Sadamad

 



Tegelikult võiksin sadamate asemel hoopiski oma uuest seljast kirjutada. Sellest, kuidas lõpuks südame rindu võtsin ning laitmatu renomeega, 30+ aastat praktiseerinud kiropraktikul end töödelda lasin, pärast seda, kui mainstream-meditsiin, kust abi olin otsinud, minuga midagi peale ei osanud hakata. Välja arvatud ettepanek “lõikame lahti ja vaatame, mis viga, sest uuringud kahjuks midagi ei näita”. See variant mulle paraku sugugi ei sobinud, kuid seljavaluga elamisest oli samuti villand. Sestap siis kiropraktik. Tänaseks oman täitsa uut, valuvaba selga. Imeline ümbersünd, nagu öeldakse.
 
Mu kiropraktiku-visiitidest, kui neid pikemalt võtaksin kirjeldada, saaks ilmselt korraliku klikimagneti. Kuid olen otsustanud, et te ei kuule seljateemast rohkem kui eelmise lõigu jagu. Sest esiteks, ega see siin mingi meditsiiniblogi pole, ja teiseks, privaatsus. Pealegi, paar postitust tagasi kirjutasin, miks ma end cov19 vastu ei vaktsineeri, ning kui nüüd selle otsa tuleks veel säherdune alternatiivmeditsiini piiril kõikuv jutt, hakataks mind kindlapeale lamemaalaseks pidama. Et mis järgmiseks, Epp? Täiskuuööl kolme tilga musta kuke verega nelja tee ristile, kadunud noorust tagasi nõudma? Ühesõnaga, selja asemel räägin hoopiski sadamatest. 

Juba enne rannikureisile minekut leppisime, Paul ja mina, kokku, et üritame võimaluse korral sadamates ööbida. Väikestes jahi- ja kalasadamates loomulikult, mitte suurtes reisisadamates. Plaan oli, et pargime camperi, jalutame ringi, uudistame veesõidukeid, õhtustame sadamakõrtsides. Sadama-öid tuli paraku kokku vähem kui lootsime, kuid siiski piisavalt, et maiku suhu saada. Tuleb välja, et paljud sadamad lubavad küll päevasel ajal lahkesti oma kaidel parkida, kuid sealsamas on väljas ka sildid “overnight parking prohibited”. Millest võib muidugi aru saada, sest paiku, kus noid keelavaid silte näha polnud, kasutasid kümned ja kümned meiesugused nomaadid rõõmuga oma matkasõidukite öiseks pool-legaalseks ankurdamiseks. Sattusime õnneks siiski mitmele sadamale, kus öökülalisi lausa heal meelel vastu võeti, väikese tasu eest muidugi.
 
Me lemmikuks kujunes Salmon Harbor Marina lihtsakoelises, sõbralikus Winchester Bay külakeses. Veetsime seal kokku kolm ööd, kaks minnes, lõuna poole liikudes, ja ühe tagasi põhja poole tulles. Sadam lõikab automajadega reisijate pealt kenakest tulu, kakskümmend viis dollarit öö per sõiduk. Mõistlik hind tegelikult, kurta oleks patt. Saad avara, nummerdatud parkimiskoha, vaatega veele ja veesõidukitele, krabipüügidokkidele ja loojuvale päikesele. Sadamas on mitu üldkasutatavat WC/dushiruumi, prügi saab ära anda ja puha. Teisel pildil on üks noist parkimisplatsidest natukene näha, suured matkatreilerid reas. Esimene ja viimane foto võetud me camperi ukselt.
 
Kalahaisust muidugi ei pääse, nii värskest kui ka roiskunust, ja kajakatest. Aga selle eest istud valgehakul camperi lävepakul, soojendad kohvitassiga sõrmi ning vaatad, kuidas üks kalapaat teise järel ookeanile suundub, kuidas hülged vaat et käesirutuse kaugusel vees õndsalt ringi rullivad. Õhtuhämaras saabub ookeanilt udu, laotab jahedad linikud üle vee- ja maasõidukite. Parkimisplatsidel süüdatakse lõkked, õhus hõljuvad toidulõhnad, kostub naeru ja nõudekõlinat. Sadama(m)elu...

