Paul rabab Palmisaarel nagu loom. Hommikul, enne tööpäeva algust jalutuskäik ookeanirannal. Või siis tiir jalgrattaga ümber saarekese. Järgneb me kahe igapäevane Skype'i ühendus, kohviga. Siis sutsu raketiehitust. Misjärel snorgeldamine, kalapüük, välikino, õlu, ookeani loojuv päike - selga saab selle nautimiseks vastu kookospalmi tüve toetada. Vaene mees. Täitsa kurnatud juba, peale esimest nädalat:).
Marshalli saared on sedavõrd in the middle of nowhere, et muu maailmaga sammu pidamiseks on saarerahval  puhkepäevadeks mitte laupäev ja pühapäev, nagu ristiinimestel:), vaid hoopiski pühapäev ja esmaspäev. Sest näiteks Las Crucese ajast on nad 30 tundi ees. Terve ööpäev pluss 6 tundi!
Yarko käib igal hommikul metoodiliselt maja läbi, Pauli otsides. Siis sörgib tagasi elutuppa. Vahtib mind etteheitvalt, et kuhu sa oma mehe peitsid? Täna avastas Pauli saapad, nuusutas neid mitu minutit, endal võidukas nägu peas, et haa! saapad on, küllap peab Paul ka kusagil läheduses olema. Aga võta näpust. Täitsa kahju loomast. Kuidas sa seletad talle, et veel vaid viis nädalat ja siis on peremees jälle kodus...
Pauli fotod. 
07/04/2013