MOUNT ST. HELENSI VULKAANIPURSE 1980. aasta maikuus on mulle miskipärast hästi meelde jäänud. Õigemini siis mitte looduskatastroof ise, ega ma ju selle tunnistajaks olnud, aga kajastamine ajakirjanduses. Mine nüüd võta kinni, kas toonastes ajalehtedes ja teles räägitigi sellest palju (väikese kahjurõõmuga või nii, et näe, kuradi kapitalistidel lendas pool mäge õhku) või siis tõmbas vulkaaniteema mind miskipärast, seetõttu märkasin ja mäletan. Hmm. Oleks ma vaid teadnud, et hilisemas elus asub mu kodu kasinasti kahesaja kilomeetri kaugusel sellestsamast hiigelvulkaanist.

Ühesõnaga, Mount St. Helens. Maavärin 5,1 Richterit, mägi vähenes 2950 meetrilt 2549 meetrile, avanes 1,6 km laiune kraater, hävis tohutu hulk metsa. Kogu see massiivne laastamistöö on praegugi väga hästi vaadeldav, kui üle lendad. Tuhapilv tõusis 24 kilomeetri kõrgusele, külvates halli ollust üheteistkümnesse osariiki. Elusid kaotati 'ainult' 57 vaid seetõttu, et St. Helensi vahetu ümbrus on hõredalt asustatud.

Eks me siin Pacific North Westis püssirohutünni otsas elame, sõna otseses mõttes. Vulkaan vulkaani kõrval, võimatu neist mööda vaadata. Kõige alumine pilt on võetud me garaazhi eest, ülejäänud fotod tegi Paul teel kodusest Roberts Field lennujaamast peenesse linna Portlandi. No ja paar päeva tagasi komistasin  artiklile The 10 most dangerous volcanoes in the Pacific Northwest. Kena teada, et Mount Hood (Hoodie, nagu me Pauliga teda hellitlevalt kutsume) on ohtlikkuselt tabeli eesotsas, auväärsel kolmandal kohal. Meie ukse eest on Hoodie jalamile linnulennult 90 kilomeetrit.

Kaskaadide mäeaheliku kõrgeimat tippu, Mount Rainieri loetakse muide üheks maailma ohtlikemaks vulkaaniks.  Põhjusel, et purske järel laavast, liustike jääst, kividest ja veest tekkivad laamad ohustaksid ligi nelja miljonit Seattle ja selle ümbruse elanikku. Mount Shasta juurde aga (ohtlikkuse-tabelis neljandana märgitud) tegime kaks aastat tagasi lausa palverännaku, vahtisime mäega mitu päeva tõtt. Sellest on postitus ka. Ju meil ikka mingi mäe-fetish on.

Ahjaa, külajuttu kah. Üks mu naabrinaistest, maratoonar Becky ja ta abikaasa võtsid siin aasta lõpus ette ja käsisid Nepaalis kahekümnepäevasel Everest Base Camp Trekil, aklimatiseerumistega ja puha.  Jõudsid miski 4000 meetri kõrgusele (lõppeesmärk, baaslaager, asub ca 5400 meetri kõrgusel), siis ütlesid mõlemal tervised üles. Kopsuprobleemid. Toimetati helikopteriga Kathmandusse tagasi, haiglasse. Ühesõnaga, ekstreemi rohkem kui rubla eest. Becky muidugi oma võitmatu optimismiga oskab siingi vaid plusse näha – suur osa ettevõtmisest läks ju kirja – ja tänaseks on mõlemad seiklusest enam-vähem toibunud.

Mul endalgi on New Mexico mägedest paar võikavõitu mälestust, kus hapniku saamiseks tuli omajagu tööd teha. No ja lõpetuseks pean selle ka veel ära rääkima, et Paul tuli ükspäev välja ideega, et milleks me siia Oregoni kolisime, kui lumiseid tippe ei valluta - treenime nii aastakese ja siis läheme võtame Mount Hoodi. Kuigi Hoodie pole mingi Everest ning seal tõesti käivad tipus ka meiesugused amatöörid, tõmbasin mina plaanile kindla kriipsu peale. Tänan, ei. Ma ei salli külma ja ma kardan kõrgust. Mul on oma ajaga paremat peale hakata :-)
Fotod: Paul
January 11/2018
“Ridcully was beginning to show certain signs. If he had been a volcano, natives living nearby would be looking for a handy virgin.” ― Terry Pratchett, Soul Music