P.S. Täna lõime lukku ühe talvise plaani, mis meid nii sadamatest kui üleüldse veest väga kaugele viib. Nimelt toimub veebruaris Arizona kõrbeavarustes USA läänekandi truck camperite iga-aastane kokkutulek. Kestab neli päeva. Panime end kirja.

October 15/2021                                                                                      Fotod: Paul

“Rowing harder doesn’t help if the boat is headed in the wrong direction.” – Kenichi Ohmae

23 comments:

  1. Mul on hea neel, et sa seljavaludele rohtu leidsid. Kiropraktik ei ole meie meditsiinis küll väga tunnustatud (haigekassa tema visiite kinni ei maksa jne), aga päris uhhuuks teda ka ei peeta. Tegeleb ju füüsilise kehaga, mitte ei püüa nihkunud selgroolülisid palvetamise või eelmiste elude manamisega paika ajada. Nii et lamemaalaseni on sul veel väga pikk maa minna.

    ReplyDelete
  2. Eee, minu kogemus kiropraktikuga oli kliinikus, oli teine nõukaajal spordimeditsiini lõpetanud. Nüüd olen vahel osteopaadil käinud, see on segasem (loe alternatiivsem) teema. Kere on kange, peakski miskit ette võtma.
    Mu meelest on enne nuga mõistlik kasutada vähemtraumeerivaid viise ning väga hea, et aitas. Kas andis harjutusi ka kaasa? Mu omad osutusid joogaharjutusteks :)

    ReplyDelete
  3. Minu jaoks pole samuti kiropraktika alternatiiv? Samuti füsioterapeut ju? Lisaks on soovitan pilatest. Mind aitas väga.
    Ja sinu pärast hea meel !!!

    ReplyDelete
  4. Oi, kas USAs tõesti on vastandumas "mainstream meditsiin" ja kiropraktika?
    Mul tundub, et Rootsis on meditsiinis ikka väga palju asju logisemas ja halvasti, aga füsioterapeut, kiropraktik ja naprapat töötavad suhteliselt nagu käsikäes "mainstream meedikutega". Need ei ole ju midagi alternatiivset..?!

    ReplyDelete
  5. Ei, USAs ei ole vastandumas mainstream meditsiin ja kiropraktika, vastupidi, siin on kiropraktika väga populaarne, kiropraktikule saab lausa tervisekindlustuse rahadega maksta. Ma kirjutasin postituse Eesti lugejale ja, nagu Lendavgi ütles, Haigekassa ju kiropraktikat ei kompenseeri. Huvitav, kuidas on lood näiteks nõelraviga?

    Ja no kui nüüd päris aus olla, siis Eesti meediast jääb mulle viimasel ajal mulje, et sealne ühiskond on muutunud mustvalgeks. Igaüks, kes natukenegi teisiti mõtleb, aetakse ähvardustega teibasse, olgu teisitimõtlemise või –tegutsemise põhjused millised tahes. Ja kui nüüd veel TÄITSA aus olla, siis säärane mulje kumab läbi ka mõnest blogist, mida jälgin. Seetõttu ka mu teatraalne enesekriitika :)

    Aga harjutused andis kiropraktik muidugi kaasa, ning tõesti, joogale (iseäranis pilatesele) sarnased. Nüüd peab end vaid kokku võtma ja neid harjutusi regulaarselt pruukima hakkama. Sest noh, inimene on ju laisk – kui ei valuta, järelikult pole tarvis midagi teha.

    ReplyDelete
  6. Mulle pakkus huvi see camperite parkimine. Jääb mulje, et privaatsust peaaegu pole, nii tihedalt koos, et ulatad ühe käega enda ja teisega naabri camperit katsuma. Kuidas nii üldse lõket tohib teha? Canadas on trailer-parkis selline pilt, campingutes ikka suht privaatsed platsid metsa sees. USA's olen paaris rahvuspargis campinud ja neis olid samuti kenad privaatsed platsid. Võib-olla lihtsalt sadamalinna campingu eripära: kui kõik tahavad sadamavaadet siis teisiti ei saagi.

