ÜKSINDA KOJU jäi Lilli täna pooleks päevaks, esimest korda. Paul on töölähetusel New Mexicos ja mina tegin ostureisi naaberlinna Redmondi. Päeval aga juba liig soe, et koer autosse ootama jätta, mistap söötsin ja jalutasin ta ära, seejärel lukustasin köögipuuri ning lahkusin ilma pikema tseremooniata. Koju tagasi saabudes rakendasin  sama tehnikat - ei mingit ülevoolavat jällenägemistervitust, lihtsalt inimene on taas kodus, business as usual. Lillikene ilmselgelt põõnas kogu see õnnis aeg, sest kui ma toidukottidega kööki maandusin, vaatasid mulle puurist vastu unised, vidukil silmad ja magamisest paistes koon. Veidike end kogunud, üritas Lilli etendada näitemängu teemal 'ma nii hirmsasti igatsesin su järele', kuid mitte eriti veenvalt. Üksioleku-ängistust me uuel loomal igatahes pole, jumal tänatud.

Hommikuti läheb juba nii vara valgeks, kuue ajal, kui on selge ilm. Ja punkt, kust päike Rahvuslikke Rohumaid piiravate küngaste tagant tõuseb - see punkt nihkub muudkui aga nii öelda vasakule, kui ida poole vaadata. Vast-tõusnud päike on hiiglama ere, kuid kardinaid ei raatsi ette tõmmata, vaja alla kanjonisse vahtida. Seetõttu viskan ühe või teise salli hommikukohvi joomise ajaks üle kardinapuu. Sellelsinatsel sallil on ajalugu: ostsin Kopenhaageni lennujaamast aastal 2010, tagasiteel Eestisse ühelt oma pikemalt Pauli juures olemiselt. Mäletan, et ma polnud veel täit päevagi kallimast lahus olnud, aga juba oli hirmus igatsus peal... :-)
April 02/2017
“Everyone should experience a sunrise at least once a day." - Phil Dunphy