Ma ei mäleta, kas olen oma ammusest, pikalt hoogu kogunud plaanist siin 5500s kirjutanud. Teiste juures, blogisabades, olen sellest juttu teinud küll. Igatahes, saagu siis veelkord öeldud, et kanepisuitsetamise kavatsus on mind juba mitmeid aastaid saatnud. Tahtmine teada, mis tunnet seesinane mõnuaine tekitab. Lõppude lõpuks elan ju osariigis, kus kanep juba jupp aega täitsa legaalne, mine vaid poodi ja osta. Me kohalikus väikelinnas marihuaana-kauplusi vaat et iga nurga peal, kui väheke liialdada. Ja no kui seaduslikkus kõrvale jätta, siis liikusin Eestiski pikki aastaid seltskonnas, kus kanep (nagu ka muu, kangem kraam) kenasti kättesaadav oli. Kuid kummalisel kombel on mistahes sorti meelemõjutajad (v.a. alkohol) mus enamjagu eluaega mingit... ma ei teagi... irratsionaalset hirmu tekitanud. Mida täpsemalt peljanud olen, ei oskagi seletada. Sõltuvusse jäämist igatahes mitte. Pigem seda, et kehaga juhtub miskit, mida ma kontrollida ei suuda. Mingi attakk äkki, või südamerabandus vms. Ajuvaba, onju. Aga no mis teha, sihuke hirm on mind saatnud. Ehk see äraproovimise mõtegi tuli eelkõige eneseületamise soovist? Mine võta kinni. Ning on sel üldse tähtsust? Tänaseks on tegu igatahes tehtud.
Seltskonna, kelle seltsis ja juhendamisel oma kanepi-neitsilikkusest vabaneda, olin juba ammuilma välja valinud. Tuttava, usaldatava, asjatundliku. Ja ega ma üksinda pusides poleks ilmselt lendu tõusnudki, sest üritus kujunes üksjagu koomiliseks, stiilis „mitu inimest on tarvis, et Epule kanepisuitsu kopsudesse saada“. No ikka hea mitu oli tarvis, kuna tuli välja, et ma sõna otseses mõttes ei oska/ei suuda suitsu sisse hingata. Õigemini, ei oska/ei suuda sundida oma keha seda tegema. Tõsi, millalgi varastes kahekümnendates „suitsetasin“, aga see oli puhtakujuline show, pahvimine, sest kuidas sa möödunud sajandi kaheksakümnedatel peol või baaris niisama jõude istusid, ikka pidi More sigarett elegantselt sõrmede vahel olema. Vanemad olijad mäletavad, need tumepruunid, pikad, peenikesed, punases karbis. No ja nüüd siis äkitse tuli mul täitsa teadlikult suitsu, kanepisuitsu kopsudesse tõmmata. Pahvimisest polnud juttugi.
Kusjuures oma meelest tõmbasingi. Kena väikese mahvi, läbi pisikese klaasist pitsi. Mugavas tugitoolis, veeklaas käeulatuses, seltskond hoolitsevalt-ootusärevalt mind jälgimas, et millal mõjuma hakkab. Istume, ootame. Ei midagi. Otsustatakse, et küllap ma ei tõmmanud suitsu sisse. Mina vastu, et mis te ajate, tõmbasin küll. Mõne aja pärast tehakse teine katse, üksteise võidu nõu andes, mismoodi hingata. Taas, ei mingit tulemust. Järgnevad kõikvõimalikud teooriad, et äkki olen kanepi suhtes immuunne, äkki on kraamil miskit viga, kirutakse mu noorpõlve pahvimisharjumust, selmet „korralikult“ suitsetada, jms. Jõutakse otsusele, et ollus pole kopsus, vaid istub kusagil hingamisteedes lõksus, või on üleüldse suu kaudu väljunud, mistap mul tuleb oma vastuvõitlev keha tahtejõuga kuuletuma sundida, süüügavalt välja hingata, ja siis piibu otsas nii süüügavalt sisse, kui vähegi jaksan. Keskendun, kuuletun. Tulemus? Success!! Et kallis raam lõpuks kopsudesse jõudis, oli ilmselge - läkastasin hea tükk aega. Ennäe, saingi lõpuks teada, mis tunne on suitsu kopsu tõmmata, mitte niisama ilu pärast sigaretti näppude vahel hoida. Kuid säärast vaibi, nagu peale kanepimahvi tekkis, More sigaretid eluilmaski tekitanud poleks, selle peale võin mürki võtta.
