NO HUNTING! PRIVATE PROPERTY!
Hirvejahi hooaeg on algamas. Tegime tiiru oma valduste ümber, uuendasime hoiatussilte. Sest noh, igal sügisel leidub mõni tarkpea, kes hoolimata sellest, et me kodu kanjonikaldal selgelt näha, arvab siiski, et see on parim kant püss seljas ringihiilimiseks. Või isegi paugu tegemiseks. Samas, ega palju vinguda ei või, ise oleme valinud in the middle of nowhere elamise. Kuna 32 hektarile ei hakka ükski mõistlik inimene piirdeaeda ümber ehitama, siis sildid avitagu. Avitavad küll. Enne, kui need paigaldasime, käis sügiseti siin teinekord ikka korralik andmine, iga teise põõsa tagant kargas jahivarustuses kodanikke välja. Ei Paulil ega minul pole eetilise jahipidamise vastu iseenesest midagi, kui tegemist isendirikka liigiga ning jahisaak läheb kogu täiega kasutusse - liha toiduks, nahk toodeteks. (Trofeejahile ei ole me kummagi meelest aga mingit õigustust.) Samas pole mul vähimatki tahtmist oma majaümbruses oranzhi hoiatusvesti kanda, kui koeraga jalutama lähen, või vahetpidamata endast hõigetega märku anda. Nii et jahimehed olgu kenad, hoidku heaga eemale.

Sildiuuendamis-matk võttis lausa pool päeva. Seljakotid seljas ja puha, tööriistade ja lõunasöögiga, Lilli kah kaasas muidugi. Pildid tehtud järgmise päeva hommikul, käisime veel nipet-näpet täiendamas, kinnistupiir igavesti pikk, paar silti jäi esialgu puudugi. Aastaga pleegivad ära, loetavad on küll, kuid värsked toimivad siiski paremini. Nüüd jääb ainult pöidlaid hoida, et jahimeeste lugemisoskus tasemel oleks.
September 09/2018
“Hi! handsome hunting man! 
Fire your little gun. 
Bang! Now the animal is dead and dumb and done. 
Nevermore to peep again, creep again, leap again, eat or sleep or drink again. 
Oh, what fun!” 
― Walter de la Mare, Rhymes and Verses: Collected Poems for Young People