White House Black Market

 

Veame viie dollari peale kihla – te arvasite pealkirja lugedes, et kirjutan poliitkast? Mkmm. Ei kirjuta. Kuigi ainest oleks küll ja veel ja mõttedki peas valmis, aga neid loetavalt, mõistetavalt kirja panna tundub justkui liiga suur tükk tööd ette võtta. Samamoodi ei taha õiged sõnad mu juurde tulla, et kirjutada minu ja Pauli väga heast sõbrast, kel lõppeva aasta alguses ALS diagnoositi, ta vaprast võitlusest tõvega ning sellest, et pole kahtlustki, kumb ses võitluses alla jääb. Ja üleüldse tunnen, et mu blogimismasin võtab tasapisi selleks aastaks tuure maha, olen mõtetes juba kodus (ja ka blogis) pooleteiseks-kaheks kuuks uksi lukku keeramas, sest Arizona ja Utah kõrbeavarused ootavad, camperi-elu tahab elamist.

Anyway. Pealkirja juurde tagasi. White House Black Market pole poliitika- ega majandusjutt, vaid hoopistükkis rõivabränd, kellelt too kirju seelik, mille koos kahe teisega (kõik hiljuti sekkarist hangitud, kust mujalt) koduaia raagus puu otsa riputasin, et üles pildistada. Ja kui te nüüd küsite, mis neis kolmes seelikus nii erilist on, siis: neil kõigil on TASKUD. Lillelisel ja mustal küljetaskud, sõjaväerohelisel pealeõmmeldud. Jaa, ma nimelt kuulun uhkusega blogijate Taskuklubisse, nende hulka, kelle meelest rõivas ilma taskuteta on puhtakujuline riidematerjali raiskamine. Samasse klubisse kuuluvad minu andmete kohaselt näiteks Morgie ja Lendav, ja kui ma ei eksi, olen kuulnud ka sportrõivaid pruukivaid inimesi nagu Rents ja Frieda taskupuuduse üle oigavat. 

Niisiis, need kolm seelikut väärisid jäädvustamist. Mul on ausalt öeldes üsna korralik seelikukollektsioon tekkinud, enamik mitte mingid odavad hilbud, vaid väärikas rätsepatöö, siidpaeltega palistet siseõmblused ja puha. Mitte, et ma neid täishinna eest ostma kipuks, aga teiselt ringilt mõne dollari eest – iga kell. Mitte, et mul nendega siin kanjonikaldal ülemäära eputada õnnestuks, aga noh, eks me vahel ikka käime inimeste hulgas kah. 

December 22/2020

“People are a lot like magical pockets. They're a lot bigger on the inside than they appear to be on the outside.” ― Roshani Chokshi, Aru Shah and the End of Time

Kolm filmisoovitust

 

Ma kujutan ette, et kui juhtud olema meessoost ameeriklane, kes võtnud naiseks eurooplase, sellise, kelle filmimaitse on nõudlikumast otsast, siis pole sul teps mitte lihtne elu. Aga näe, Paul on nimetet eluraskusega algusest peale hiilgavalt hakkama saanud. Filmid, mida ta meile ühiseks vaatamiseks valib, pälvivad mult enamjaolt heakskiidu, tihtipeale aplausi, ning pole harvad ka korrad, mil teenivad lausa püstijalu ovatsioonid. 

Siin kolm viimatist elamust, jõuluajaks just sobivad: The Grand Seduction (2013, Canada), Wild Mountain Thyme (2020, USA) ja Uncle Frank (2020, USA), kõik kolm nauditava näitlejatöö ja imelise pildikeelega. Mountain Thyme's on küll paar stseeni, mille suhtes ma allergiline olen – üksik raagus puu paljal künkal, niitudel kappav must hobune - aga võimalust Emily Blunti näitlemas näha ei suuda ma puust ning hobusest hoolimata vahele jätta. Ja Christopher Walken teeb tõega muljetavaldava rolli. The Grand Seduction on lihtsalt supertore film, kusjuures pealkiri eksitab, ei ole tegemist otseselt armastuslooga. Ja kui ma kolm nimetet filmi pingeritta peaksin panema, trooniks Uncle Frank esikohal. Sest: Paul Bettany. Ning ta vastasnäitleja, nooruke Sophia Lillis on... noh, peate ise nägema. Näitlejatöö tippklass, ma ütlen.