Kas te teadsite, et Jethro Tulli Crest of a Knave album kandideeris 1989. aasta Grammy auhinnale Hard Rock/Metal kategoorias? Ja võitis? Jättes Metallica And Justice for All teisele kohale? Jep, just, Jethro Tull oma faunilikult vallatu vilepilliga. Hard Rock/Metal kategoorias. Mina otse loomulikult ei teadnud. Pealegi, JT pole iial mu lemmikute hulka kuulunud (küll aga on seda Metallica). Kuid tol õhtul sain targemaks, sest seltskonna muusika-alane informeeritus oli, kui nii võib öelda, entsüklopeediline. Mis sest, et veidi iganenud. Crest of a Knave on tänaseks rasvaste tähtedega mu elulukku kirjutatud, sest, noh, kuidas sa unustad muusika, mis su esimese, ehk ka ainukeseks jääva kanepikaifi taustaks mängis, eks. Mitte, et kanepikogemus poleks meeldiv olnud. Lausa ülimeeldiv oli. Ei hakka siin pikemalt kirjeldama, teil Eestis kanep ju legaalne pole, mine tea, mõni lugeja ehk pöörab minu õhutusel veel kuritegelikule teele, ons seda tarvis. Aga meeldivus oli säärast sorti, mida ma oma igapäevaelu osana hästi ette ei kujuta. Klaasike veini tundub sobivam variant, vähemasti praeguses eluetapis. Siiski, kui millalgi kaugemas tulevikus samasse seltskonda juhtun sattuma, ega ma ära ei ütle, kui mahvi pakutakse. Sissehingamistehnika nüüd ju selge ja puha. Siiski, järgmisel korral eelistaksin Jethro Tulli asemel Metallicat.
Marijuana legality by state, map
September 22/2023
“The longer hair lengths for men seen with the rise of marijuana use in the United States in the 1960s were a textbook case of an influx of apparently feminine values accompanying the use of a boundary-dissolving plant. The hysterical reaction to such a minor adjustment in folkways revealed the insecurity and sense of danger felt by the male ego in the presence of any factor that might tend to restore the importance of partnership in human affairs.”― Terrence McKenna
Väga äge! Ma mäletan oma ammusest ainsast kanepikogemusest ainult seda, et kõik hakkas aegluubis toimuma ja kõik tegi nalja :).
ReplyDeletePS! Olen juba tükk aega tahtnud küsida, kas oled kusagil te camperist endast ka lähemalt kirjutanud - mis tehnilised näitajad, sisseseade, mida täna teisiti teeks jne? Ise pole suutnud leida, aga kui oled, viita palun, väga põnev oleks lugeda!
Jah, tõsi, kogu maailm oli pisut aeglasem. Või õigem oleks vist öelda, et rahulikum. Mul otseselt naljakas ei olnud, küll aga adusin, et naeratan lakkamatult, ehkki õige õrnalt. Täiesti selgelt oli tunda, et näolihased, iseäranis põselihased, oiid lõdvestunud.
DeleteNii tore päring camperi kohta! Sellest postitusest leiad infot:
https://viistuhatviissada.blogspot.com/2020/03/before-after.html
Ahjaa, osa küsimusest jäi vastamata - mis täna teisiti teeks. Suurt mitte midagi, kolm aastat tagasi tehtu toimib kenasti. Täiendusi oleme siiski teinud. Ka camperi eksterjöör on pisut muutunud, aknaraamid mustaks värvitud, nimi ära vahetatud:
Deletehttps://viistuhatviissada.blogspot.com/2020/07/time-stretcher.html
Ole sa südamest tänatud, väga mugav ja praktiline majake tundub! Mul endal on plaan vahetult enne pensionipõlve ehitada camperiks ümber neliveoline buss, truck + camper pole ilmselt ei suuruse ega kütusekulu mõistes peamiselt Euroopat silmas pidades kuigi praktiline, ehkki ahvatlev. Samas just see, mis sa ühes postituses ütlesid - kõrgem kõhualune, nelivedu, bussile saab mõningase tõste teha. Seepärast inspekteerin juba praegu huviga, mis ja kuidas ja millest teised on teinud. Peamine väljakutse tundub olevat leida sobivas hinnaklassis neliveoline buss, mis on selline võrdlemisi haruldane loom :). Igal juhul jälgin kõiki su campimist puudutavaid postitusi erilise hoolega edaspidigi!
