Üks mu headest (nais)sõpradest on mulle juba aastaid tagasi paar põhjapanevat elutõde selgeks teinud. Pikalt filosofeerimata, õigel ajal õiges kohas paar õiget fraasi välja käies. Olen tänulik ja loodan, ta tunneb järgnevat lugedes end ära:)
Näiteks: teed enam kahju kui kasu, kui püüad vahekohtunkku mängida ja kellegi purunenud suhet lappida. Või: kui su Nõmme naaber on püstitanud jõleda juurdeehituse ja sina sinna midagi parata ei saa, siis parem sellest mööda vaadata kui iga päev end 'enne ja nüüd' võrdlusega piinata. Või: kallis ja edev ihupesu pole maksud raha väärt, kui ta masinpesu ei kannata. Sellel viimasel, sügavalt filosoofilisel teemal jätkangi.

Täna oli Espiña tänava laundy puupüsti täis. Väheke soojem, rahvas juba liigub. Kui muidu annab pestu kokkulappamiseks kasutada suht vaba ruumi, mitut töölauda, siis seekord tuli koomale tõmmata. Olen siin hakanud oma lingerie'd' masinaga pesema. Ülejäänu - silumise ja set'idesse sortimise teen tavaliselt kodus, erinevalt kolledzhineidudest ja kohalikest matroonidest. Küllap põhjamaalase tagasihoidlikkusest. Seekord oli aega rohkelt käes; enne kokkusaamist Daubney'ga paar maja eemal olevas kohvikus. Minu kõrval lappas kuivatist võetud pesu hiiglakasvu afro-ameeriklasest meesterahvas (olgem poliitiliselt korrektsed, onju:). Enda riideid, ja ka girlfriendi või abikaasa omi. Erilist tähelepanu naisterahva ihupesule pöörates, õrnalt ja hoolega iga kena õhulist pesutükki siludes, asjatundlikult värvi ja materjali järgi kuhjakestesse sättides. Ei, ei olnud transvestiidiga tegu - pesu poleks talle endale selga mahtunud:) Seepeale lõin ka mina oma poe lauale lahti, esimest korda, ja polnudki hullu midagi. Kultuuriküsimus. Erinevused!