TULNUKAFILME  on küllap igaüks näinud. Ega noil palju stsenaariumi-variante pole, ikka suhteliselt ühte ja sama lugu räägitakse, ekraanilt. Veidra kujuga õhulaev maandub. Inimrass on oma parematest poegadest kiiruga tervituskomitee kokku klopsinud. Seistakse ja oodatakse, silmad imestusest ja uskumatusest jõllis. Laeva luuk avaneb. Võimas, võõristava välimusega Trepp laskub maapinnani. Reeglina väljub esimesena Suitsupahvak. Läbi hämu näeme Kedagi või Midagi treppi mööda alla tulemas. Mida vähem näeme, seda õudsem on. Anyway, väheke närvidel mängimist, kuni viimaks seisavad Tulnukas ning Tervituskomitee Juht  vastakuti. Viimane ajab käed laiali, näitamaks oma parimaid kavatsusi, ja lausub selge diktsiooniga - et Tulnukas ikka asjale pihta saaks - "Welcome to Earth!". Või midagi sellesarnast. Mille peale Tulnukas käe tõstab ja sõrme otsast tuleva Surmava Kiirega komitee esimehe rinna läbistab. Või ta justkui laseriga horisontaalselt pooleks lõikab. Või midagi samas vaimus. Ühesõnaga, ülejäänud linateos kulgeb Inimkonna ja Võõra Rassi verise, higise, limase võitluse tähe all. Maa elanikud jäävad lõpuks võitjaks, otse loomulikult.

On siiski ka mõningaid teisi, modifitseeritud stsenaarume. Algus enam-vähem sama - laev, trepp, suitsukate, tulnukas. Aga osad on vahetunud: Tulnukas ütleb esimese repliigi. Sirutab oma kulendi Inimese poole ning kõmistab äratuntava tulnuka-aktsendiga: "We come as friends". Või siis on vait kui sukk, kuid siseneb Tervituskomitee ajudesse telepaatilisel moel, kinnitamaks sissetungijate sõbralikke kavatsusi. Mis, nagu kogenud tulnukafilmide vaataja väga hästi teab, on puhas bullshit ja puru silmaajamine. Hiljemalt linateose esimese pooltunni lõpuks on tulnukad oma tõelise olemuse paljastanud ja asunud inimeste kehasid elunditest tühjaks imema, rinnaõõnde tulnukalooteid eostama ja nii edasi. Lõpplahendus muidugi taas inimkonnale võidukas. Kesse siis kinopileti raha eest depressiivset kogemust saada tahab.
Pauli fotod, Marshall Islands.
30/04/2013