Disclaimer: tegemist on emotsioonipostitusega. Paluks mitte üleliia tõsiselt võtta. Lisaks annan endale aru, et järgnev on vanainimese vingumise õpikunäide, aga noh, vahel võib seda lõbu ju lubada, või mis.
Ühesõnaga. Istun mina täna puhkehetkel kohvikruusiga arvuti taha, ning kuna väsinud aju nõuab miskit kerget, skrollin oma armsat Daily Mail’i. Ja satun säärasele pealkirjale: Tesla owner left horrified after getting stuck in her car as temperature hits 103 degrees when she tried to update its software: there was a message displayed on the screen of the car which said driving and charging were suspended until the update was completed.
Klikin artiklile lisatud videol, ja… no mis ma oskan öelda. Esiteks, kulla laps, ära osta Teslat, või ära lase papal-mammal sulle seda osta, kui sa säärase peene masinaga ümber käia ei oska. Sõiduriist, mida tuleb apdeitida, et ta sinu eest mõtleks, ei ole just kõige turvalisem valik. “Leave The World Behind” filmi olete näinud? Kuidas Teslad kollektiivselt lolliks lähevad? Ma lausa kirjutasin tollest stseenist mõni aeg tagasi.
Teiseks, selle asemel et väidetavalt eluohtlikust olukorrast sotsiaalmeedias halada, äkki prooviks hoopiski hädaabinumbril helistada? Kui elu ikka tõesti ohus, ja kole hirm ja puha? Aga ei, ripsmeid sättida ja küünedisaini eksponeerida on ilmselgelt olulisem kui lämbest autosalongist, väidetavalt viiekümnele Celsiuse plusskraadile lähenevast temperatuurist pääseda. Ja ärge tulge jutuga, et olen noore nägusa naisinimese peale lihtlabaselt kade. Vaadake, ma olen juba sellesse vanusesse jõudnud, kus illusioon igavese nooruse säilitamise võimalikkusest on purunenud :), nii et mul pole siin mingit oma lehma ojas, nagu soomlased ütlevad.
Anyway. Vaatan mina siis seda TikTokki ja no teate, tolle tütarlapse näol on mu jaoks tegemist täiesti uue inimrassi esindajaga. Mismoodi need lapsed küll oma eluga hakkama saavad? Kui juhtub, et Tesla käest võetakse? Kui sõiduriista software end miskipärst ei uuenda? Kui autoukse peab, jumal hoidku, manuaalselt avama? Kui kliima soojeneb ja mascara ripmeil ei püsi, geelküüs sõrme küljest lahti sulab, või - õudne mõeldagi - sotsiaalmeedia mingil põhjusel enam ei funksi? Kui tulebki 911 helistada, selle asemel et TikTokki krüptilisi “I will be stuck in my car until further notice” sõnumeid jätta? Ausalt, mul on mure nende laste pärast :)
May 04/2024 Image: Internet
“I don't know if this deception qualified as a half-step down the slippery slope. I had no sensation of sliding. But of course we never notice the descent until we're rocketing along at high velocity.” ― Dean Koontz, Brother Odd
Õnneks on tänapäeval atsakaid noori ka ja tikktokkerid loodetavasti ei moodusta põhimassi... Aga olen minagi vaadanud taolisi tegelasi ja vangutanud pead, et kuidas sa latseke elus hakkama saad... Kuigi ma kahtlustan et saavad. On seltskond inimesi, kes kulgevad lihtsalt läbi elu, omamata oluliseks peetavaid oskusi ja teadmisi. Vahel tahaks ise ka nii aga ei oska.
ReplyDeleteJah, jumala tõsi, mis me noorematest räägime, ma tunnen paari endavanustki, kes sinu kirjeldet moel läb elu kulgevad. Kusjuures oskustest rääkides rõhutaks ma nende puhul eelkõige oskust nö. teiste seljas liugu asta. Õpitud abitus, noh.
Delete"Õpitud abitus" võib tähendada nii intellektipuuet kui ka tegelikult väga kavalat manipuleerijat. Esimesed jäävad keskeas reeglina sygavale elu hammasrataste vahele, aga kavalpead kavaldavad endale mõnusa elu kuni selle lõpuni.
DeleteMa pidasin siinses kontekstis justnmelt seda teist varianti silmas - manipuleerijat. Intellektipuue on hoopis teine teema.
Deletea on ju, te teate, mida "õpitud abitus" siis tähendas, kui see mõiste loodi?