    Kiropraktikul olen ühe korra (kolm seanssi) elus käinud, firma maksis kinni. Tegutses just vastupidi rahvatarkusele ja pani jääkoti turja peale kohale mida ise talvel spetsiaalselt soojas hoidsin. Sikutas ja sakutas ka mõned korrad. Esialgu polnud mingit vahet, valutas täpselt sama moodi edasi. Kaks nädalat peale viimast seanssi hakkas paremaks minema. Siiamaani ei tea kas tänu tema tegevusele või oleks niikuinii ära paranenud, halvemaks igatahes ei teinud. Nõelravi kohta ei hakka ise kommenteerima lingin Harvardi ülikooli artikli: https://www.health.harvard.edu/blog/acupuncture-a-point-in-the-right-direction-or-a-stab-in-the-dark-2017050311672 Mind paneb vaid muigama, et kodanikud kes võitlevad ennastsalgavalt ühe süsti vastu lasevad samal ajal hea meelega end nõelu täis torkida :D

    ReplyDelete
  7. TT, sadamate parkimisplatse ja campgrounde ei saa omavahel üldse võrrelda. Need on kaks täiesti erivat majutus/ööbimisviisi.
    Meie campgroundid teie omadele sarnased, privaatsust kuhjaga. Sadamas aga pargitakse jah suht külg külje kõrval, see on teadlik valik, keegi ei ootagi erilist privaatsust. Lõkete jaoks olid Wincesteri sadamas vastavad metall-alused, ja paljudel (ka meil) on hoopiski propaan-lõkked. Meie oma sihuke:
    https://www.campingworld.com/camco-portable-propane-little-red-campfire-34763.html?utm_source=google&utm_medium=ppc&utm_campaign=%7bCampaign%7d&gclid=CjwKCAjw8KmLBhB8EiwAQbqNoA_irZ4WcbqdqBl7RjLTLgzHYQV1sTC_cuiRvG_CY-YQmH-ED14QKhoC0cUQAvD_BwE&gclsrc=aw.ds

    ReplyDelete
  8. Nõelravist. Eks arvamusi (ja ka artikleid) ole mitmesuguseid.
    Vastukaaluks TT lingitule minu poolt selline, ametlikust allikast:
    https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5528844/

    Ja ma veelkord ütlen, et kuigi ma suures plaanis kuulun vaktsiinipooldajate hulka, hakkab mind see pidev nö. "teise poole" naeruvääristamine väsitama. "Paneb muigama, et lasevad ennast torkida" on ju enam-vähem sama kui vaxivastaste "lambakari, mõelge oma peaga".
    Ei, ma ei ütle, et ma ise "teisest poolest" aru saan, aga teistmoodi mõtlejate demoniseerimine mu meelest kah kuskile ei vii. Või vähemasti siiani pole viinud.

    ReplyDelete
  9. ... kuigi, kui nüüd järele mõelda, pole ma ise kah "teise poole" naeruvääristamise süüst puhas. Kasvõi see postitus:
    https://viistuhatviissada.blogspot.com/2020/11/maskidest-millest-muust.html

    ReplyDelete
  10. Epp, asi pole ravimeetodite puhul mitte veendumustes vaid selles kas need päriselt ka aitavad. Kui palvetamine aitaks palvetaksin, mis siis et usklik pole. Samas erinevaid ravimeetodeid valiksin vastavalt spetside (arstide mitte nõidade) soovituste järgi. Kui sellest abi pole prooviks muidugi igasugu muid võimalusi, kaasa arvatud nõiad ja palvetamine🤪
    Ehk nagu jesuiidid inimesi tuleriidale saates ütlesid: "Eesmärk pühendab abinõu"😉

