Bambi behind our kitchen window

Mama Deer with two babies, visiting our 'football field'

Zoom

„MILLINE VAIKNE JA TURVALINE PAIK ELAMISEKS“, õhkab Paul, ööhakul teise korruse terrassil veini rüübates. Mina noogutan innukalt kaasa. Et mis mul siin viga omaette olla, kui mees raketitöö-lähetustel. Vaevalt saab Paul aga lause lõpetada, kui alt kanjonist, sisuliselt me jalge eest, kostab verd tarretama panev, ebamaine, kõrvulukustav röökimine.

Kas keegi teist, lugejaist, on kuulnud oma vasikat kaitsva emahirve häält? Ei ole? No vot. Mina olen, tänaseks tervelt kolm korda. Kuu aega tagasi püüdsin asjaosalised lausa binoklisse (emahirv + hirvevasikas + koiott). Hea, et ära nägin, vastasel juhul arvaksin siiamaani, et meie kodukanjonis elutseb/häälitseb mingi õudne, põrgu eeskojast pärit olevus.

Aga Pauli eilne näoilme – see oli vaatamist väärt. Olin talle hirve-ema võitluskisa kirjeldanud, kuid oma kõrv on kuningas. Kusjuures sedakorda ei suutnud emahirv ründajat kauaks eemale peletada. Koioti esmane sooloüritus ilmselt ebaõnnestus, niisiis kutsus ta häälekalt jäppides abiväge. Möödus nii umbes kümmekond minutit, ja emahirv röökis taas. Misjärel oli kuulda rabelemist ja  murdmis-madinat. Vähekeseks ajaks jäi kanjon haudvaikseks. Siis hakkas kostma…noh…ütleme viisakalt, et söömishääli. Purelemist, liha? rebimist, kondi? raksatusi. Me olime juba ammu teki all, kui koiotid oma pidusöögi rahulolevate hõigetega lõpetasid.

Täna käisin arvatavat ’kuriteopaika’ üle vaatamas. Absoluutselt mitte midagi ei leidnud – ei verd, ei nahka, ei konte, ei karvatutte. Jälgi on sel maastikul pea võimatu ajada (kuiv madal rohi). Küllap söödi osa kohapeal, ülejääk võeti kaasa. Samas, heli kandub siin kaljude vahel kummalisel moel. Vägagi tõenäoline, et tegin detektiivitööd vales paigas. Vast millaski tulevastel jalutuskäikudel satun asitõenditele.

Ühesõnaga. Kui aimdus mind ei peta, jättis elu üks noist kaksikuist hirvevasikaist, keda emahirv igapäevaselt me aiatiikidesse jooma on toonud. Eile õhtul tehtud fotodel on veel kaks Bambit. Saab näha, kas täna-homme alles vaid üks, või võeti õnneks mõne teise hirvepere noorloom. Või viimaks lausa täiskasvanu?

Oojaa, elu kanjonikaldal… Õpid loodust ning loodut teistmoodi tunnetama. Näiteks ei torma tuppa püssi järele, et kurjale koiotile kuul keresse kihutada, päästmaks imearmsat hirvekest. „Mind your own business“, ütleb Kanjon. Iga päev. Me Pauliga oleme talle selle õppetunni eest lõpmata tänulikud.
July31/2016