Siiski möönan, et puhuti olen avatud ka lihtsamale meelelahutusele, jõuluajal iseäranis. Meil Pauliga on pühade paiku kombeks valida mõni semi-vägivaldne film, millel miljon järge, ja kõik järjed ära vaadata. Näiteid? Die Hard loomulikult. Bruce Willis ja jõulud kuuluvad kokku, see on loodusseadus. Robert Ludlumi geniaalsetel krimkadel põhinev Jason Bourne seeria Matt Damoniga. Vana hea Tom Cruise - Mission Impossible, Jack Reacher. John Wick Keanu Reevesiga. Sel aastal mõtsime, et võtame Bondid ette. Viimse kui ühe. Näis, kaua vastu peame, enne kui Bondi-küllastus tekib. 

December 20/2020                                                                               Image: Internet

“The whole of life is just like watching a film. Only it's as though you always get in ten minutes after the big picture has started, and no-one will tell you the plot, so you have to work it out all yourself from the clues.” ― Terry Pratchett, Moving Pictures

Üllatused

 

ESIMENE ÜLLATUS ootas mind postkastis - kutse USA Kodakondsus- ja Immigratsiooniametilt. Tahavad mult Portlandi kontoris sõrmejälgi võtta, standardprotseduur kodakondsuse saamiseks. Andsin taotluse sisse käesoleva aasta alguses, sain korra juba sarnase kutsegi, aga mõni nädal hiljem läks koroona-aplaava lahti ja USCISe (U.S. Citizenship and Immigration Services) töö takerdus. Ma ausalt öelda ei lootnudki selle aastanumbri sees uut appointmenti saada, panin asja enda jaoks kõrvale, ega mul kiiret pole kodakondsusega, alaline elamisluba olemas. Aga näe, kutsuti. Ajastus pole paraku kiita, 31. detsembri hommikul kell 9. Tahaks seda päeva muudmoodi, mõnusamalt veeta, kuid USCISe puhul valiku- ja vingumisvõimalust pole. Antakse käsk, lööd kulpi ja ilmud kohale, või muidu… 

Kuna Portlandi on me kodust ca 3 tundi autosõitu üle Kaskaadide mäeaheliku, mis tõenäoliselt tähendab talviselt kahtlasi teeolusid, mõtlesime välja geniaalse plaani. Läheme trucki ja camperiga, päev enne, koer kaasas, ööbime kusagil suurlinna külje all, ja siis hopsti hommikul vaevata ning valutult ametnikega kohtuma. Muidu peaksime ju poolest ööst tõusma ja pimeduses libedaid, lumiseid, käänulisi mägiteid vallutama, õudne. 

Ühesõnaga, võetakse sõrmejäljed ja tehakse foto (nagu mult neid enne juba miljon korda võetud poleks, eks, ja mind pildistatud), ja siis jääb vaid oodata kutset intervjuule. Selle tarvis pean väheke tudeerima, aga ühiskonnaõpetuse test, mille sooritamist Ühendriikide kodakondsuse saamiseks nõutakse, on lapsemäng. Või vähemalt see versioon, mis kehtib mulle ja teistele, kes enne 1. detsembrit 2020 avalduse sisse andsid. Uuem versioon on väheke tummisem (lingid mõlemale allpool), aga kah mitte midagi ületamatut. No ja oma inglise keele oskuse üle ma ei muretse, sedagi hinnatakse intervjuu käigus.