DeleteEi, ma ei teadnud, aga googeldsin. Kui loomkatseid hakati kirjeldama, jätsin lugemise pooleli. MA EI TAHA TEADA. Olen ülinõrk loomade kannatuste osas, palun ärge mulle täpsemalt rääkige.
DeleteEi räägi täpsemalt, ära karda.
DeleteMõte oli lihtsalt meenutada, et algselt tähendas see mõiste seisundit, mis tekib liiga halvast, mitte liiga heast elust. Elust, kus olendil pole võimalust oma olukorda parandada, mispeale ta lakkab püüdmastki. Ja med. mõttes pruugitakse seda ka inimeste puhul selles tähenduses. Vägivallaohvrid.
See esialgne tähendus oli ju väga ebatäpne. Mul on massiivne isiklik kogemus sellega, seega vaidleksin nii "õpitud" kui ka "abituse" vastu, sest tegutsemisvõime kaotust sa ei ÕPI, see tekib keha reaktsioonina tahtmatult, ja apaatia EI OLE abitus. Tänapäeval muidugi nimetatakse selle väljendiga absoluutselt kõike.
DeleteKaaren, ma su viimase kommentaariga vägagi nõus; apaatia ei ole abitus.
DeleteAga jah, notsu, tõesti huvitav, et algne tähendus oli hoopis teine; mul polnud aimugi.
"esile kutsutud" oleks ilmselt tõesti täpsem.
DeleteJah, see "õpitud abitus" on kas halb väljend juba algselt või siis halvasti tõlgitud, parim oleks "õpetatud abitus" või "sissepekstud abitus" kuivõrd "õpitud abitus" jätab mulje, nagu oleks ohver ise süüdi. Ma ei tea, kuidas see väljend inglisekeelses traditsioonis kõlab.
DeleteAga antud neiu ju... Ta ei ole abituks õpetatud. Ta on hoopis õppinud käituma nii, et see on talle praeguses keskkonnas maksimaalselt kasulik, st korjab klikke. Lugesin ka artiklit - Tesla ukse saanuks käsitsi avada, aga ta ei teinud seda kartuses, et ta kahjustab oma Teslakest! Ta teadis väljapääsust -> ei kasutanud seda, sest -> auto oli tähtsam. Pluss postitas jooksvalt toimuvast. See pole nüüd küll abitus vaid sotsiaalmeedia vaatest kasulik ja tulus käitumine. Imetlusväärne. Uus versioon olukorrast "damsel in distress", ainult et rüütlit appi ei tõtanudki miskipärast. Ja polnud vajagi.
Ükski varasem aeg ei ole soosinud keskpäraste võimetega natrtsissiste nii palju kui praegune.
Nõustun Nelliga, et asjalikke noori on ka ja mitte vähe, aga "appi, jäin Teslasse kinni!" kogub rohkem vaatamisi kui "vaadake, kuidas ma kogukonna probleeme lahendan" vmt. Samas tundub mullegi, ei sellist abitust on kuidagi palju. Vaatasin hiljuti üht lastekasvatusteemalist videot ja seal käidi välja mõte, et kuna viimase kahe kümnendi kasvatusmetoodikad on läinud nõrkusi ülistavaks ning sageli puuduvad ka tuntavad piirangud, on see muutnud inimesed vaimselt nõrgemaks. Kui sa kasvad üles nii, et keegi sulle eriti "Ei!" ei ütle, kõik on võitjad ja kui sa ei õpi lapsena toime tulema kaotuse, pettumuse jmt, ei oska sa täiskasvanuna, kui vanemad sind enam kogu maailma eest ei kaitse, ise toime tulla. Iga asi on katastroof. Mulle tundub see mõttekäik loogilisena ehkki ma kipun arvama, et oma osa on kindlasti ka nutiseadmetel. Viimast nii käeliste oskuste vähenemise (nt kas laps paneb puslet kokku laual või tahvlis, aju töötab erinevalt, sest käsi töötab erinevalt) kui ka kommunikatsiooni osas. Tuttav just mainis, et tänapäeval on teismelisel hea mugav seadmesse peitu minna, kui ebamugav või piinlik olukord tuleb, aga nii ei õpita jällegi selliste olukordadega toime tulema. Ei õpita ehk ka päriselus abi paluma.
