MAASIKAKUU.

Nii kutsusid Alonquini hõimu indiaanlased juunikuist täiskuud. Meil siin metsmaasikaid ei kasva, see-eest oja all kanjonis on peale paari päeva tagust äikesetormi ja paduvihma veerikkam kui muidu suveajal, vulinat üles maja juurdegi kosta. Eile tegime Pauliga südamed kõvaks, jätsime Lillikese koju, võtsime veini kaasa, laskusime kanjonikaldast alla, et veeta hilisõhtu vee ääres. Ööhakul on hirved ja koiotid ja muu loomarahvas ju liikvel, pole kõige targem mõte koeral vabalt ringi trampida lasta. Hästi soe oli, täiesti tuuletu. Kui vaikselt oja kaldal kivil istud, näed ning kuuled kõiksugust...

Ülemine pilt võetud eile päeval. Tuunisime majast nii kümne minuti jalutuse kaugusel oleva kadaka-aluse järjekordseks istumispaigaks, vaatega kanjonisse. Pikk pink looduse poolt paika pandud, meil jäi vaid istekohta veidike puhastada ja mõned oksad saagida, et silma peast ei torkaks.
Pauli fotod.

June 27/2018

“I swear, the reason for full moons is so the gods can more clearly see the mischief they create.”

― Michael J. Sullivan, Age of Myth