Seoses temperatuurimuutustega jõudis mulle pärale teadmine, et lisaks pistikupesadele ja postiaadressidele olen ennast lõpuks ka Farenheiti sisse elanud. Elik kui ilmateade näiteks ütleb, et homme tuleb 60 pügalat, ei ole mul enam vajadust seda numbrit kas oma pead või konverterit kasutades Celsiusse ümber lüüa (15.56 °C). Sest praeguseks ma juba tean, mismoodi 60 °F tundub. Samamoodi nagu ma tean, mismoodi 15 °C tundub. See on kummaline, kuid rahulduspakkuv emotsioon, kui oled enamjao elust ühes konkreetses mõõtkavas veetnud, seejärel teise üle kolinud, ning avastad ühel kenal päeval, et uus süsteem on su vereringesse tee leidnud.
Sama lugu meetermõõdustiku ja siin Ameerikas kasutusel olevate tollide/jalgadega. Mul on töötoas riiulil kaks mõõdulinti, üks sentimeetrites, teine tollides. Üha sagedamini haaran selle viimase järele, sest Imperial System on juba suu- ja silmapäraseks saanud. Ja Pauliga ühte või teist kodust projekti planeerides on mõõtühikuks ikka tema inch või feet, mitte minu vana armas sentimeeter.
Nüüd mündi teisest küljest kah. Ehk siis kaugenemisest, omaksvõtmise asemel. Oma (eesti) keelevaistule olen alati uhke olnud. Koolis polnud mul grammatikat vaat et vajagi õppida, kõik tuli iseenesest. Noh, teooriat tuli muidugi tuupida, neid pöörd- ja käändkondi ja muud säärast. Aga kirjutamise ajal pole ma ilmaski pidanud mõtlema, et oot, mis reegli alla see sõna käib. Õigekiri on alati instinktiivne olnud.
Aga vot eelmist postitust kirjutades juhtus esimest korda, et pidin keeleabi kasutama. Lause kõlas: „Seal, kus lõppeb laava“. Ladusin vuhinal kaks p tähte ritta, ent siis jäin, sõrmed klahvide kohal õhus, mõtlema. Et kas lõppeb või lõpeb? Lausa väike paanikahoog tabas, et appikene, kas niimoodi see algabki, see emakeele ära unustamine? Lõin EKI lahti. Õnneks sain rahustust, kuna mu kõhklus oli mõneti õigustatud (EKI: kindla kõneviisi olevikus võib kirjutada nii 'lõpeb' kui 'lõppeb'). Valisin variandi, mis mulle esimesena nö. keelele tuli, ehk lõppeb, ning läksin postitusega edasi.
Kuid ikkagi jäi väheke kripeldama. Ma loen ja kirjutan küll igapäevaselt eesti keeles, räägin kah mitte just väga harva - lähedastega, skaibis või telefonis. Samas, tänaseks olen juba pea 7 aastat 24/7/365 võõras keelekeskkonnas elanud. Oletan, et mingi jälje see ju siiski jätab? Ja jumal hoidku, loodetavasti ei ole mul tekkinud seda tobedat väliseestlase aktsenti??
Foto: sügisese pööripäeva pilved.
October 01/2017
