New Mexicos on mõndagi, mida taga igatsema jääme. Päikeseloojangud näiteks.
Eile käisime oma lemmik-restoraniga hüvasti jätmas. Lorenzo's on koha nimi. Itaalia köök, mmmm.....Väike, aga võrratu. Omanik ise ka tihtipeale köögis, nii eilegi. Kõhud täis, jalutasime pimeduse hakul jupike maad. Taevas oli imeliselt oranzh ja türkiissinine.

Täna näitas termomeeter päeval +26C. Veebruari keskel! Appikene.

Oregonis on kolme rendileandjaga kuupäevad kohtumiseks juba kokku lepitud. Nood kolm on nö. magusaimad palad, lisaks muud variandid. Tasapisi jätame ka siinsete inimestega hüvasti - tuttavad kassapidajad, kohvipoodide teenindajad, no ühesõnaga need kohad, kuhu suht igapäevaselt satud. Eks nad meid Pauliga väheke napakaks peavad. "Me kolime peagi teise osariiki, kõike head ja jääge terveks, nii armas oli teie juures ostmas/kohvi joomas/ etc käia." "Oo, kolite! Ja kuhu nimelt?" "Oregoni". "Wow, Oregon...imeilus. Kas teile meeldib seal?" "Me ei tea veel, me pole kumbki Oregonis käinud". "??!!??". Ei noh. Vähemasti oleme ausad:).

FOTOD:
1. Taevas Lorenzo's taga.
2. Pecan-pähkli puu siluett. Mõned pähklidki peale koristushooaega külge jäänud.
3. Taevas peegeldub restoraniaknal. Pauli foto.
15/02/1014