Back to the future

 

Freudian slip on asja nimi inglise keeles. Emakeelde paraku panna ei oska. Aidake? Anyway, seesamune slip juhtus mul viienädalase reisi alguspäevadel. Olime parasjagu teel Pauli noorema poja ning ta mõrsja manu, noored elavad Albuquerques (linna nime kirjutamine nõuab aega ja keskendumist :)), kui New Mexico osariigi numbrimärkide uut disaini silmasin. Sa jeerum, kui vinge! Kollane kiri mustal taustal, pluss rohelise ja punase chillipipra kaunad; chili pepper ja New Mexico kuuluvad ju lahutamatult kokku. Mu aju unustas aga miskipärast, et plaanime Arizonasse kolida, mitte New Mexicosse. Hõiskasin rõõmsalt, et oo, vaata, Paul, me saame nüüd säendsed uhked numbrimärgid oma sõidukitele! Järgmisel sekundil sain apsakast midugi aru, ja noh, Arizona autonumbritel pole kah miskit viga, saquarokaktus peal ja puha.

Et siis. Meil nüüd tulevane kodulinn kindlalt paika pandud. Kavatseme seal kinnisvara soetada, aga kolimisjärgsetelt kuudel siiski veel üürime mõnda aega, uurime turgu, egas põrsast kotis saa osta. Ah et kuhu kolime? Las ma räägin. Albuqerques käidud, mõnus pikk nädalalõpp veedetud, võtsime suuna Arizonale. Kaks linna olid juba ammuaega tagasi sõelale jäänud, plaan emmas-kummas kanda kinnitada: Prescott põhja pool, Tucson (hääldada tjuusson) lõunas. Ja mis selgus. Prescott muid tore, aga sooja aega aasta lõikes meie jaoks liig vähe. Tucsoniga olime ennegi üsna tuttavad, kuid lähemal vaatlusel osutus liig suureks linnaks. Hektiliseks. Mispeale hakkas üks asi teisele järgnema, pusletükid kokku sobituma, ja… ta-taaa... trummipõrin…. me kolime tagasi Las Crucesesse!! Ei suur, ei väike, ülikoolilinn, multikultuuri iga nurga peal, imeline loodus ümberringi, soojalembidele sobiv kliima, süle ning seljaga sõpru ja häid tuttavaid, mõistlik elukallidus… võiksin loetlma jäädagi. Kui te nüüd küsite, miks me säendsest paradiisist üleüldse ära kolisime, siis vastus kõlab: mitte seetõttu, et poleks rahul olnud, vaid seetõttu, et tahtsime vaheldust. Täna, peale kümmet aastat Oregoni jahedust tundub kuum, värvikirev Las Cruces täpselt see koht, kuhu järgmine kodu luua. Aga oot, äkki kümne aasta pärast tahame jälle kuhugi mujale? No mis seal ikka, eks siis kolimegi jälle. Hetkel aga on jah nii, et seisame oma eelmise Las Crucese üürikodu landlady juures ootejärjekorras, pluss veel paaris kohas, mistap täpset kolimisaega ning -aadressi hetkel ei tea, kuid üks on kindel: enne novembrikuud, talveilmasid, oleme Oregonist läinud. 

Las Cruceses asjad aetud, otsustasime, et kuhu meil kiiret, teeme väikese road tripi kah. "Väike road-trip" paisus oodatust tükk maad suuremaks, tagasi Oregoni jõudes (hmm, sõrmed tõrguvad miskipärast trükkimast “tagasi koju jõudes”, sest Las Cruces tundub juba praegu rohkem koduna, ma vist eelmises elus sealtkandist pärit?) oli trucki odomeetrile lisandunud 4900 miili. Ligemale 7900 kilomeetrit. Ma pole tükil ajal nii palju loodus-ilu nautinud - üks vaimustav, maagiline, massiivne vaade teise otsa. Teel lõunast põhja ründasime rahvusparke, paar päevakest ühes, paar teises: Canyonlands, Capitol Reef,  Mesa Verde, Great Basin. Osariigid: New Mexico, Arizona, Colorado, Utah, Nevada, California. Eks ma reisijuttu räägin kah jõudumööda, aga järgmine postitus tuleb ATH-st, kuna  kibelen kirjutama. Mis sest, et viibega, ja mis sest, et kõik on selle kohta juba kõik ära öelnud. Ma tahan kah öelda.

Aga jah, see Freudian slip siis, millega postitust alustasin. Näedsa, saamegi omale need vinged, pipardega numbrimärgid!

p.s. Pilt veebist, kellegi kolmanda isiku numbrimärk, loodetavasti ei teki tüli.

June 26/2024 

“I think New Mexico was the greatest experience from the outside world that I have ever had. It certainly changed me for ever.  A new part of the soul woke up suddenly, and the old world gave way to a new.” ― D.H. Lawrence