Ron Flicke Samsarat käisime eile vaatamas. Seetõttu on silme ees siiani kirju, kuigi tänane põhivärv Las Cruceses on pruun. Järjekordse tolmutormi tõttu. Päike küll särab ja suht soe on, aga tuul sihuke, et viib sokid jalast. Kuid eks sääraste ekstreemsustega olen nüüd siin harjunud ka juba, omajagu.

" The film “Samsara”  is a visually driven portrait of the globe. With its Sanskrit title, the movie is loosely organized according to the cyclical Hindu notion of birth, death and rebirth. “Samsara” was shot over five years on five continents and in 25 countries."

SIIN on link  huvitavale artiklile filmist,
SIIN on teine, kuidas võttepaiku valiti jne.
Mõlemad lugemised annavad filmielamusele veelgi juurde, et KUIDAS ta seda tegi, Flicke siis. Ma mõtlen, et see on ikka suur kunst ja anne, maailma niimoodi näha ja see filmile kah veel võtta. Mitte lihtsalt ilusaid pilte ritta lükkides, vaid igale neist ( ja seega kogu ilmaelule) uus mõõde ja mõte anda. Osalt justkui kõike kõrvalt vaadates, inimtegevusele sürreaalsusele viidates. Muide, mul tulevad vahel umbes sarnased veidrad mõtted pähe - et mida võiks mõelda näiteks tulnukas, kes ülevalt alla jalgpallistaadionile vaatab. Hiiglama mass kahejalgseid suure rohelise maalahmaka ümber, röökimas ja üles alla hüppamas. Käputäis sama liigi esindajad tollel rohelisel alal arutult sebimas. Katsuge nüüd ette kujutada, et teil pole aimugi, mis asi sport (või veel vähem jalgpall) üleüldse on. Kas teile tunduks eelkirjeldatu mõtestatud tegevusena? Tõenäoliselt mitte:)

Anyway. Mitte oma veidratest mõtetest ei tahtnud ma kirjutada, vaid Samsarast. Õnneks linastus väikeses sõltumatus Fountain' kinoteatris  Mesillas, sai enne üle tänava veinibaaris aega parajaks teha. Kinos oli täismaja. Pärast kodus panime jälle poole ööni maailma asju paika, vaatemäng oli sedavõrd inspireeriv.

Ah jaa, üks asi, mis mind jahmatas - publiku reakstioon paarile briljantselt filmitud toiduainetetööstuse-stseenile. Mitte midagi vägivaldset, kaamera jälgis kiretult paari stseeni tapamajast (ei maksa karta, verd ei olnud:) ja piimakombinaadist. Vaatasin enda ümber - enamik publikust oli shokeeritud. Eks stseenid olid muidugi psühholoogiliselt mõjuvalt üles ehitet kah. Siiski ei usu ma, et enamik kinokülastajaid taimetoitlased olid ja seetõttu võõrastust välja näitasid. Et siis kuidas nad arvavad lihakraami oma toidulauale jõudvat? Sessinatses massilise tarbimise ühiskonnas? Kus maakeral elab hulga rohkem inimesi kui mõistlik oleks? Et iga viimane kui kana on vabapidamisel ja sureb vanadussurma ja alles siis tehakse toiduks, või? Ja rõõsad, prisked, blondid näitsikud jooksevad, lüpsikud näpus, igal hommikul vissisid lüpsma, ja näitsikute issid villivad piima pudelitesse ja viivad need igal hommikul supermarketite uste taha? Mitte et ma tahaks küüniline olla. Aga toitumisahela peale tasub jah tänulikult mõelda iga kord, kui taldriku ette võtad, ma arvan.
Appikene, jälle ma olen kusagile rappa tüürinud oma jutuga. Ühesõnaga, kui võimalust, on Samsara väga väärt, et vaadata.
10/02/2013