ReplyDeleteJah, õnneks on asjalikud noored ilmselt enamuses, kuid tõsi, et paraku jäävad silma just noodsamad Tesladesse kinni jäänud :)
DeleteJa nõustun ka sellega, et praegune eduelamuste kultus on inimloomuse arengu seisukohalt ilmselt vist ikkagi väheke ühekülgne lähenemine. Samas, ma ei poolda mõtteviisi "vat kus vanasti olime tugevad, koolitee oli viis versta pikk, nii minnes kui tulles ülesmäge, paljajalu sai käidud, sest saapaid polnud" ja muud säärast. See on ju kah nõme. Elu elamine peabki/peakski paremaks, kergemks minema. Samas, jah, vati sees kasvamine on teine äärmus. Just seesama üle-eelmises postituses mainitud raamatki lahkab seda dilemmat.
Aga nutiseadmed... oeh. Jällegi, mis me ainult lastest ja noortest räägime, suur(em) osa täiskasvanuidki läheb praegusajal ju nutiseadmetesse peitu. Miks nooremad peaksidki teisiti käituma, kui nad muud eriti ei näegi kui inimesi, kes ninapidi ekraanides?
Suhtlemine on ylehinnatud. 😀😃
DeleteNojaa, ülehinnatud või mitte, see on isikliku vaatenurga küsimus. Minugi meelest on kohati ülehinnatud. Aga. Ühiskonnaliikmena suhtlemisest ei pääse, kui just kusagile mäetipus asuvasse kloostrisse ei koli vms. Ma küll täitsa teoreetiliselt nüüd, sest lastekasvatuskogemust mu pole :), aga kui laps mitte mingisuguseid ühiselu oskusi ja reegleid (võeh mis jube termin!) ei omanda, kui ta, nagu Rohelohe mainis, iga ebameeldiva situatsiooni eest telefoni sisse peitu poeb, saab selsamal lapsel ju elamine suht keeruline olema, ei? Kui ta just tollele eelmainitud mäetipule elama ei koli...
DeleteMa olen kindel, et laste suhtlemisvalmidus on tugevalt seotud tema närvisysteemi tundlikkusega ja aju protsessimisvõimsusega, sest teiselt inimeselt laekuvat nii nähtavat kui kuuldavat infot ja nende võrdlemist on nii palju, et see väsitab. Lisaks muud asjad ja kohustused,
Deletemida peab veel ka oma peas ära haldama. ALATI on olnud rohkem neid, kes kollektiivis olemist hädapärast välja kannatavad, sest PEAB, kui neid, kes aktiivselt suhtlevad, korraldavad, tegutsevad. Kellegi jaoks on see lihtne nagu 10 piires liita-lahutada, aga kellegi jaoks raske nagu integraalarvutus. Pärast 3 nädalat tagasi kogetud (kiirabi poolt määratlemata) rabandust, milles ma kaotasin osa iseendast, saan ma sellest aru, sest võrdlusmoment on täiesti olemas - ma mäletan, kuidas oli olla palju ja kiiresti haarav ja haldav mõistus, ning kuidas on "appi, seda on liiga palju, mai jõua, mai taha, laske mind siit välja". Need maailmad ON tõesti erinevad 😀
kas üks nutiseadmetesse kinnijäämise põhjus ei olegi see, et noored seal just nimelt suhtlevad? et see on neil võimalus pääseda suhtlema palju rohkemate omavanustega, kui füüsiliselt saaks. Mure selle pärast, et nad sinna takerduvad, on sarnane varasemate aegade muredega, et noored kogunevad kampadesse - et vanematel ei ole kontrolli selle üle, kellega noor suhtleb, ja et vanematel põlvkondadel on raske võistelda vajadusega omavanuste hulgas populaarne olla (mis tingib mh igasuguste lolluste tegemist, et silma paista, aga teisalt on see vajadus ka arusaadav - omavanused on need, kellega koos nad tulevikus maailma asustavad ja kelle hinnangust nad ka siis sõltuvad).
DeleteNutifoni kaudu suhelda on meeldiv, kuna vestluskaaslaste ja sinu vahel on filter. Käsiteldavat infot on vähem ja sul on rohkem aega sellega tegelda. Teatud petlikku turvatunnet tekitavaid momente on ka. (Endast ebarealistliku pildi loomiseks olid ka enne internetti võimalused.) Teisest kyljest, kõik probleemid, mis lastel sotsiaalmeedias kolades tekivad, ähvardavad neid ju ka päriselus, sest ebakyps ja väheinformeeritud mõistus on alati ja igal pool kellelegi hea saak. Ja seda probleemi ei lahenda yhe või teise asja keelamisega, vaid ainult ja ainult laste harimisega ja neile positiivse tähelepanu osutamisega. Igal pool jääb mulle silma, KUI kurjad ja alavääristavad meil inimesed, eriti keskeas ka vanemad mehed, laste ja noorte vastu on, see tuleb inimeste endi lapsepõlves kogetud pidevast sõimust, mida varakult normiks pidama hakatakse ning lõpuks ka ise viljelema - siis ma ei imesta, et asjad on just nii, nagu on - inimene januneb positiivse tähelepanu järele ja see on kahjuks järjekordne õngitsemisvõimalus pahatahtlikele tegelastele.
