Miks ma pole bloginud

 

Näete seda samuraid puu otsas, mõõk püsti? Vot seepärast polegi bloginud.

Tõele au andes ei hoia ma käes mitte mõõka, vaid hoopiski oksasaagi. Niipea kui olin lahkuvatele külalistele hüvastijätuks lehvitamise lõpetanud (vt. eelmist postitust), kargasin tegemata aiatööde kallale. Hommikuti ja õhtuti, sest päeval antakse meil siin jätkuvalt ligemale 40 Celsiuse pügalat sooja. Eile trimmisin ühe puu, täna teise. Kui tööga tunnike enne keskpäeva lõpetasin, nägi see puu, mille otsas kõõlun, välja samasugune, kui ta esiplaanil olev suguvend. Et arboristi ambitsioonidega lugejaid südamerabandusest säästa, olgu öeldud, et tean, mida teen. This ain't my first rodeo, kui kohalikku kõnepruuki kasutada. Juba üsna mitmes kord puudel pead nulliga paljaks ajada. Ja ei lähe aastakestki, kui tüvedel uued uhked mütsid. Kuna me täpset liiginime ei tea (pärnalised, vist), kutsume neid hellitlevalt hat trees. Mütsipuud, kui neid iga paari aasta tagant ei ohjelda, võtavad enda alla pool universumit ja  ajavad sügisel aiatiigid lehemudru ääreni täis, kuhigi peale. Kes iganes selle kauni iluaia planeeris, poleks tõesti pruukinud hullunud lehtpuid otse tiikide kaldale istutada. Aga noh, ega aia-arhitekti asi pole oktoobrikuus põlvini külmas vees seistes poolkõdunenud lehti kokku roobitseda. Tema vaatab ainult, et üldpilt ilus oleks. Musta töö, selle teeb majaelanik. 

Pildistas Paul, täna hommikul.

August 11/2021                                                 

“If you need a bit of perspective, climb a tree.”― Winnie the Pooh