DeleteVõta heaks! The pleasure is all mine, mulle meeldib me camperist rääkida :)
DeleteSu bussi-plaan on põnev. Õnneks leiab veebist süle ja seljaga mõttekaaslasi, minu teada on igat sorti busse tuunivad kogukonnad vägagi rohkearvulised, vaja vaid endale sobivad välja otsida, siis ei pea jalgratast leiutama. Ja enamjagu sääraseid isetegijaid on lahkesti nõus ka nõu andma.
Proovisin Eestis sest Kanadas poleks piisavalt põnev kuna legaalne. Suitsu sisse hingata pole organismi arust mõttekas, ajab sõrad vastu, köhi nagu hobune. Tõmbasin rohkem kui keegi teine pundist aga mõju oli enda arust tühine. Koos kärakaga tegi vaid uniseks ei mingit kaifi. Pärast tütar õhtul kodus ainult imestas, et ma na jutukas täna. Täiesti mõttetu kraam, minu jaoks vähemalt. Jään heale õltsile truuks, sedagi joon rohkem maitse pärast. Viimaselt matkalt tõin konjakiplasku tagasi, ainult sent pealt mekitud, ei maitsenud. Ju vist pole probleeme, mida meelemürkidega vaja summutada või seltskonda kellega oleks lõbus end sassi juua.
ReplyDeleteNagu juba heaks traditsiooniks kujunenud, isutab pea iga su lause vastu vaidlema. (“Põnev, sest pole legaalne” on mu meelest pigem teismeliste rida, täiskasvanud inimesed suitsetavad kanepit enamjaolt muudel põhjustel. Mõnuainete “meelemürkideks” nimetamine kostub kui nõuka-aegne pärand (oih-aih, narkootikumid pahad). Vähe sellest, alko, sh. õlu on samuti “meelemürk”, kuna tuunib teadvust. Nii alkot kui kanepit jms. pruugivad inimesed, mh. ka sina (a la jooksujärgsed õlled) muumoodigi ja muudelgi eesmärkidel kui “probleemide summutamiseks” või “sassi joomiseks”). Aga ma parem ei hakka. Vaidlema. Või oot, vist ikkagi hakkasin? Pardon. My bad :)
DeleteNagu tõepoolest arvasid, et mittelegaalsus põhjuseks? Põhjuseks oli puhas juhus, pundis oli kraami, tekkis mõte miks mitte proovida, ei mingit suurejoonelist süütuse kaotamise plaani - ma olen lihtne inimene ;)
DeleteEi saa nüüd aru kas tahad väita, et erinevalt "nõuka aegsest pärandist" moodne lääne ühiskond ei arva, et narkootikumid on pahad. USA's arenenud riikide hulgas minu teada ühed rangemad karistused narkokuritegude eest.
Mina arvan küll, et narkotsid on pahad (nagu ka alko) just selle pärast, et tekitavad sõltuvust, mida osa kodanikest ei suuda kontrollida. Võib ju arvata, et neile pole probleem, kes suudavad ja kasutavad vahetevahel meelelahutuseks. Samas on õhkõrn ja hägune piir millal meelelahutus muutub sõltuvuseks ja viib allakäigutrepile. Näiteid tead isegi.
Sõltuvused ei pruugi olla sinu ega minu probleem aga ühiskonnale on see üheks suuremaks väljakutseks.
Tõestuseks, mitte sinu ärritamiseks, USA statistika 2022:
Overall, overdose deaths rose to 52,404. By comparison, the number of people who died in car crashes was 37,757. Gun deaths, including homicides and suicides, totaled 36,252.
