AH ET KUIDAS MUL HALLIDE JUUSTE VÄLJAKASVATAMINE EDENEB? Tänan küsimast, kehvasti. Hoolimata söakalt tehtud otsusest ja seda toetavast ’uue eluetapi’ filosoofiast (pikem jutt selles postituses) on esimene ette võetud hallinemine tänaseks lörri läinud. Noh, vähemasti jätkub mul mehisust (või naiselikkust) oma ebaõnnestumist avalikult tunnistada. Et mille taha siis asi jäi?

Vaadake, tegelikult pidasin ma ikka üsna pikalt vastu, ei värvinud juukseid 2016. aasta veebruarikuust kuni käsil oleva aasta veebruarini. Alguses oli kõik kena, peeglisse vaadates täitsa meeldisin iseendale, olgugi et pea oli suhteliselt kirju – püsivärv tahab ju ikka jupp aega välja kasvatamist. Paul mu välimuse üle kah ei kurtnud. Aga siis millaski läinud sügisel sattusin end paaril korral fotodelt nägema. Issand jumal, see polnud üldse see Epp, millisena ennast sisimas tunnen. Oli hoopis kuidagi hall ja luitunud ja… Hea tuju ja värvikad kehakatted ja kõrvarõngad – kõik see ei aidanud kah teps mitte. Fotodel nägin kõigest hoolimata üldmuljelt HALL välja. Pidasin siiski veel mitu head kuud vapralt vastu, et äkki harjun, või äkki oli fotograafi viga. Mõne aja pärast sattusin aga taas end pildi pealt nägema, ja no ei mingit pööret paremuse poole.

Küsisin Paulilt nõu. Tema arvamine oli, et naisterahvas võib iga kell oma meelt muuta, milles küsimus. Ja tõesti, milles siis küsimus – kas selles, et hambad ristis iseendale antud lubadust pean, või selles, et oma välimusega rahul olen. Pealegi, aastatagust postitust hoolikalt lugedes selgub, et jätsin endale ettenägelikult ka taganemistee. Et kui ma halli peaga sõbraks ei saa, sirutan käe taas värvipotsiku järele. Sedakorda küll mitte enam püsi-, vaid kergvärvi. Katab hästi, kestab üsna kaua. Kui ma tulevikus jälle meelt peaks muutma (vabalt võib juhtuda!), pole värvi väljakasvatamisega enam vaeva. Kulub teine niisama paari kuuga maha.

Mis aga halliksminemise filosoofilisse poolde puutub, siis juustevärvimise juurde naasmine ei tähenda, et ma oma iga varjata või eirata üritaksin. Kaugel sellest. Elu, see on justkui alpinism - mida kõrgemale ronid (loe: mida vanemaks saad), seda kaugemale näed. Ma olen praegu väga nauditaval kõrgusel muide. Vaade on juba väga hea, samas hapnikupuudus veel ei kimbuta. Nii et mis muud kui raputan uhkelt oma tuunitud lakka (Clairol nr 6A, Light Cool Brown) ning jätkan mäkkeronimist.
April 05/2017
“I feel I change my mind all the time. And I sort of feel that's your responsibility as a person, as a human being – to constantly be updating your positions on as many things as possible. And if you don't contradict yourself on a regular basis, then you're not thinking.” ― Malcolm Gladwell