MINU NAABRINAISED, osa 2/7
CARLA
Tollel kevadisel pealelõunal rüüpas me elutoas kohvi minule lisaks veel seitse naist. Nimelt saame oma „küla“ prouadega kokku iga kuu kolmandal kolmapäeval, minu kord oli võõrustada. Olime otsustanud, et igaüks võtab parasjagu lugemisel oleva raamatu kaasa, ja et räägime üksteisele, mis sorti asju me loeme. Mitte et meil mingi lugemisklubi oleks, mkmm, aga kokkusaamised on tihtipeale temaatilised. Seekord siis raamatu-eri. Tuli välja, et proua X jumaldab krimkasid, proua Y biograafiaid, ja nii edasi. Mõned eelistused olid lausa üllatavad – no ei ootaks ju tõuveistega tegelejalt science fiction huvi. Või mida mina tõuveistest tean, ehk ongi otsapidi ulmega seotud?
Ühesõnaga, jõudis isikliku lugemisvara tutvustamise kord Carla kätte. Tema on mulle kuidagi lähedane tundunud sest ajast saati, kui mind naabrinaiste kohviringiga ühinema kutsuti. Tegemist minust paar aastat vanema, heas füüsilises vormis blondiiniga. Tumepruunid silmad, õlgadeni ulatuvad, õige kergelt hallinevad sirged juuksed, alati naeratav, väheke tütarlapseliku, ujeda olekuga. Carla omab riietuse, soengu ning kodusisustamise osas kenakest stiilitunnet, toidu ja veinide osas samuti. Eluaeg riigiametnikuna töötanud, tänaseks pensionil, kaks last ammu oma elu peal, maitseb Carla kättevõidetud vabadust, veetes arvestatava osa aastast koos abikaasaga ringi rännates, vahetevahel ka rahvusparkides vabatahtlikuna töötades. Nad on muide kah „värske“ abielupaar nagu meiegi Pauliga – minu teada vaid seitse aastat abielus olnud. Oo ja nende kahe armastusloost võiks filmi vändata – kuidas aastaid üksteise järele õhati, kuid kohusetunne sundis laste iseseisvumiseni eelmiste elukaaslaste kõrval püsima – ja kuidas siis lõpuks oli tulvavesi ja ilutulestik ja... Ega Carla seda kõike ei reklaami, tagasihoidlik nagu ta on, aga kord sattusime usalduslikult juttu ajama, ja nii ta mulle oma elu-ust paotas. Ning last but not least – Carla ja ta kaasa on andunud koeraomanikud nagu meiegi. Lillist kaks kuud noorem jahikoer, isane. Mistap pole ime, et me kaks, mina ja Carla, hästi klappinud oleme.
Tulgem aga nüüd tagasi meie elutuppa. „Carla, sinu kord. Mis raamat sul siis praegu käsil on?“ Carla on jupp aega vait. Näha, et vastus pole kerge tulema. Vaatab kõhklevalt kordamööda kõigile otsa, viimaks kinnitab pilgu minule ja, hingates sügavalt sisse, sõnab vaikselt: „Ma ei loe raamatuid. Ma loen ainult Piiblit“.
----------------------------------
Kui mulle, eestlasele, raamatu-rahva hulgas kasvanule, oleks enne ülalkirjeldatud momenti ennustatud, et ma saan väga hästi läbi kellegagi, kes tunnistab, et ei loe raamatuid, et tema ainus kirjavara on Piibel – ma oleks ütlejat peast segaseks pidanud. Et halloo, mida mul sellise inimesega ühist saaks olla? Millest rääkida? Peale Carla ülestunnistust aga on mõningad mu inimloomuste sobivuse alased tõekspidamised (loe: eelarvamused) veidike kõikuma löönud.
Kas ma vaatasin peale seda pärastlõunat Carlat teise pilguga? Jah vaatasin, ja päris jupp aega. Olgem ausad, shokk oli ikka tõeliselt vägev. Järgnevatel kokkusaamistel tabasin end mõnigi kord Carlat salamisi piidlemast, eelkõige siiski iseenda üle imestades. Et kuidas mul küll midagi nii olulist märkamata jäi? Aga siis hakkas hämming tasapisi lahtuma. Sest kõik need omadused, mille tõttu ma end Carla seltsis hästi tunnen – need pole ju kuhugi kadunud. Kusagilt on Carla ometi oma maailmavaate ammutanud, sellise, mis minu omaga hästi haakub. Kui see ka pühakirjast tuleb, mitte muust lugemisvarast – lõpptulemus on ju tegelikult sama.
p.s. Naabrinaise eesnimi privaatsuse huvides muudetud.
Foto: Internet
October 29/2017
BETSY. Minu naabrinaised, osa 1/7
SHARON. Minu naabrinaised, osa 3/7
GLORIA. Minu naabrinaised, osa 4/7
OLIVIA. Minu naabrinaised, osa 5/7
JILL. Minu naabrinaised, osa 6/7
