MUNADETA ELU.
Eile oli ühes lugemist väärt blogis juttu täiskasvanueas üleöö tekkivatest toiduallergiatest. Ma siin viietuhande viiesajas reeglina terviseteemadel, veel vähem isikliklikel sellistel ei kirjuta, aga vahel harva võib endale ju libastumist lubada. Nii et järgnevalt kogu tõde elust muna-allergiaga. Ütlen igaks juhuks kohe ette ära, et teil lõbusam lugeda oleks: viimase paari aasta jooksul on kogemustest tulenev ettevaatlikkus mind nii osavaks muutnud, et allergia-attakke pole peaaegu ette tulnudki.

MUNA on mu mäletamist mööda alati üks mu lemmiktoiduained olnud. Keedumuna. Praemuna. Võileib praemunaga. Munaga praetud kartulid. Täidetud munad. Just name it. Seda kuni ühe kena päevani umbes neljakümnenda eluaasta paiku, mil restoranis tellitud kartulisalat mind end õige imelikult tundma pani, enne kui söögiportsu lõpetadagi jõudsin. Mõtlesin, et gripirünnak – unisus, külmavärinad ja nii edasi. Kooberdasin koju, magasin välja, läinud ta oligi. Paar sarnast atakki järgnesid mõnenädalaste vahedega, munaga ei osanud ma neid siis veel kuidagi seostada. Kuni ühel piduõhtul pakuti tervitusnapsiks pisike klaas jääkülma valget viina, toores vutimuna sisse löödud. Viskasin pitsi hinge alla ning ei läinud paari sekunditki, kui aru sain, et üks kahest alla neelatud ainest on mu kerega midagi ülimalt ebameeldivat ette võtmas. Ja ärge te tulge siin vihjama, et vast oli asi viinas. Allergiahood tekkisid ka hommikumuna puhul, aga hommikusöögi juurde ma reeglina viina ei tarbi. 

REAKTSIOONI, millega mu keha munavalgule (mitte ainult munavalgele, vaid ka -kollasele) vastab, on raske kirjeldada. Ei, kõri ei lähe paiste, aga imelik metalne maik tuleb suhu. Ei, sügelust ei teki, lausa anafülaktilist shokki kah mitte, kuid see ei tähenda, et kergelt pääseksin. Ma ei oskagi seda mitu tundi kestvat õudust millegi muuga võrrelda kui väga, väga, väga kõrges palavikus olemisega. Olen siis justkui teises reaalsuses, peaaegu kontaktivõimetu, asenditest tuleb kõne alla ainult lamav. Jubedad külmavärinad, hullema ataki puhul ka oksendushood. Lisaks veel üks kummaline sümptom, mida on tegelikult võimatu sõnadega edasi anda – kõige ligilähedasem kirjeldus oleks, et tunnen, kuidas mu keha seestpoolt osakesteks, molekulideks laguneb. Justkui ei seisaks enam koos. Kogu see ilu kestab nii umbes kolm-neli tundi, siis hakkab lainetena taanduma, jättes mind täiesti jõuetuna maha. Järgneb vähemalt viie-kuuetunnine surmraske uni. Järgneval päeval on olemine OK, samas püsib justkui palavikujärgne tunne, hõljuv, veidi nihkes. Vanasse vormi tagasi saan ca kaks ööpäeva peale atakki. Kusjuures antihistamiinid toiduallergia puhul ei aita, juhul kui see avaldub selliste sümptomitega nagu mul.

ELADA on täiskasvanuna tekkinud toiduallergiaga, minu puhul muna-allergiaga, ühtaegu keeruline ja lihtne. Keeruline ses mõttes, et kuhu aga vaatad või mida maitsta tahad, igalt poolt kargab muna näkku. No toome näiteid ka. Oled külas, pakutakse kartulisalatit. Küsid: kas salat muna sisaldab? Ei sisalda, vastab perenaine. Pärid siis igaks juhuks, et mis kastmega salat segatud on. Majoneesikastmega, saad vastuseks. Eeldan, et lugejad teavad, millest majonees koosneb. Õli, äädikas ja... munakollane, eks ole. Või: pakutakse kooki. Küsid, kas koogitaigen munadega. Saad vastuseks, et ei, ilma. Täpsemal uurimisel selgub, et kasutatud on munapulbrit sisaldavat küpsetussegu. Ja nii edasi, ja muud sarnast, you get the picture. Kusjuures allergilise reaktsiooni vallandamiseks ei pea ma isegi otseselt muna manustama. Piisab, kui hammustan näiteks peekoniviilu, mida on pannilt tõstetud sama labidaga, millega teisel pannil praetaval munal külge keeratud. Samas on aga küllaga asju, mida muretult süüa saan, kuna olen nö. kodutöö ära teinud (loe: aastate kaupa ikka ja jälle allergia-ämbrisse astunud, end ühest atakist teiseni vedades). Mu menüü mitmekesisus muna-allergia tõttu oluliselt ei kannata. 