DeleteNotsu, jah, ma osalt sinuga täitsa nõus, et seesama "appi, noored kogunevad kampadesse" sündroom. Aga. Virtuaal-maailm on päris-maailmast ikkagi üsna erinev, ei? Osutan (jälle) sedasama "The Anxious Generation" raamatut ja statistikat. Nutipõlvkonna enesetappude, enesevigastamiste, vaimsete hädade hüppeline kasv võrreldes varasema ajaga. Kusjuures reaal-kampadel ja virtuaalkampadel on ikka väga suur vahe mu meelest. Kasvõi välimuse teema, mis iseäranis tüdrukute puhul oluline - tehnoloogia (filtrid, nüüd ka AI) loob täiesti ebavõrdsed võimalused, tekitades vastavalt üleoleku- või alaväärsustunde. Ja "kambad" on tänu tehnoloogiale ikka üüratult suuremad ja avalikumd kui enne nutti, mistap nende mõjuvõimgi suurem, olgu heas või halvas.
DeleteSelle mu sõbra kommentaar laste ja nutikate kohta ei olnud mõeldud "appi, me ei tea, mis nad teevad, seega halb" mõttena vaid pigem sellest aspektist vaadatuna, et kui näiteks tuleb elus ette ebamugav sotsiaalne situatsioon, siis kas sa elad selle läbi ja õpid seeläbi näost-näkku sotsiaalset suhtlust või sa keerad selja ja sukeldud telefoni ehk ignoreerid olukorda ja seeläbi ei õpi selle olukorraga toime tulema. Näost-näkku suhtlemine ja keerukamad suhtlusolukorrad on lähedates inimsuhetes üldiselt vajalikud ehkki nojah, ma vaatan seda ehk endavanuste mätta otsast. Kui koos on kaks inimest, kellest kumbki pole näost-näkku sotsiaalse suhtluse osas mugavustsoonis, siis ehk see tegelikult toimib neil hästi. Lihtsalt mulle on kummaline.
Deletema olen ilma nutiseadmeteta üles kasvanud ja mul pole tänapäevani nutitelefoni, aga kui vähegi hapram olek on, ajab näost näkku suhtlemine paanikasse (v.a juba ohutuks tunnistatud inimestega). Sellest hullem on ainult telefoniga rääkimine.
Deletekui ma üritan sellele seisundile keskkondlikke põhjuseid otsida, siis parim seletus oleks just see, et mul polnud lapsena võimalik kohutavate suhtlussituatsioonide eest kuhugi ära minna, millest tekkis ettekujutus, et suhtlemine ongi õudne. Aga vbla ma lihtsalt juba sündisin sellisena.
DeleteKui mul on valida, kas mu teismeline üldse ei suhtle (sest tal on päriselt ka diagnoos) või ta suhtleb internetis, kus ta leiab inimesi, kellel on samad huvid nagu temal, üle maailma, siis ma valin selle teise versiooni.
DeleteKäelist osavust annab kodus ja koolis arendada, aga teeks nii, et ei ole naiskäsitöö ja meeskäsitöö vaid mõlemad koos kõigile ja et tulemuseks on mõni KASULIK asi. Minu arvutihullust laps oskab minu pingutuste tulemusel nt süüa teha, kruve keerata ja puid saagida. Ok, kõigil seda võimalust ja vajadust ei ole, aga sokke nõeluma peaks tänapäeva rohelise mõtlemisega lapsed ikka saama.
St kui ma oleksin oma lapse saanud 50 a tagasi, siis oleks ta suure tõenäosusega suhtlemiste asemel toas ja loeks raamatuid, praegu ta on toas ja istub internetis. Kus ta hangib erinevaid teadmisi ja mõnikord ka suhtleb. Ma nüüd küsin... miks pilt lakkamatult toas istuvast ja raamatuid lugevast nohikust on kuidagi parem pilt, kui arvuti taga istuvast samasugusest nohikust?
