta, küll aga poest miskit muud valida. Nad müüvad peale riidekraami ka mööblit, raamatuid, kangaid, sisustuselemente, mänguasju, nõusid jne jne jne. Jep, Goodwillist pole ma ilmaski enne kahte tundi tulema saanud. Õnneks käib Paul regulaarselt naaberlinnas (mõõga)võitluskunsti trennis, ma tihtipeale sebin end kaasa, nii tekib lausa kolm tundi poe-aega. Ja saab kolm heaoluhormooni laksu: kui müügisaali sisened (kõik on võimalik!), kui leiad 11 punktise rõivatüki, ja kui poest väljudes endale õlale patsutad, et tahtejõud vastu pidas ning sa ei vii koju kotitäit 9 punkti kraami.
June 19/2018
"Women should never go without earrings. Passing on them is an opportunity missed."― Jennifer Lopez
