Los Angeles, jõulu-järgne shopping, 26.dets. Ma olin täitsa valmis asja tõsiselt võtma, st oma pangakaarti tuulutama. Aga kus sa sellega. Need poed, mis tasku järgi olid, tundusid suht igavad, ja need, kus põlved nõrgaks läksid - seal olid hinnad üle minu pea. Sattusin ühte putiiki, kus iga issanda hilp oli lihtsalt vai-mus-tav. Disaineri nime kahjuks ei mäleta. Tikitud vööd olid kõige odavam kraam, 75$, ja sealt hakkasid hinnad muudkui ülespoole ronima. Pluusikene nii 200$, kleit 400 tuuris jne. Müüjad (naiselike maneeridega ilusad poisid:) olid siiski igaühe, ka minusuguse kiibitseja vastu ülevoolavalt sõbralikud. Erinevalt noist Euroopa butiikidest, kuhu juhtunud olen.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid Yarkost. Oleksime me Pauliga asja tõsiselt ette võtnud, võinuksime Yarko pealt korraliku kopka teenida. Pildistamist pean silmas. Mis see siis ära oleks olnud... kaubamaja ette maha istuda, müts jalgade juurde, ja kes ilusa loomaga pildile tahab jääda (Wow what a beautiful dog! May I pet him? May I take a picture with him? ), see maksab. Näiteks dollari. Ja kui soov koera kõrv õrnalt kahe näpu vahele võtta (nagu too pildil olev pisike kaunitar lõpuks tegi), siis kaks dollarit. Ja kaunitari issi (pooleldi pildil) maksaks veel 50 senti lisaks selle eest, et Yarko poseerimiseks poest välja pidi tulema.
:)
Siin on veel mõned pildid -
04/01/2012