TEINE ÜLLATUS tabas, kui Walmartist ostlemast tulles kodus kraami lahti pakkisin. Ma üldiselt üritan Walmarti vältida. Nad ei maksa oma töötajatele õiglast palka ja ei kohtle neid kuigi hästi, ja lõviosa kraamist on pärit… üllatus-üllatus… Hiinast. Aga noh, kui palju on tänapäeval neid suurkaupmehi, kelle kraam ei oleks sealtkandist pärit? Anyway. Walmartide ostusaalide väljanägemine ja kaubavalik on muide üsna erinev, olenevalt osariigist ja poe asukohast. Meie oma siin on nö. paremas otsas, puhas, hästi valgustatud, töötajad ei tundu kah ülemäärases depressioonis ja/või stressis olevat. Ühesõnaga, laon mina siis ostud kodus lagedale ja asun paari riidetükki selga proovima, nende hulgas karvasest fliisist megapehmeid dressipükse, kamoflaazh-mustrilisi. Ei naera! Soetasin need camperis lebotamise tarbeks. Tõmban dressikad jalga, keerutan peegli ees – üks säär tundub kuidagi imelik. Sikutan allapoole – ikka imelik, teisest jupp maad lühem. Mõtlen, et äkki on mul vale poos, kehitan end nii ja naa, ikka lühem, kurivaim. Koorin püksid jalast, panen püksisääred kõrvuti, ja mida ma näen. Ongi üks tollijagu pikem kui teine. (Oi, ma mõtlen tollides, järelikult USAs kodunenud, antagu mulle see kodakondsus pikema jututa kätte! Toll on ca 3 cm.) Noh, samas, 12 dollari eest oleks kahte ühepikkust säärt vast palju tahta? 

Ega midagi. Kuna Walmart pole niisama nurga taga, vaid teises linnas, ja püksid ei maksnud varandust, otsustasin neid ise praavitada. Lõikasin ühe sääre lühemaks, asendasin sääreotstes olnud kuuesentimeetrise elastiku kümnesentimeetrisega, mis mul juhuslikult õmblustarvete hulgast võtta oli. Nüüd on püksid ettenähtud pikkusega, lisaks mõlemad sääred lausa ühte mõõtu. Tulevad Portlandi camperi-reisile kaasa, otse loomulikult. Aga ametnike ette pean vist ikka muus riietuses ilmuma kui karvastes kamo-dressides. Oh well… 

-----------

NATURALIZATION TEST: 1) Language test. You must demonstrate an understanding of the English language, including the ability to read, write, and speak basic English. Your ability to speak and understand English will be determined by a USCIS officer during your eligibility interview on Application for Naturalization. For the reading test, you must read out loud one out of three sentences correctly to demonstrate an ability to read in English. For the writing test, you must write one out of the three sentences correctly to demonstrate an ability to write in English.

2) Civics Test. Applicants for naturalization with a filing date before Dec. 1, 2020, will take the 2008 version of the civics test. The USCIS officer will ask you up to 10 questions from the list of 100 civics test questions. You must answer 6 questions correctly to pass the test. Applicants for naturalization with a filing date on or after Dec. 1, 2020 are required to take the 2020 version of the civics test. The USCIS officer will ask you 20 questions from the list of 128 civics test questions. You must answer at least 12 of the 20 questions correctly to pass the test. 

December 14/2020                                                                                Image: Internet

“How ridiculous and how strange to be surprised at anything which happens in life” ― Marcus Aurelius, Meditations

Pealkirjata

 

Kujutage ette, camperi soetamine on mind pannud (taas) ilukirjandust lugema. Olen vist siin-seal maininud, et mingid aastad tagasi kuivas mu fictioni-huvi üsna kokku. Mitte et ma lugenud ei oleks, issand jumal, ärge seda nüüd küll arvake. Lihtsalt riiulisse ja öökapile sigines muud sorti raamatuid. Biograafiaid, aimekirjandust, ajalugu, sekka vähem või rohkem spirituaalset värki, kuna väljamõeldud lood, väljamõeldud elud ei köitnud sel perioodil üldse. Aga näe, nüüd juba mõnda aega, mitu reisi olen taas vanal heal ilukirjanduse rajal tagasi, sest ilukirjandus ja loodus sobivad kuidagi väga orgaaniliselt kokku. Ja meil siin sekkarites on suurepärane, kordan, suurepärane valik kasutet raamatuid saadaval. Pildil viis viimati soetatut, tükihinnaga üks dollar. Need pluss veel paar sarnase kõrgusega virna võtan kaasa, kui aasta alguses lõuna poole lendame sõidame. 

Hm. Vaatan praegu seda fotot, õigemini kanjoni, mis raamatute taustal camperiaknast paistab, ja mõtlen, et Paul ja mina oleme ikka või sees küll. Camper nimelt on pargitud me koduukse ette. Inimesed sõidavad maha sadu miile ja maksavad kena kopika, et säärast vaadet nautida, meie ei pruugiks kodunt lahkudagi, võiks vabalt camperisse magama kolida ja selle väikeses köögis kokata ja ette kujutada, et oleme matkal.