    ReplyDelete
  11. Kunagi ei või kindel olla, mis konkreetse häda puhul aitab või mitte. Mul oli ka seljavalu. Umbes rinnahiodja klõpsu kõrgusel, alates 12. eluaastast. Näiteks püsti seistes koogitainast segada ei saanud. Harjusin valuga (niipalju kui sellega harjuda on võimalik), aga aeg-ajalt ikka küsisin arstidelt ja paaril korral füsioterapeutidelt nõu, aga abi ei leidnud. Kuni umbes 25 aastat hiljem üks sõbranna, kes igasugu "uhhuust" huvitus, ütles valutavale minule, et visaku ma pikali. Ta oli mind enne ka masseerinud, aga seekord oli teistmoodi. Ta oli jälle järgmise "vabastamise tehnikga" tutvunud. Mudis kergelt, küsis, kas mul tuleb midagi minevikust meelde. Tuli küll. Siis ütles ette kindla sõnastusega lause umbes sellise mõttega, et loobun sellest ja sellest (mis mälestus mul oli). Ütlesin järgi. Kõik. Peale seda ei ole sellist jäledat seljavalu enam olnud, vahel harva väsimusega annab natuke tunda, aga mitte kunagi nii vastikult, kui varem. Sellest on nüüd varsti ligi 15 aastat.
    Mis ma tahtsin öelda. Kui tõenäosus sel hetkel minu jaoks ei tööta ja tavameditsiinist abi ei saa, siis ei jäägi muud üle, kui pöörduda alternatiivsete variantide poole. Sest kuigi tõenäosus sealt abi saada on väiksem, võib see tõenäosus olla ust meie kasuks ja päriselt kõrvale ei saa ühtki võimalust heita. Isegi, kui need algul naeruväärsena tunduvad.

    ReplyDelete
  12. Nii põnev, et sinna camperite kokkutulekule lähete. Seesama, mida Bob Wells teeb, Quartzsite'is? Tee kindlasti postitus ka sellest, või isegi mitu!

    ReplyDelete
  13. Oi oi, see seljateema huvitab mind küll praegu põletavalt, neljas päev juba ei saa kõndida, kummardada jne, mingi närv vist selgroovahele jäänud. Esimest korda elus selline jama, tunnen ennast 120-aastasena. Mees pani homseks oma tuttava shiatsu-onu juurde aja, ta pidada selgadega imesid tegema. Kui aitab, siis ma uhhuutan küll sellest pikemalt :D Ja kui ei aita, eks siis perearst pakub midagi välja. (mainin ikka ära, et ei ole see, et eelistan perearsti uhhuule, lihtsalt nädalavahetus on ja ilmselt perearsti juurde pääseks kesteabmillal)

    ReplyDelete
  14. Ingrid, jaa, just nimelt Quartzsite :) Aga Nomadland’i Bob Wells ei ole korraldajaks, tema kokkutulekud on neile, kes 365 päeva aastas reisisõidukis elavad (olgu koduks siis travel van, RV, motorhome, või truck camper). Meie kogunemine on natukene teist sorti, enamik osalejaid omab ka kindlat elukohta, ja kokkutulek on üksnes truck camperitele. Aga postitusi tuleb sellest kindlapeale!

    Lendav, täiesti nõus sinuga – kunagi ei tea ette, mis konkreetse häda puhul aitab, või siis ei aita. Ma ise olen arsti-usku, aga vähemasti korra elus ka “uhuust” abi saanud, mistap ma ei halvusta ega välista ühtegi abiotsimise viisi, isegi mitte palvetamist, kui inimesel viimane häda käes. Murdunud luu puhul palvetamine muidugi ei aita, samas on ju hädasid, mille puhul enesesisendus mängib olulist rolli.

