MINU NAABRINAISED, osa 6/7
JILL
Karismaatiline proua, see meie Jill. Kunstnik, käsitööline ning, kujutage ette, viie poja ema. Kõik viis juba omakorda lapsevanemad, nii et lastelastest puudust pole. Kui ma esimest korda Jillile külla sattusin, oli tükk tegemist, et mitte vahetpidamata ahhetada. Sest tema ja ta kaasa elamise, siinses mõistes väikesepoolse, lihtsa kodu muudab täiesti erakordseks Jilli kätetöö, mis seintelt vastu vaatab. Maalid ja lapitekid. Kusjuures tundub uskumatu, et kõik see ilu, maalid iseäranis, on valminud  harrastusena - majapidamise, aiatöö, lastelaste kantseldamise ja muu sellise kõrvalt. Lapiteki-hobi on ameeriklaste hulgas laialt levinud, häid tegijaid jagub, aga Jilli looming on neist headest veel paar kraadi kangem. No ja maalid! Suurem jagu õli, natuke akvarelle ka. Kui ma ei teaks, et Jillil on raamatupidajaharidus, arvaksin, et ta on kunstieriala õppinud, tõesõna.

Kusjuures Jillil, jumal tänatud, puudub paljudele harrastajatele omane võltstagasihoidlikkus. Jälgib su reaktsioone naerul näoga, kurrud suurte pruunide silmade nurkades, ja nendib, et kukkus hästi välja jah, samal ajal kui sina ta pintslitööd ülistad või aupaklikult lapiteki serva näpid, et appikene, mismoodi too tehniliselt keerukas, imepeen muster sinna teki peale tehtud on.

Ellusuhtumiselt on Jill... kuidas seda nüüd öeldagi... heas mõttes tüüpiline viie mehepoja ema. Seda praktilist, samas abivalmis suhtumist laiendab ta kogu oma tutvusringkonnale. Murdsid jalaluu? Küll kasvab kinni. Tahad, laenan karke? või: Mõlkisid auto? Ise terve? Teinekord ole ettevaatlikum. Aitan sõiduriista töökotta vedada? No nonsense, nagu siinmail öeldakse.

 Jilli uhke, naturaalselt hõbehall juuksepahmakas oli mulle muide inspiratsiooniks, kui oma loomulikku juuksetooni aastakümnete paksuse värvikihi alt välja kasvatama hakkasin, möödunud aastal. Aga mine sa võta kinni, oli nüüd põhjus selles, et ma pole viite poega sünnitanud, või mu olematus lapiteki õmblemise oskuses, või milleski muus, igatahes läks üritus nimega going gray haledalt vett vedama. Aga mis me siin minust. Tagasi teema juurde.

Jilli ja ta abikaasa koer on kõige verejanulisem neljajalgne kogu me naabruskonnas. Ebamäärast värvi, ebamäärast tõugu, vanust ning sugu. Pisike nagu püksinööp. Mis aga ei takista penil pererahva pahaaimamatuid külalisi kui potentsiaalset kõhutäidet kohtlemast. Jill teeb vähemalt näo, et püüab elukat ohjeldada, aga majaperemees on täielikult koera käpa all. Ülekantud tähenduses muidugi, sest härra on hiiglakasvu. Jilliga, kes minust nii pool pead lühem, moodustavad nad igavesti vahva vastandite paari.

Jill armastab kirkaid toone. Oojaa, need võrratud lehvivad boheemlaslikud pluusid, mida ta kannab... Helesiniseks värvitud kodumaja ümber õitsevad suvel tumeroosadele päevakübaratele lisaks veel sadat sorti püsililled. Maalide ja lapitekkide juures pole kah värvidega kokku hoitud. Paar kuud tagasi tegi abikaasa Jillile kingituse – paigaldas nende tagaaeda köetava ateljeemajakese. Teate ju küll neid valmiskujul müüdavaid puidust kuure/panipaiku. Jilli omal on suured aknad ja puha, pluss väike terrass. Luksus! Nüüd jääb ainult oodata, millal ta oma maalimise-õmblemise lõplikult ümber kolitud saab ning naabriprouad sisseõnnistamispeole kutsub. Jillil ja mul on muuhulgas sarnane veinimaitse, niisiis nihelen juba kannatamatult. 

p.s. Naabrinaise eesnimi privaatsuse huvides muudetud.
Image: Internet
December 17/2017
BETSY. Minu naabrinaised, osa 1/7
CARLA. Minu naabrinaised, osa 2/7
SHARON. Minu naabrinaised, osa 3/7
GLORIA. Minu naabrinaised, osa 4/7
OLIVIA. Minu naabrinaised, osa 5/7