(Öelge hästi kiiresti kolm korda „ja jaaguar“. Naljakas, onju?)
Täna hommikul, kui voodist tõusin, oli välistemperatuur 8°F. Keset märtsikuud. Võigas. Ahjaa, kui kedagi huvitab, siis 8°F on –13°C. Mina, kullakesed, enam oma peas konverteerima ei pea, sest lõpuks, peale... las ma arvutan... kaheksat aastat mõtlen Fharenheiti, mitte Celsiuse pügalates. Õigemini, mõelda polegi vaja, keha teab, misasi on 8°F. Ja mitte niimoodi, et ahaa, kaheksa effi on miinus kolmteist tsee. Mkmm. Ma mõtlengi nüüd ainult effides. Mitte et oleksin tseed ära unustanud, aga kui mu silm näeb termomeetrinäitu 8°F ja edastab selle ajule, siis aju ei pea kehale selgitama, mitu tseed see kaheksa effi on. Ühesõnaga, mu kere on läinud üle kohalikele mõõtühikutele. Ameerikamaa igapäevaelu iseärasusega harjumisest kirjutasin ka siin.
Aga muidu, mis sa Põhjanabal muud teed kui istud arvutis. Linna peale või kanjonisse ju ei pääse, koera pole kah kusagil jalutada, lumi rinnuni. Ma täitsa avalikult googelan Arizonat juba, ei üritagi enam varjata (vt eelmine postitus). Ja mida mina uudistest loen. Arizona loomaaias ründas jaaguar naisterahvast. Naisterahvas nimelt olla läbi piirdeaia jaaguari territooriumile murdnud, et selfit teha. Jaaguar, va lollakas, kargas kohe kallale. Naine jäi ellu, aga käsivars puhta puru.
No ja siis loen blogisid muidugi. Üritan oma blogirulli kontrolli all hoida, st. mahult kasina, aga see-eest kvaliteetse. Kuid ikka juhtub, et satud kellegi blogi kaudu teise ja sealt kolmandassegi veebipäevikusse, kus avastad enda jaoks midagi täiesti uut, vastupandamatut, ning rull täieneb jälle. Üleeile õhtul näiteks jäin ühte sellist leidu tundideks lugema, ja kujutage ette, leidub teisigi minusuguseid, kes tükiseebi nimel vannuvad, pumppudelitest kuuldagi ei taha. Nagu hingesugulase oleks leidnud, jumala eest.
Aga muidu on blogrolli teemaga see asi, et ma juba mõnda aega kaalun, kas peaks oma lemmikud 5500s letti laduma. No teate küll, lingid blogidele, mida fännan. Siiani olen kõhkleval seisukohal. See tundub kuidagi nii isiklik, ilmale näidata, kus käin ja mida loen. Justkui kisuks riided seljast. Jep, ühest küljest on blogimaailm sihuke mõnusalt kogukondlik, häbeneda pole ju midagi, puha kvaliteetne ja nauditav sisu, aga teisest küljest avaksin end üksjagu rohkem kui siiani. Ütle, kes on su sõbrad jne. Eks ma küpsetan seda plaani, vaatame, kas saab millaski valmis kah.
Ükspäev hommikul peegli ees nägu kreemitades tuli mõte, et appikene, kui suvel Eestisse tulen, olen kuus aastat vanem kui siis, kui ülemere-rahvas mind viimati nägi. Mida nad küll mõtlevad? Järgmisel sekundil saabus muidugi lohutus. Eks ülemere-rahvas ole ise kah ju kuus aastat vanemaks jäänud. Vist. Ega ma täpselt ei tea, kuidas euroalas see ajaarvamine käib. Uudistest muide lugesin, et 2021. aastast on ameeriklastel viisat vaja, et Schengenimaadesse reisida. Ja üleüldse, väike võdin hakkab sisse tulema, juulikuise tripi osas. Teil seal käivad asjad ilmselt tükk maad peenemalt kui meil, e-see ja e-teine, jumal teab, kas trammipiletitki enam osta oskan. Meie, lihtsatel inimestel, on siiani niisugune relikt nagu tshekiraamat käibel, aga Eestis ära ilmselt paberrahagagi ligi mine, kaart ja jutul lõpp. Või äkki enam mitte kaartki, vaid mingi ulmeline äpp? Hirmus hakkab...
March 12/2019
“Forget your troubles! Try these bubbles! You can’t say nope to extraordinary soap!” ― Amber McRee Turner, Sway