    Mar, hoian sulle pöidlaid shiatsu – seansi osas. Ehk annad blogis teada, kuidas läks?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Murdunud luu puhul on see kindlasti vaja füüsiliselt fikseerida, niisama manamisega terveks ei saa. Aga. Kui jalg on juba viisipäraselt kipsis, siis sobiv uhhuu võib tekitada positiivse häälestatuse, läbi mille paraneb mõtlemine ja suhtumine, mis muudab kehakeemia paranemist soodustavaks ja mis kokkuvõttes aitab kiiremini terveneda, võib-olla ka kuigipalju valu vaigistada. Usk võib teha imesid. Samamoodi võib teha imesid tavaline arst, kes suudab panna patsiendi paranemist uskuma.
      Füüsilist keha on päris kindlasti võimalik mõtlemisega mõjutada. Või hingamisega. Mu ema praktiliselt ei tarvita valuvaigisteid, vaid "hingab valu ära". Mina olen ka proovinud ta õpetuse järgi valu ära hingata, aga tulemust pole. Ju ma siis ei usu sellesse piisavalt.

      Delete
  15. Platseeboefekt pidigi just närvisüsteemi hädade puhul kõige paremini töötama, valu on üks neist. Midagi sellist, et veendakse närvisüsteemi, et abi on juba antud, mispeale närvisüsteem lakkab asjatuid valusignaale tulistamast.

    Kusjuures see olevat ka oluline osa pärisravimite toimest ja mida suurem on inimese usk meditsiini üldse, seda kõvem on ka sellise ravimi platseeboefekt. See pidi olema muide põhjus, miks on ravimeid üha raskem platseebokatsete faasist läbi saada - osa mitukümmend aastat tagasi katsetatud ravimeid tänapäeval seda faasi ei läbiks ja mitte sellepärast, et nad oleks ise halvemaks läinud, vaid platseebod (õigemini usk ravimitesse) on läinud paremaks.

    ReplyDelete
  16. aga see, kas Haigekassa midagi kompenseerib, pole alternatiivmeditsiinsuse näitaja. Haigekassa ei kompenseeri Eestis ka hambaravi (kui viimaste aastate sümboolne summake kord aastas välja arvata, ja seegi on suhteliselt hiljutine nähtus).

    Ega nägemist korrigeerivaid prille (v.a juhul, kui isegi prillidega on nägemist järel kolmandik või alla selle, ja ka sel juhul ainult lastele ja pensionäridele). Vaevalt keegi seepärast prille alternatiivmeditsiinliseks abivahendiks peab.

    ReplyDelete
  17. a muide, mulle on mulje jäänud, et kiropraktiku tegevus liigitataksegi uhhuunduseks siis, kui ta väidab, et ravib selgroo kaudu kõikvõimalikke haigusi, mitte selgroo enda probleeme.

    ReplyDelete
  18. seda ka, et konkreetne praktik võib ka halva teooria otsas head ravi anda. Nt ma usun, et Freud oli praktikas hea psühhoterapeut ja aitas palju inimesi, mis ei tähenda, et ma peaks uskuma tema juttu sellest, et kõik tahavad oma vanemate või lastega seksida.

    ReplyDelete
  19. Jah, just, platseebo. Jah, just, Freud. Notsuga nõus.

    Lendav, ma oleksin sellest "valu ära hingamisest" justkui kusagilt enne kah kuulnud/lugenud.
    Googeldasin... oi, karjakaupa annab linke, siin üks näiteks:
    https://www.londonpainclinic.com/resources/diaphragmatic-breathing-and-chronic-pain/

    ReplyDelete
  20. Ravi pole muidugi ainuke selline valdkond, kus hea praktik ei pruugi olla hea teoreetik. Mul on Roland Barthesi teooriaid lugedes alati tunne, et ots ei anna kuidagi otsaga kokku, aga kui ta midagi konkreetset analüüsib, on huvitav, palju teraseid tähelepanekuid ja ka tervikuna asjalik analüüs.

    ReplyDelete
  21. Soomes teevad valuraviarstid patsientidega vastuvõtul hingamisharjutusi... (Noh, lisaks sellele, et fentanüüli ja muid opiaate välja kirjutavad). Läheb ikka terviklikumas suunas ka.

    ReplyDelete
  22. Jah, just, Saara - sinu toodud näite varal läheb mõnel pool terviklikumaks. Hea meel!

    ReplyDelete