ÜHISKONDLIK suhtumine täiskasvanuna tekkivatesse toiduallergiatesse on pahatihti teadmatu ja/või hoolimatu. Laste puhul ollakse õnneks valmis aru saama, et väike inimene seda või teist süüa ei tohi. Jah, see suhtumine... Mulle on muidu täiesti mõistlikud inimesed teinud ettepanekuid stiilis „seda kooki võiksid siiski proovida, panin ainult ühe muna sisse“. Toiduallergikul on sotsiaalne suhtlemine omajagu keeruline - pean silmas koduseid söögiga koosviibimisi sõprade-tuttavate pool. Sest kui sa ikka iga issanda roa puhul uurid, mida see sisaldab, muutub see ebamugavaks nii sulle endale kui ka võõrustajatele. Olen muide täitsa harjunud enne küllaminekut kodus kõhu täis sööma. Eks muidugi vaadatakse teinekord kergelt viltu, aga aastate jooksul jõuab toiduallergik sinnamaale, et väldib pigem jubedat enesetunnet kui kaaskodanike imestavaid pilke.

PERE JA LÄHEMAD SÕBRAD on mul siiski õnneks juba välja treenitud. Arusaamise kinnistas lõplikult paari aasta tagune Thanksgiving Californias, kui ma kogu oma ettevaatlikkusest  hoolimata aimatagi ei osanud, et Tänupüha singikamakat glasuuritakse enne ahjupanemist siinmail majoneesiga. Näinud mind teise korruse magamistoas hinge vaakuvat, samal ajal kui ülejäänud seltskond sööke, jooke ja koosolemist nautis, sai Pauli sugulastele viimaks selgeks, et munadega meie majas nalja ei tehta.

RESTORANIS aga, või muus väljas söömise kohas on mul nüüd juba suhteliselt lihtne, kogemusi piisavalt, nii negatiivseid kui positiivseid. Supid on üldiselt kindel valik. Igasugu isuäratavad, kuid identifitseerimatud möginad jätan heaga puutumata. Ettekandjad on toiduallergiate osas praegusel ajal üsnagi informeeritud, aga neid ei tohi iialgi 100% usaldada, kui oma tervisest hoolid. When in doubt, teen eritellimuse: puhas liha-, kala- või kanatükk, juurviljad sinna juurde, ja ei tilkagi kastet, palun. Sest kastme sees võib jumal teab mida olla. Iga viimane kui asi taldrikul olgu selgesti eristatav ja äratuntav. Ja õnneks saan enne toidu kallale asumist sooritada nö. allergiatesti: piisab vaid imetillukese, lausa mikroskoopilise toidupala maitsmisest, et aru saada, kas on munaoht – suus tekib siis otsekohe spetsiifiline tunne. Sel puhul padavai tualettruumi. Põhjalik suuloputus ja millegi kindlalt mitte-munalise pealesöömine aitab hullemat vältida.

KODUNE munavaba kokkamine on praeguseks lausa lapsemäng. Kuna Pauli ja minu söömisharjumused eeldavad nagunii toiduvalmistamist puhastest lähteainetest, st. me ei söö eeltöödeldud toitu, siis pole poes tarvis sildilugemisega vaeva näha. No mõned erandid muidugi välja arvatud - näiteks nuudlivärki/pastat me ise ei tee, nii et vahel pean siiski ostetava kraami koostist kah vaatama. Aga külmutuskapis on meil mune muidu küll, Pauli ja Lilli tarvis. Vaat selline munalugu siis. Jumal tänatud, nagu ka postituse alguses uhkelt mainsin, ei mäletagi enam täpselt, millal mind viimati atakk tabas. Vist seesinane Tänupühade episood oligi, pluss mõni imeväike apsakas veel siin-seal, millel juba eos sabast kinni sain. Niivõrd profiks olen muutunud oma allergiaga kooselamises. Ptüi, ptüi, ptüi, et ära ei sõnuks...

PÕHJUSED, miks toiduallergia täiskasvanu-eas niimoodi äkitselt välja võib lüüa, minu teada selged ei ole. Seda teemat pole piisavalt uuritud, kuna keskendutakse peamiselt varase eluea allergiatele. 

Siin üks väga mõistlik artikkel:
When Food Allergy Strikes an Adult.
Image: Internet
April 25/2018
“I’m frightened of eggs, worse than frightened, they revolt me. That white round thing without any holes … have you ever seen anything more revolting than an egg yolk breaking and spilling its yellow liquid? Blood is jolly, red. But egg yolk is yellow, revolting. I’ve never tasted it.” ― Alfred Hitchcock