Esimesel fotol on üks me laagriplatsidest. On teine küll suurevõitu, aga camperit näete ju? Ei? OK, zoomime. Teisel fotol näete? Väike valge täpp pildi keskel? Ikka ei? OK, zoomime veel. Kolmandal küll paistab, jah?
Minust on saanud mastaabisõltlane, niipalju kui asi vaateid puudutab. Asi algas tollest kolmenädalasest esimesest kohtingust Pauliga üksteist aastat tagasi, road-tripist läbi South-Westi mõõtmatute avaruste. Mul on kusagil blogisügavustes ülesvõte sest reisist, seisan New Mexico mäeharjal, käsivarred laiali sirutatud, justkui tahaksin mind silmapiirist lahutavaid sadu ruutmiile emmata. Vana hea Titanic, noh. Kahtlustan, et avarustega ahvatlemine oli osa Pauli naisevõtu-plaanist. Ma ju väikeselt maalt pärit, kerge saak :-) Ja kui nüüd täitsa aus olen (võttes riski kodu-eestlasi pahandada), siis... avaruse-sõltuvus on üks põhjustest, miks ma end enam ette ei kujuta Eestis elamas. Jaa, see kõlab mu enda kõrvuski kehvasti, sedasi must-valgel kirja panduna. Kuid paraku nii see on.
Niisiis, üks me mitmetest laagripaikadest viimatise reisi jooksul:
The Kofa National Wildlife Refuge is located in Arizona in the southwestern United States, The refuge, established in 1939 to protect desert bighorn sheep, encompasses over 2,693 km2 of the Sonoran Desert. Broad, gently sloping foothills as well as the sharp, needlepoint peaks of the Kofa Mountains are found in the rugged refuge. The small, widely scattered waterholes attract a surprising number of water birds for a desert area. A wide variety of plant life is also found throughout the refuge. The name Kofa comes from a former area gold mine: the King of Arizona mine (active from 1897 to 1910). In 1936, the Arizona Boy Scouts mounted a statewide campaign to save the bighorn sheep, leading to the creation of Kofa.
March 13/2020
“I think it is far more important to save one square mile of wilderness, anywhere, by any means, than to produce another book on the subject.”
― Edward Abbey, Postcards from Ed: Dispatches and Salvos from an American Iconoclast
Kas meri või üleüldse silmapiirist üle ulatav vesi ei rahulda seda isu?
ReplyDeleteNotsu, kümnesse, ma tegelikult oleksin pidanud lisama, et Eestis saab avaruse-isu mere ääres rahuldada.
ReplyDeleteAga minuga on see lugu, et siinpool ookeani olen mitte-mereäärse avaruse lõksu langenud.
Mina täiesti mõistan. Elan Andaluusia mägikülas, terrassilt on vaade kaugele üle orgude ja mägede ja mul on mägedesõltuvus. Me veedame igal aastal suve Eestis, kõik on imeline, tore ja hea, aga kui tagasi sõites esimesi mägesid näen, siis hing lausa laulab sees, kui luuleliselt väljenduda. Nii imelik kui see ka ei ole, siis koju jõudmise tunne tekib mägesid nähes. Ometi olen 40 aastat Eestis elanud ja 7 Hispaanias.
ReplyDeleteJah, Kristiina, just, see kojujõudmise tunne, mis imekombel kusagil mujal tekib kui sünnimaal. Olen mõnigi kord mõelnud, millest see küll tuleb. Mul ju vastavalt Eestis 50 ja USAs vaid 10 aastat elatud.
ReplyDeleteLisaks, oi kui palju on neid, kes räägivad, et uues kodus kohanenud pole, isegi kui noorelt võõrale maale kolinud. Et juured on kõvasti kinni seal, kus sünnitud. Inimesed, jah, on ikka NII erinevad.