… ja et jutt juba ronimise peale läks, eelmises postituses, siis: paar päeva, sealhulgas Pauli sünnipäev, oli me laagripaigaks Alabama Hills, Hollywoodi filmitreialite ja algajate kaljuronijate meelispaik. Esimesel õhtul, peale tugevat kõhutäit ning kahte klaasi veini silmasin kivisse puuritud spetsiifilise väljanägemisega polte. Ronimisrada! Olles Rentsi blogi püsilugejana climbingu teoreetilises osas tugev, otsustasin, et väike trenn ei tee paha. Köite/karabiinidega pusserdamisest loobusin, need on nõrkadele. Ja ega neid poleks kusagilt võtta olnud kah.
Fotod: Paul. Et mastaapidest aimu saada, vaata kõige alumist – see väike värviline kriipsujuku pildi keskel, helehalli kivikamaka taustal - see olen mina. Ja kui nüüd täitsa aus olla, siis esimese foto pildistas Paul selili maas lamades ning teisel on mu saapatald maapinnast kõigest meetrikõrgusel. Kuid ärgu need tähtsusetud üksikasjad võimsat üldmuljet häirigu.
*Free Solo
January 25/2020
"I climb as hard as anyone on earth. I just do it on easier routes." ― Unknown
See esimene on peaaegu influentserikõlbulik kannipilt, kiidan heaks. Ja teise pildi põhjal võiks peaaegu uskuda, et sa tead, mis layback on. ;)
ReplyDeleteNo neid kannipilte oli rohkemgi, aga üksiti oli ka rohkem kanni peal, et mitte öelda liiga palju kanni, mistap valisin selle, mis näha.
ReplyDeleteLaybacki pidin googeldama, niisiis ronijana arenguruumi mul veel on =)