Sorry, faktide vastu on keeruline vaielda, samas saab alati väita, et valitsus, vasakpoolsed, vabamüürlased, ... you name it on need numbrid inimeste petmiseks ja kontrollimiseks välja mõelnud :D
Statistikast rääkides võiks viidata ka allikale (mitte, et ma neis numbrites kahtleks). Lisaks, mu postitus, juhuks kui sul segaseks jäi, räägib KANEPIST ja MINU kogemusest sellega, mitte muudest mõnuainetest (vt. kaamose komm allpool, üledoosi kohta.) Peale selle jätsid sa statistikast välja näiteks retseptiravimite sõltuvusest tekitatud surmad. Aga taas, ma ei soovi sinuga vaielda. Me sinuga oleme liiga erinevad inimesed, et mistahes teemadel vestelda, v.a matkamine. - juhuks kui sa sellest siiani aru pole saanud. Mistap muudel teemadel, ka käesoleval, oleks mulle meeldivam, kui sa ei kommiks - juhuks kui sa sellest siiani aru pole saanud.
DeleteKanepist üledoosi saamine on mumst sama võimatu kui keefirist (kefiirist?)purju jäämine. Või, noh, teoreetiliselt võimalik, praktiliselt liiga keeruline, et vaeva näha.
ReplyDeleteAga ma pole spetsialist.
See oli nüüd reaktsioon narkosurmade statistika peale.
Ja põhjendus, mida puristid kanepi illegaalsena hoidmiseks pidevalt välja toovad: "kanep on astmelaud kangete narkootikumide juurde" on sama, kui väide "õllejoojad lõpetavad kraavis vedeledes ja odekolonni juues "
Psyhhoosi võib sattuda, psyhhoos võib ära lõhkuda nt inimese aju.
DeleteJaa, kanepi SUITSETAMISEST (millest mu postitus räägib) on võimatu üledoosi saada. Küll aga on see võimalik kanepit sisaldavaid tooteid SÜÜES - aga see on juba hoopis teine teema.
DeletePsühhoos - jaa. Liigtarvitamise korral. Ja noorte puhul, kelle aju alles arengufaasis. Aga SEEGI, kulla inimesed, on hoopis teine teema. Põrgut küll, laske ma kirjeldan OMA kena kogemust, räägime sellest, või JT vilepillist vms, ärme kuhja siia kogu maailma narko- ja alkohädasid kokku, eks :)
Ma just arvasin, et suitsetamine on tervise vastu hullem kui söömine. Näe, targem.
DeleteMu ema oli ülikõhn ja niru söömaga pessimistliku loomuga ahelsuitsetaja. Fantaseerime noorema tütrega võimaluse üle talle tubala sisse kanepit sokutada. Mitte tõsiselt, muidugi.
"Mul täna.. bwhaaahaaahaaaaa...kukkus jalutuskepp maha..hahhaaahaaa....kas siin majas süüa ka antakse...??" - arvasime nägevat midagi sellist.
Mine tea, mine tea. Kui ma ei kardaks oma sisemist selline Rachedit, prooviksin isegi järele.
Tervise vastu on kanepi_suitsetamine_tõenäoliselt hullem jah, aga üledoosi saab jällegi justnimelt_söömisest_oi kui kergelt. Sest suitsetades saad mahvi kogust grammipealt kontrollida, söödava kanepikraami puhul ei tea iial päris täpselt, mida ja kui palju küpsetisse või kommi vms sisse on pandud. "Asjatundjad" :) soovitavad söögivormis kanepist eemale hoida.
Delete... ja mis valudes ja vaevades (ahelsuitsetajast) vanainimesele natukese korraliku kanepi tubakasse sokutamisse puutub, siis... tänasel päeval teeksin seda silmagi pilgutamata, mineviku kogemuste põhjal. Võtke heaks või pange pahaks.
DeleteAga oma sisemist Ratchedi võiksid korraks vaigistada? Ratched vast ühe korra peale ei pahandakski?
#valin patja, millega Rached une pealt...mmm...tuimestada...#
DeletePatja! Haa! NII hea :)
DeleteEi no ausalt, mul siiamaani veri keeb TT kommide peale. Või siis olen ma ise imelik ja õhukese nahaga, mis kah täitsa võimalik on, ei eitagi. Samas, ma olen oma õhukest nahka TTle maininud SADA korda, võiks nagu lõpuks aru saada?
ReplyDeleteAusalt, noh. Mina kirjeldan oma esimest kanepisuitsetamise kogemust, möönan, et tõenäoliselt jääb harvaks või isegi ainukeseks selliseks, ja mida ma kommentaariks saan? Statistikat narkosurmadest. Jeerum küll. Sama hästi võiksin minna TT jooksupostituste alla kommenteerima, kuidas keskealised ja vanemad, pealtnäha täiesti terved mehed surevad nagu kärbsed, sportides, südamerabandusse. Küllap sellekohast statistikatki leiaks.
