VÄIKEST videot üles võttes (ühendkooridest) hakkas Paul filmile ühtäkki eestikeelset teksti peale lugema, luulelisel toonil: “Hapukapsas. Kapsas hakklihaga. Must leib. Kohv agaavisiirupiga. Suur sääsk. Tubli koer. Ilus naine." Ja nii edasi, kuni ammendas enam-vähem kogu oma kasina sõnavara. Mina muidugi itsitasin, aga tema väitis tõsise näoga, et üritas tantsupeo vahetekste imiteerida.
SELGITASIN Paulile eestlaste sigimistavasid. Et meie rahvus ei seksi. Selle asemel tuleme iga viie aasta tagant Lauluväljakule kokku, pressime end tihedasti, keha keha vastas üksteise ligi, nii et õhkugi vahele ei mahu. Üheksa kuud hiljem sünnib hulk pisikesi eestlasi.
AUSALT öelda pole ma eluaeg suuremat sorti laulupeo-inimene olnud. Ega tantsupeo. Kuigi olen mõlemal esinenud. Ma nimelt ei talu masse, kohe sugugi mitte. Et aga ameeriklasest abikaasale vähemalt korra me rahvuslikku uhkust esitleda, tegin südame kõvaks ning nühkisin end rõõmsalt vastu teisi eestlasi. Väga vahva oli, välja arvatud mõningad tunnid, millest pikemalt allpool.
KOLM päeva käisime kohal. Tantsupeo etendus pluss kaks pikka päeva Lauluväljakul pluss rongkäik. Kui juba üle ookeani tuldud, tuleb viimast võtta. Mulle muide hirmsasti meeldis seekordne tantsupidu. Meestetantsud tundusid iseäranis ägedad, ja elavas esituses saatemuusika. Istekohad olid meil üsna kõrgel, aga kuna tantsumustreid näeb kõige paremini siiski telekast, vaatasime kogu peo järgmisel hommikul veelkord üle.
PILETID sai juba varakult eelmüügist ostetud. Reede-laupäev sujusid suurepäraselt. Pühapäev… Neile, kes nurisevad, et kõiki soovijaid Lauluväljakule ei lastud, on mul ettepanek. Seiske kaks tundi rahvamassis, kus kõik tahavad kuhugi liikuda, aga liikumist sellest hoolimata ei toimu, õhk hakkab otsa lõppema, valitseb kergelt klaustrofoobne üldfoon, ja siis räägime edasi. Me nimelt jäime pühapäeval pikaks ajaks lõksu, kui piletimüük korraks uuesti avati ning hilised tulijad sisse voolasid, ummistades käiguteid. Teelt kõrvale polnud võimalik astuda, rohi oli kaetud istuvate laulupeokülalistega, istujate vahel polnud sõna otseses mõttes jalatäitki vaba ruumi. Uskuge, väga ebamugav kogemus, kui pehmelt väljenduda. Lõpuks pääsesime siiski oma pikale pingile C sektoris, saime kontserti kuulata. Positiivse poole pealt pean ütlema, et kogu see paigal tammuv rahvamass oli vaikne, viisakas ja abivalmis. Paha hakkas mitmel, aga otsest arstiabi keegi ei vajanud, vähemalt meie nägemisulatuses mitte.
VEINI võtsime kaasa, sööki ostsime kohapealt. Üle mõistuse head kraami pakuti, seapraad+hapukapsad+kartulid näiteks. Vahelduseks istusime laulukaare tagusel murul, nautisime merevaadet ja meie kõrval platsi võtnud Soome segakoori, neil käis plasku ringi ja üks laul ajas teist taga, muuhulgas esitati hittlugu “Üksi pole keegi”. Plaksutasime peopesad valusaks.
FINAAL pani pisara voolama, aga ei kiskunud silma siiski nii vesiseks, kui kartnud olin. Koju, Tuukri tänavale jalutasime poolvalmis Reidi teed ja rannapromenaadi mööda, vahepeal puhkasime mereäärsel müüril jalga, rüüpasime veini ja lehvitasime lahkuvatele laevadele. Nii tore pidu oli. Paulil nüüd laulupeo-lahtris linnuke kirjas.
July 19/2019
Foto: Paul. Laulukaare taga.
“If I cannot fly, let me sing.” ― Stephen Sondheim