Anyway. Teemalt teisele. Vaktsineerimine. Leidsin eile ajakirjandusest hea vabanduse (vt. linki allpool), millega oma jupp aega tagasi tekkinud otsust "ei lase koroonavaktsiini süstida" suht usutavalt põhjendada. Mitte et ma üleüldse põhjendama peaks, eks, nagu ka seda, et ma ei vaktsineeri end gripi vastu. Igaks juhuks rõhutan, et minu puhul pole mingil juhul tegemist antivaxxeriga. Mul ausalt öeldes puudub vaktsineerimise kui niisuguse suhtes kinnistunud seisukoht. Täitsa selge, et vaktsiinid on vajalikud, aga kellele, millal ja mismoodi, see on minu jaoks suhteliselt hall ala, ning ma olen liiga laisk, et asi endale põhjalikult selgeks teha. Kõige paremini iseloomustab mu seisukohta ehk näide, et kui mul oleks vastsündinu, siis kindlasti laseksin lapsele kaitsesüstid teha, aga mitte kõik korraga (isegi Lilli puhul, kui ta kutsikas oli, valisin nö. pehme vaktsineerimismustri), kusjuures eelnevalt ütleksin laiskusest lahti, uuriksin asja, niipalju kui tavainimese, mitteteadlase mõistus seda võimaldab. Pimesi ma ettekirjutusi ei järgiks. 

Kui nüüd täitsa aus olla, siis... ma kardan vaktsineerimist. Ei, mitte süstlatorget, absoluutselt mitte, vaid fakti, et mingi aine mu kehas omatahtsi toimetab. Hirm on tekkinud ning üha süvenenud sestsaati, kui mul täiskasvanuna tõsist sorti toiduallergia välja lõi. See on võigas ja hirmutav tunne, kui midagi võõrast, süsteemivälist su keha kallal vägivalda tarvitab, ja kõik, mis teha saad, on abitult pealt vaadata ja loota, et nagu eelmisedki atakid, lõpeb seegi õudus millalgi. 

Ahjaa, gripivaktsiinide koha pealt on mul ju kah hea vabandus tegelikult olemas – suur osa neist põhineb munavalgul, minusugusele allergikule tuleks süst teha CDC (Centers for Disease Control and Prevention) ettekirjutuste kohaselt kõrgendatud meditsiinilise järelvalve all, juhuks kui anafülaktilisse shokki langen või midagi. Tänan, ei. Ainult üle minu laiba (no pun intended). Ma võtan pigem riski, et grippi jään (ptüi, ptüi, ptüi), kui et lasen endale midagi sisse süstida, mis, kuigi kaduvväikese tõenäosusega, võib mul muna-allergilist reaktsiooni tekitada. Ja noh, olgu kohe öeldud, et jutuga „need, kes end ei vaktsineeri, sõidavad nende seljas, kes seda teevad“ pole mõtet minu juurde tulla. Viskan viivitamatult ukse taha :) 

CNN: People with a "significant history of allergic reactions" should not be given the Pfizer/BioNTech coronavirus vaccine, UK health authorities said Wednesday, after two health care workers experienced symptoms after receiving a shot the day before. The Medicines and Healthcare products Regulatory Agency issued new advice to health care professionals stating that any person with a significant allergic reaction to a vaccine, medicine or food -- such as previous history of anaphylactoid reaction, or those who have been advised to carry an adrenaline autoinjector -- should not receive the Pfizer/BioNtech vaccine.

CDC: Flu Vaccine and People with Egg Allergies: If you are someone who has more serious reactions to eating eggs or egg-containing foods, like angioedema, respiratory distress, lightheadedness, or recurrent emesis; or who required epinephrine or another emergency medical intervention, you can get any licensed flu vaccine that is otherwise appropriate for your age and health status, but the vaccine should be given in an inpatient or outpatient medical setting (including but not necessarily limited to hospitals, clinics, health departments, and physician offices), under the supervision of a health care provider who is able to recognize and manage severe allergic conditions.

