Konnakullesed. Neid elab me aiatiigis sadu. Tuhandeid. Miljoneid. Vanad konnad on oma kevadise kõrvulukustava kontserdi mujale kolinud, õhtud niisiis meeldivalt vaiksed. Kuid kauaks? Noortel jalgu veel pole, aga parajalt prisked juba. Nii väga kui me Pauliga ka loodust armastame, on siiski kaks asja, millest me ei loobu. Tomatitaimed ja õhtuvaikus. Metskitsed pluss hordide kaupa konni pole iluaeda teretulnud. Niisiis - mida teha kullestega? Õnneks on meil liitlane. Mina pole teda näinud, kuid olla tiigis ringi ujunud. "Suur uss", kirjeldas Paul. "Hea uss. Ei ole kuri." Ning lisas inglise keeles: "Garter snake". Noh, ma väga loodan, et uss oma head iseloomu kulleste puhul ei praktiseeri. Noid viimaseid võiks tõega vähem olla, kõnealuses aiatiigis.
-------------
Polliwogs!! In our garden pond. Zillions of them. Trillions maybe. We'll be doomed if they all will reach maturity. Both me and Paul remember more than well those earsplitting concerts their Moms and Dads gave us during spring mating season. You see, there are two things we wont give up, as much as we love The Nature. First - tomato plants. Deers not welcome. Second - our quiet evenings on the edge of the canyon. Herds of frogs not welcome. But. We seem to have an ally. Garter snake. Paul spotted it another day. "Big snake" he said in Estonian. "Good snake. Not angry". Well, I hope the snake will drop at least some of its amicableness  when it comes to polliwogs.
02/06/2014