KUI MINA LILLIGA ÕHTUSELT JALUTUSKÄIGULT TAGASI JÕUDSIN, seisis Paul maja ees murul, vahtides pingsalt läbi binokli kanjoni vastaskallast. „Pane Lilli kennelisse ja mine too toast oma binokkel!“ kamandas ta toonil, mis ei jätnud kahtlustki, et sedakorda pole tegemist me igapäevaste naabritega – koiotite, hirvede, isegi mitte antiloopidega, - vaid et seal teisel kaldal on midagi väga erilist vaadata. Kästud, tehtud. Tuppa binokli järele. See peab siin kanjoniserval elades nii ööl kui päeval laskevalmis olema.

Esialgu ei hakanud mulle kollakate kivirahnude ja kuiva kuldse rohu taustal mitte miskit silma. Paul väheke juhendas, mis suunas vaadata – ja oh sina armas aeg, seal nad olidki! PUNAILVES KAHE POJAGA. Ema chillis niisama, aga pojad, sihukesed priskema kodukassi mõõtu, hullasid kui segased. Ma tõesti ei tea, mida ma eelmises elus õigesti olen teinud, et käsilolevas antakse mulle sellesarnaseid vaatepilte otse kodu-ukselt nautida. Anyway. Võtsime õuemurul positsioonid sisse (binoklid + Syrah jääga). Show kestis peaaegu pimeda tulekuni, nii umbes tunni jagu. Siis tõusis ilvesemamma püsti, ringutas ning kadus, pojad sabas, rohupuhmaste vahele.

Väidetavalt on punailves vägagi territoriaalne, mistap võib järeldada, et perekond elab kusagil siinsamas lähedal. Ei hakkaks ju ema poegi vastu pimedat vedama kuhugi miilide kaugusele õhtut veetma, või? Kusjuures hämmastav on ka see, et me olime ilvestest nägemiskaugusel. See tähendab, et nägime ka binokliteta, palja silmaga nende liikumist vastaskaldal. Järelikult nägid nemad meidki, kuid ei lasknud end häirida. Ja Lilli, kes muidu iga issanda rohukõrre kõikumistki tähele paneb, ei teinud ilvesepoegade möllust väljagi, kuigi veetis õhtu meie kõrval õuemurul, kus kanjon ja selle kaldad kui peo peal. Väga imelik.

Punailves (lynx rufus) on Põhja-Ameerika väikseim looduses elav kaslane. Meie eestimaisest ilvesest ikka jupp maad väiksem. Siin kutsutakse punailvest bobcat. Ilvesevanemad kohtuvad vaid paarituseks, varakevadel. Pojad (pesakonnas 1-6) sünnivad suve hakul, nende eest hoolitseb eranditult vaid emailves, kaks kuud imetades, seejärel jahti pidama õpetades. Juba esimesel talvel, umbes kaheksakuuselt, tuleb ilvesehakatistel ema juurest lahkuda, omal käel hakkama saada.

p.s. Pilti tollest õhtust lisada pole, peate mind sõnast võtma. Vot ei tekkinud tunnet, et läheks tooks fotoka ja klõpsutaks. Minu seebikarp nagunii üle kanjoni ei oleks kandnud, Paul pidas kah paremaks haruldast hetke nautida, kaamera näppimise asemel. Loomafotod on niisiis illustreerivad, internetist. Kolmas foto näitab, kus me tol õhtul istusime, ja kus ilvesepere aega veetis. 
August 08/2017
Images: Internet