DeleteTa ei suuda iial sinna mäetippu elama kolida, kuidas mäest üles üldse saab .... ma olen täpselt sama meelt, et lõputu eluraskustest jahvatamine on kah nõme. Olen ise, küpsest east hoolimata, ka elus suht lihtsalt hakkama saanud ja paljusid asju ei oska, aga Teslasse (või kuhu iganes), kinni jäädes valiksin siiski hädaabinumbri, mitte ei avaks TikTokki (ei ole mul seda kontot ka). Ahjaa, paar päeva tagasi jäin maa-alusesse garaaži kinni, äpiautoga. Valisin siiski autoäpist hädaabi. Aega läks, aga sain olukorra lahendatud. Õppisin seda, et ära sõida maa alla, kus ei ole levi, autoga, mille avamiseks on vaja internetiühendust. Nutiajastu probleemides jälle targem. Ja vahel vaatan ka oma eakaaslastest lapsevanemaid, kes veidi hiljem lapsed saanud, kuidas nad nunnukestel kõik ette-taha ära teevad ja no, mai tea ....
ReplyDeleteIssake, see on ju lausa huumoriosakonnast, see äpiautoga maa alla kinnijäämine!! Aga no vähemasti oskasid õigesse kohta helistada :)
DeleteMa kardan, et kergesti haavatavate tehnoloogiate poolt kontrollitud ruumi ohud on nii uus teema, et seda pole veel tehnoloogiate omanike poolt reaalse ohuna arvestama hakatud. Yhest kyljest, keegi ei taha tema kaupade ja teenuste puudustele osutamist, sest halb reklaam, aga teisest kyljest on see nii uus asi, et siiani nö analoogtehnoloogiatel ja lihtsa mehhaanika keskel elanud inimesed lihtsalt veel ei oska sellega arvestada ja vajadusel teisi võimalusi kasutada. Ja kuna tegu on kyllalt kallite tehnoloogiate ja esemetega, millele väga paljud inimesed ligi ei pääse, siis jääb sellise info tekkimine ja ka levimine paraku aeglaseks ja napiks. Pillekese kogemus näitab, et sellega ei oska isegi insenerid arvestada - suured kinnised hooned ILMA raadioside levita on väga suur turvarisk juba praegu. Ja mobiilisignaali omadusi tuntakse meil juba oma 30 aastat!!! Raadiolainete omi pealt 100!
DeleteIlmselt sellepärast, mida Kaaren räägib, ei osanudki ma mõelda, et maa-alus s parklas ei pruugi levi olla ja seda on mul äpiauto uste sulgemiseks, avamiseks ja auto käivitamiseks vaja. Väidetavalt pidi neil see kasutustingimustes kirjas olema, et maa-all pole soovitav sõita, aga kas minusugune neid siis loeb. Parasjagu humoorikas seik tõesti, õnneks ei olnud kusagile kiiret, aga 4 kilomeetrine reis vältas 1 tund ja 41 minutit ning maksta tuli sellele vastavalt :-).
ReplyDeleteMa tahtsin ühest eilsest juhtumist kirjutada, et mina ei tea, kas alati ise ka käituks kõige mõistlikumalt. No ok, tiktokki videot üles panema ei hakka, aga eile linnas metslooma nähes ei olnud mitte esimene mõte päästeametisse või loomakaitsesse helistada vaid näh, ei jõudnudki pilti/videot teha.
ReplyDeleteOleneb millist metslooma ja millises linna piirkonnas. Lasnamäel 40 a tagasi põtra nähes ma ka ei pidanud vajalikuks paanikat tõsta ega kuskile helistama hakata, polnudki ju veel mobiiltelefoni. Oli hommik, oli veel pime, sõitsime kesklinna kooli. Põder liugles bussipeatuse taga tühermaal majesteetlikult minema, mina jõllitasin teda ja ülejäänud rahvas põrnitses kohta, kuhu pidanuks juba 5 min eest buss laekuma, ninad karvakraedesse peitu surutud, keegi ei lausunud sõnagi. Oleks kaamera olnud, oleksin pilti teind küll.
DeleteVist.
Nüüd nii viis aastat tagasi Kelmikülas kährikut nähes ei tulnud mulle ka mõtet, et peaks päästeametisse helistama, loom läks hommikul vara üle tänava, heitis minu poole mureliku kahtlustava pilgu ja kadus lähimasse hoovi, nagu oleks omas kodus. Kui ta pole katki ega ohtlik, mis ma sest päästeametist kutsun? Aga kahju jah, et pilti ei teinud.
Seevastu, kui seal lähedal suurema magistraali peal üks koer hullunult sõitvate autode vahel edasitagasi tormas, siis ma helistasin jah, sest oli kaugele näha, et see loom vajas abi.