December 10/2020

“Never trust anyone who has not brought a book with them.” ― Lemony Snicket, Horseradish

Ealised eelised

 

Olen Ühendriikide rahvusparkide (National Parks) süsteemi ennegi taevani kiitnud. Aga kiidan veelkord, uue nurga alt. Nimelt vanusega kaasnevate soodustuste nurga. USA kodanikud ja alalised elanikud, kel on õnnestunud 62. eluaastani välja venitada, saavad soovi korral lunastada eluaegse kehtivusega, kõikidesse rahvusparkidesse sissepääsu tagava passi. Ja seda vaid 80 dollari eest. Kuuekümne kahe aastasel inimesel on tõenäoliselt veel jupp eluaega ees. Niisiis diil missugune, arvestades asjaolu, et enamike rahvusparkide (Grand Canyon, Yellowstone, Yosemite jne, kõik 62 parki kirjas siin) ühekordne entrance fee on sõidukile 35 dollarit, jalamehest külastajale 20 dollarit. Tänu Pauli vanusenumbrile on meil nüüd Senior Pass taskus ja oleme oma reisidel puhta või sees. Mõtle, mitu pudelit head veini kokkuhoitud dollarite eest saab osta, et seda kusagil kaljuserval mõõtmatu avaruse kohal jalgu kõlgutades nautida... Fotol mina, Canyonlands rahvuspargis „Titanicut“ tegemas. 

The National Parks and Federal Recreational Lands Senior Pass is your ticket to more than 2,000 federal recreation sites. Each pass covers entrance fees at national parks and national wildlife refuges as well as standard amenity fees (day use fees) at national forests and grasslands. A pass covers entrance, standard amenity fees and day use fees for a driver and all passengers in a personal vehicle at per vehicle fee areas (or up to four adults at sites that charge per person). The National Park Service is primarily funded by Congress through both the annual appropriations cycle as well as some mandatory funds. The National Park System also receives funding through park entrance and user fees, as well as private philanthropy.

December 05/2020

“One of the advantages to getting older, though: while you might not change all that much, you at least got to know yourself. The real you, minus the bullshit and wishful thinking.” ― Edward W. Robertson, The Breakers Series

Läks õnneks!

 

Kui keegi oleks mulle paar nädalat tagasi öelnud, et ostan sisustuskangast veebipoest, naernuks ma ütleja välja. No kohe ikka nii välja, et. Sest kangast, jumal hoidku, peab enne ostmist ometi käega katsuda saama. Aga näe, tänaseks on mul üks elukogemus jälle juures. Las ma räägin. 

Olen nüüd peale vannitubade ja magamistoa ka köögi värvimisega ühel pool. Pintslikäe biitseps kasvas igatahes mehine, kui te vaid näeksite. Ja köök, kujutage ette – köök on kollane. Kahte tooni kollane, mustade aktsentidega köögitehnika ja nõude ja muude vidinate näol. Kusjuures kõige veidram on asjaolu, et olen kollast värvi eluaeg võõrastanud, sellest kauge kaarega mööda käinud, nii garderoobis kui interjööris. Mul on kõigi elatud aastate peale õnnestunud (pigem peaksin vist ütlema “õnnetus olnud”) üksainus kord kollast kanda, nimelt põhikooli lõpukleidi näol. Kärtskollast. Värvi valisid lapsevanemad, tegumoe valis mu ema isklik õmblejaproua, materjaliks… wait for it… krempliin. Või krimpleen. Või mismoodi iganes seda jubedust nimetati. Lähen veel praegugi üle kere kupla, meenutades, mis tunnet kleit ihu vastas tekitas. 