Miks, MIKS on vaja mööda teiste blogisid käia ja säärases stiilis kommida, ilmatarka mängida? Pole ajaga muud paremat teha? Ausalt, noh. Inimene võiks korraks KUULATA, mida talle öeldakse. Aga ei. Talle meeldib hoopis omaenda häält kuulata.
Ma nyyd asetaks ilusa rahumeelse kommi siia. Nimelt, joovet kasutatakse teadvusseisundi muutmiseks. Minu proovitud alkohol ja kanep teevad pea lihtsalt uimasemaks, kidrakäe vedelaks ja trummijala pehmeks, aga ei vabasta loomingulisust, lõõgasta meeli ega rahusta hinge, kire sytitamisestyldse kõnelemata. Aga ma olen hyperaktiivne, selline vedelus segab ringitormamist ja kõikuv olek on lihtsalt igav. Ainel peab mingi väga oluline lisaväärtus olema, ja loomulikult hea maitse, et yldse viitsiks seda manustada. Valitud seltskond on 1 olulisemaid lisaväärtusi. Kuni seda pole, olen nõus surmani kaine olema.
ReplyDeleteNo näedsa, milline ilus rahumeelne komm :) Noogutan hoogsalt kaasa, iseäranis lisaväärtuste osas. Ning tõsi, et nimetet substantsid toimivadki erinevate indiviidide puhul erinevalt. Alkohol näiteks teeb mõne leebeks ja lõbusaks, teise jõhkraks ja vägivaldseks.
DeleteUnustasin - loomingulisusest, mida mainisid. Minugi puhul ei vabasta alkohol loomingulisust, pigem vastupidi (kanepi kohta ei oska öelda, pole piisavat kogemust). Aga ma ei ootagi talt seda, alkoholilt siis. Head veini manustan sest a) maitseb, b) seltskondlik tegevus, c) paneb elu ja olu natuke teise pilguga nägema, annab sutsuke erineva vaatenurga, tekitab teist sorti
Deletemõtteid kui 100% kaine pea.
Oojaa, kogu aeg 1 ja sama prilliga maailma vaadata on tapvalt igav, regulaarne värskendus kulub ikka ära.
DeleteAsjade teise pilguga nägemiseks ongi lisaks alkoholile ka justnimelt neid teisi lisaväärtusi vaja, sest mõttemustri muutmine on justkui mitmeosaline keerukas valem. Keegi seltskonnas ytleb 1 lause, ja su peas hakkab arenema mõte, mida ilma selle ytlemiseta poleks iial tulnud. Ootamatu maitsega alkohoolijook tekitab terves kehas lõbusa YLLATUSmomendi, mis võib ka huvitavaid mõttekäike tekitada. Kerge purju on osa asjast ja teatud piirini mõnus, ei saa salata. Aga JOOVE niisama ei ole midagi väärt. Ei ole asja, mida ma purjus peaga oskaks v teeks paremini, kui kainena, huvitavad mõtted tekivad kõige paremini pärast hommikust kohvitamist, õhtust surmväsimust ei päästa paraku ka imeline vein ja suurepärane kontsert. 😀 inimesed on erinevad mdg, minu kutsumus on olla napakas ilma joovastavate aineteta. 😀😃
"Kerge purju on osa asjast ja teatud piirini mõnus, ei saa salata. Aga JOOVE niisama ei ole midagi väärt." Absoluutselt nõus.
DeletePealegi, me ei räägigi ju antud postituse kontekstis äärmustest, vaid sellestsamast mõnusast "kergest purjust", olgu siis tegu alko või kanepiga. Seetõttu panebki kulmu kergitama, kui narkosurmade statistikaga vehkima tullakse.
