Järjekordne massiivne tolmutorm. Tundub, et eelmisel aastal New Mexico kevad mulle oma tõelist nägu ei näidanud. Sõbrad-tuttavad siin muudkui küsivad, et kas mul on sellisest ilmast kõrini. Aus vastus on, et pole mitte. Minu jaoks on see pigem eksootiline. Väheke säärane hmm...maailmalõpu meeleolu tekib. Koos tundega, et karta pole tegelikult midagi. Et normaalne ilm ja ilmaelu - see, mida igapäevaselt kogeme - on vaid üks võimalikest eksisteerimis-variantidest. Aga oh üllatust, Universumil on tegelikult muudki tagataskus. Teistsugust, ja mitte tingimata ebasõbralikku või hirmutavat. Anyway. Ilm tänasel tormisel pärastlõunal väga soe, võiks öelda kuum lausa, tuule hääl ülivali, kõik justkui roosakas-pruunika udu sees. Mustad raisakullid tiirutavad taevas. Nemad  naudivad tormi, hiilgavad õhuvooludes purjetajad, väga suured graatsilised linnud. Imeilusa lennuga. Päike vaevalt paistab läbi tolmu, ja mäed muidugi taas nähtamatud.
17/04/2013