Small world



Olen mina ükspäev oma lemmiksekkaris – kuidas, palun? Ma ei kuulnud? Kas keegi ütles „jälle“? Ärge segage vahele, las ma jutustan. Ühesõnaga, olen mina ükspäev oma lemmiksekkaris (jah, jälle, ja mis siis?), lappan kraami riidepuudel, kui äkki kuulen, et keegi räägib võõrkeeles. Mitte inglise keeles. Teritan kõrva, aga keelt tuvastada ei õnnestu. Mingi Balkanimaa? Nihkun noorprouale ja ta tütrekesele lähemale, et asja uurida. Saades vastuseks, et tegu sloveeni keelega, annan teada, et olen enam-vähem samast kandist pärit. Kust täpsemalt? Eestist. Oi, hüüatab proua rõõmsalt, mul on üks eestlannast sõbranna, Birgit nimeks. No näed siis. USA väikelinna kaltsukas kohtuvad eestlanna ja sloveenlanna, kellel kõige tipuks veel eestlannast sõbratar. Väike maailm!

Ning ei, pilt ei valeta, meil tuli üleeile lumi maha. Lilli ja Paul on õnnelikud, mina olen torssis, sest mida aasta edasi, seda vähem ma lund sallin. Mul ei ole sellest nii-öelda jõuluilust, mille üle ja ümber käsi kokku lüüakse, sooja ega külma (no pun intended). Mida rutem ära sulab, seda parem. Paar viimast Oregoni talve on suhteliselt ebameeldivalt üllatanud, sest New Mexicost siia kolides ei osanud ei Paul ega mina aimata, et lumelabidad tuleb rohkem kui paar korda talve jooksul käiku lasta. Meil on ju nime poolest ikkagi kõrb, issand hoidku. Oregon high desert. Mistap ma juba paar aastat googeldan esimese lume aegu elamisvõimalusi näiteks... Arizonas. Esialgu küll mitte kuigi tõsiselt, sest kui lumi sulab, on siin kanjoniserval lust ning lillepidu. Ja mõnel aastal pole teda üldse ollagi, seda va lund, vaid paar helbekest siin-seal.

Täna on Thanksgiving. Esialgu pidasime plaani, et lööme pühade puhul truckile hääled sisse ja teeme camperiga esimese, nö. proovireisi, paaripäevase, enne kui aastavahetuse paiku pikemale tuurile suundume. Lõunasse, ikka lõunasse, kuhu mujale. Aga siis tuli see kuramuse lumi maha ja teeolud siinkandis pöörasid jubedaks, nii et polnud vähimatki tahtmist liikluskaosesse sukelduda. Selle asemel kokkasime traditsioonilisi pühadesööke, minu etteasteks oli kõrvitsapirukas ja seene-rohelise oa pajatoit, Paul küpsetas keelt alla viiva Cornish game hen prae. (Mis linnukese nimi eesti keeli võiks olla?) Vein oli Chianti. Kalkunit me ei söö. Jalgpalli ei vaata. Mustal Reedel kaubandusse ei sukeldu. Ja üleüldse on Thanksgiving üks kahtlase taustaga püha mu meelest, vaat et käib ühte jalga Kolumbusepäevaga. Aga noh, hea kõhutäis kulub alati ära, onju, ja lähedastega koosolemine. 
November 28/2019
“And when you go around in circles, brother, the world is very big, but if you plow straight ahead it’s small enough.” ― Colum McCann, Let the Great World Spin

No comments: