Stiil on ooperi-piknikul oluline, nagu ka meie, maarahvas alt lõuna poolt, Mehhiko piiri äärest, nüüd teada saime. Järgmise aasta plaanid peetud juba, kristall ja lauahõbe jne, garcon võiks ka muidugi kaasas olla, valaks vahuveini ja vaataks järele, et Pauli sigarituhk pitsist laudlinasse auku ei põletaks. Nali naljaks. Teiste laudkondade peened sätungid ja lillebuketid osutasid meile me võhiklikkust üsna valusalt. No, Paul ei pidanud pikalt aru - lilled peavad olema! Läks ja küünitas üle puupiirde, murdis four-winged saltbush' oksa, torkas selle pooliku viinamarja sisse, et püsti seisaks - oligi värske lill laual. 

Nautisime oma kahetunnist piknikku ja teiste piknikuliste seltskonda täiega. Veini jõime, olgem ausad, küll rohkem kui olime plaaninud. Igasugu ooperi kodukal ja piletite tagaküljel olevad ähvardused, et ei või seda, teist ja kolmandat teha - veini plaskus saali kaasa võtta, lõhnaõli peale piserdada (Santa Fe Opera is Fragance free environment!), et piknikulaua kaugus auto tagumisest kaitserauast peab võrduma naiskaaslase puusaümbermõõduga jne jne jne - mitte keegi ei tundunud noid ettekirjutusi tõsiselt võtvat ja kogu see mitmetuhande pealine, heatujuline, kenasti, kuid mitte liialt üles löödud inimhulk võttis õhtust, mis võtta andis. Kui me peale etendust oma auto Santa Fe poole pöörasime, jäid paljud seltskonnad veel piknikulaudade taha pidutsema. 

03/06/2012