Narkosurmade statistika meenutamine tuleb paraku sellest, et töövõimetute v agressiivsete sõltlaste olemasoluga tuleb kaasa juba pikem nimekiri koledaid probleeme. Olenevalt saadud traumast on inimestel ainetest kuuldes erinevad reaktsioonid. Meie teiega võime viisakalt manustada ykskõik mida, aga paraku ylirõhuv enamus inimkonnast seda ei suuda. Tundub, et seda viimast võiks öelda absoluutselt iga eluvaldkonna kohta. 😀
Delete"Olenevalt saadud traumast on inimestel ainetest kuuldes erinevad reaktsioonid. Meie teiega võime viisakalt manustada ykskõik mida, aga paraku ylirõhuv enamus inimkonnast seda ei suuda."
DeleteKirjutan alla, saan aru. Kuid ma eelistaksin, et ei tuldaks neidsamuseid minu omadest erinevaid reaktsioone minu blogisabasse välja elama, postituse alla, kus ma kerge huumoriga vürtsitatult oma esimest kanepimahvi-kogemust kirjeldan. Ma ei kirjutanud seda postitust rõhuva enamuse vaatevinklist, vaid iseenda omast. Ma olen 62 aastat vana, seda infot võib igaüks mu blogipäise CVst ammutada. Ma pole teismeline, keda peaks koleda kanepi-kolliga hirmutama :)
Meie eas on nähtud ja maitstud mõndagi, parimatele meie seast on see jäänud lihtsalt episoodiks ja prooviks, ei allakäiku ja surma silla all... Md, ma saan praegu hyperaktiivsuse ravi ainega, mis kuulub metamfetamiiniga samasse kemikaalide ryhma, annaks positiivse narkotesti ja. Aga kuna see on mu sõna otseses mõttes juba läbitud dementsuse põrguväravatest tagasi toonud ja andnud elule reaalselt aastaid juurde, siis võin öelda, et teatud tingimustel on parem proovida ja kogeda, kui keelduda ja kustuda. Inimestel on meditsiiniteemadel palju, ee, põnevaid nõukaaegseid seisukohti. Murdmatuid ja vaieldamatuid. Ja sel ajal põhinesid mistahes info ja ravi sihtryhma hirmutamisel ja syydistamisel. Selle me oleme lapsepõlvest kaasa saanud ja teisiti lihtsalt ei oska, v.a. mõned napakad. 😉
DeletePaar sõna ülalpoolses kommentaaris mainitud (lääne) ühiskondliku suhtumise ja (USA) narko-karistuste teemal. Selle asjaga on mu meelest täpselt samamoodi kui alkoholiga. Seaduslikkus/mitteseaduslikkus sõltub riigi-isade suvast ja rahasoovist, mitte kodanike tervisest hoolimisest. Möödunud sajandi 20-30ndatel, keeluseaduse aegu, oli alkoholi joomine ja tootmine kuritegu. Ja seejärel, põmm, päevapealt enam polnud.
ReplyDeleteSama kanepiga (ja seentega, needki juba näit. minu osariigis legalsed). Ühel päeval kriminaalne, teisel legaalne. Follow the money, nagu öeldakse. Kahjulikkus ja ebaseaduslikkus miskipärast ilma igasuguse loogikata, üleöö kui tina tuhka kadunud, sest massiivne maksuraha ju laekub. (Sama ka sõltuvust tekitavate retseptiravimite/valuvaigistitega, aga see on üleüldse üks pikem ja kurb jutt, ei hakka praegu.)
Kirjutan sellele viimasele nii sajaga alla, et!
DeleteLisan omalt poolt, et tihti unustatakse narkootikumide ohtlikkusest rääkides see aspekt, miks inimesed nende poole üldse pöörduvad. Et tihtilugu on see self-medication olgu siis valude või psüühiliste probleemide või talumatute endast sõltumatute olude leevendamiseks. Ja sõltuvuse alus on mitmel puhul seesama põhjus; asja eest, teist taga sõltlasi on pisuke vähemus. Ained on muidugi oma ohtlikkuse poolest erinevad, aga mulle puutus kunagi põnevana näppu artikkel USA sõjaväelastest, kes Afganistanis tegid kõik oopiumi või heroiini, sest muidu oli liiga hirmus. Opoidid on nii sõltuvuse kui tervisekahjude koha pealt palju halvema kuulsusega kui kannabinoidid (ja põhjendatult) ning ka halvema kuulsusega kui alkohol (selle põhjus on ilmselt kultuuriharjumustes kinni - mis on kus nii endastmõistetav kultuuri osa, et raske oleks demoniseerida), aga suurem osa neist jättis nende ainete tegemise koju jõudes ja normaalse elu peale saades ilma vaevusteta maha. Oli konkreetne häda, mis tahtis lahendamist, polnud häda, polnud vaja ka ainet.
Alkohol pidavat olema sõltuvuse mõttes riskantsemgi, ometi on meie ühiskonnas ikkagi enamus selle tarvitajaid mõõdukad lõõgastustarvitajad, mõni isegi rohkem maitse kui tajumuutmise pärast, mõni kasutab aeg-ajalt taas kord self-medicationi korras kergesti kättesaadava rahustina (mina sealhulgas). nii et isegi selle ainega, mida teadlased peavad tajumuutvaist aineist üheks ohtlikumaks, kui kõiki aspekte arvesse võtta, ja mis on sealjuures massiliselt kättesaadav ja keelamise korral oleks lihtne ise kokku keeta (mul just läks üks õunamahl kogemata enam-vähem siidriks kätte, mõtlen, mis temaga nüüd teha), ei muutu enamik tarvitajaid ikkagi probleemseks.
pmst et terved ja õnnelikud inimesed naljalt ei muutu sõltlaseks, ja haigeid ja õnnetuid keelamisega paremuse suunas naljalt ei mõjuta.
Aamen! (notsu kommentaarile.)
DeleteMul on ausalt öeldes ka plaan kanep ära proovida. Korra mõtlesin lausa sõita Amsterdami, aga oma murest inimestega rääkides leidsin Eestistki 2 seltskonda, kes saaksid mulle seda hankida.
ReplyDeleteEsialgu olen natuke kartlik, missugune mu organismi reaktsioon võiks olla. Üks variant, mida olen kuulnud, on muutuda sügavmõtteliseks või siis palju naerda. Aga olen ka kuulnud, et mõnel hakkab süda läikima. No mis seal ikka, eks alkoga on sama juhtunud ja üle elatud.
Üks neist mu tuttavatest kasutab kanepit, et suuta magama jääda. Vot see meeldiks mulle küll väga.
Great minds think alike :)
DeleteEgas midagi, asutame 50+ naiste kanepiklubi :)
Aga tõsisemalt - jah, mulgi oli täpselt samasugune kartus, organismi reaktsiooni osas. Osutus 100% asjatuks. Niipalju võin öelda, et kui tegemist kvaliteetse kraamiga, ja suurest innust kümne kopsutäie jagu sisse ei tõmba, siis on kogemus... las ma püüan sõnastada... ülimeeldivalt leebe, pehme, kindlustunnet pakkuv. Oled sa suitsetanud/suitsetaja? Kui jaa, siis samamoodi mahv sisse hingata kui sigareti puhul. Ühest mahvist piisab, et kerget kanepi-kaifi tunda. Minu puhul muuseas oli vägagi erinev väikesest veinisuminast. Ei parem, ei halvem, aga on erinev.
Anna siis mulle teada, kasvõi privas, kui oled proovinud, huvitav oleks su muljeid kuulda.
Nii tore narkopostitus :-). Ära ikka ainsaks korraks jäta.
ReplyDeleteOnju tore :)
DeleteIlmselt ei jäta jah, st. ei hakka "ei" ütlema, kui millalgi taas sobiv tuju tekib, sobivas kohas ja ajal ja seltskonnas.
Enamik minu narkootikumide proovimisi on sündinud sügavas kriisis ja masenduses olles ja nendest ma otseselt kaifi pole saanud, kuigi üks peotablett, mis lubadust mööda pidi lõbusaks ja aktiivseks muutma, hoopis rahustas mu maha (olin eelnevalt kolm päeva järjest nutnud). Ja põhjustas järgmisel hommikul kohutava südamekloppimise ja nõrkuse. Aga palju palju hiljem nende kriiside perioodist proovisime me mehega koos natuke kanepit ja siis oli lõbus küll. Nii et mõjud ajukeemiale sõltuvad hirmsal kombel taustast.
ReplyDeleteSurijatele ja vanadekodu asukatele annaks ma kanepi koos õhtuste (või kasvõi hommikuste) tablettidega kätte, olen liiga palju inimlikku viletsust näinud. Ei saagi aru, miks opioidid valuvaigistina on siinmail lubatud, aga kannabioidid mitte... jabur.