Anyway. Ärgem laskugem nostalgiasse. Tagasi teemasse. Oregoni kodu köök. Ma ei oska seletada, mis uid pani mind köögiseinu kollaseks võõpama, kuid tulemusega olen ülirahul. Paul on ka. Sihuke kahvatumat sorti munarebukollane, kahte tooni, heledam ja tumedam. Täielik kameeleon-värv. Müstiline, kuidas seinad nüüd oma elu elavad, väljanägemist muudavad, olenevalt valgusest ja valgustusest. Ühesõnaga, värvimisega sain ühele poole. Ees seisab suure köögilaua juurde kuuluvate toolide polsterduse ja kattekanga uuendamine. Mul sadulsepatöö kogemust jagub, tööriistad olemas, vaja ainult kangas koju tuua, eks. Kuid väikelinnas, mille külje all elame, säärst luksust nagu kangapood pole. Sõidan mina siis lootusrikkalt väheke suuremasse, naaberlinna, kus valik osutub nadiks. Ega midagi. Autole uuesti hääled sisse, järgmisesse, veel natuke suuremasse linna. Seal paraku sama lugu. Veedan JoAnnis jupp aega, näpin ühte ja näpin teist kangast, no ei inspireeri mitte ükski neist, no ei lähe kokku sellega, mida mu vaimusilm näeb. Heidan meelt. Pagan küll. Peenesse linna Portlandi ju ometi sõitma ei hakka - kolm tundi sinna, kolm tundi tagasi, teadmata, kas sealtki sobivat tekstiili leida õnnestub.

Mistap ei jäänudki muud üle, olin sunnitud veebipoodide uksi kulutama. Kõige olulisemaks kriteeriumiks kujunes peavaluvaba tagastusvõimalus, sest ma tõepoolest ei uskunud, et esimese korraga õnnestub kümnesse tabada. Peale toolikattekanga oli ka uut laudlinariiet tarvis – ma nimelt olen laudlinafriik, see peab olema silmale ilus vaatada ja vastupidav ja praktiline, paksemast kangast, mitte mingi liru, kuna suur söögilaud teenib ka minu kodukontorilauana. 

Kohaks, kust lõpuks ostud tegin, osutus fabric.com. Väljavalitud kaubaga olen 200% rahul, poodi kiidan taevani, alates klienditeenindusest lõpetades kohaletoimetamise kiirusega. Nüüd tuleb vaid käised üles käärida ja toolid ette võtta. Kangas on pildil. Väga kvaliteetne, üsna kallis, kurivaim, ja uhke tootenimega: Artistry Tribal Southwest Chenille Jacquard Shiprock Ebony. Mnjah, Southwest ja New Mexico püsib mul ilmselgelt südames, ega ma muidu poleks säärast valikut teinud… Aga noh, pole hullu, me plaanime tuleva aasta alguses sealkandis kuukene-paar talvituda. Truckile camper turjale ja lõuna poole ajama. Oregoni talv pole Eestimaalt tulnud kliimapagulase meele järele. Kuigi, olgem ausad, sel aastal oleks hilissügise üle patt kurta. Nii kuiv ja soe ja kena on olnud. Kogu majaümbrus õnnestus sügisprahist puhastada, aegsasti enne lume tulekut. Issake, ma olen ikka nii tubli.   

December 02/2020

"The best rooms have something to say about the people who live in them." ― David Hicks

Maskidest, millest muust

 

Kõik enesest lugupidavad blogijad on ilmselt maskiteemal juba kirjutanud, jah? Appikene, olen rongist ikka täitsa maha jäänud. Anyway. Siit tuleb minu kaks senti.

Inimesed, vaatan, on oma õiguste nõudmises väga ebajärjekindlad. Kasvõi ameeriklased tolle kurikuulsa konstitutsioonitäiendusega nr 2. (The Second Amendment to the United States Constitution protects the right to keep and bear arms. It was ratified on December 15, 1791.) Kahetsusväärselt suur osa mu praegustest kaasmaalastest ei näi muudest põhiseadusega tagatud õigustest eriti hoolivatki. Sa võid neilt võtta toimiva tervishoiuteenuse, korraliku hariduse, puhta vee ja õhu, aga ära jumala eest relvi puutu. Relv on neile nagu lapsele lutt. Mingu või maailm hukka - seni, kuni tukk käeulatuses, ei saa püssiomanikule ometi midagi halba juhtuda.

Sarnane mõtteviis tundub levivat ka eestlaste hulgas, kui Postimehest maskivastase meeleavalduse fotosid vaadata. Võtame või kodaniku, kes omale otsaette 1984 kirjutanud, ilmselt Orwellile vihjates, süvariigile ja Suurele Vennale jne. Vägagi tõenäoliselt jagab seesama kodanik täitsa vabatahtlikult oma elu Facebookis või Instagramis, hoiab intellektuaalset omandit kusagil pilves, kasutab erinevaid äppe ja fitläppe ja mida iganes, kus täpselt kirja pannakse, mitu sammu ta päevas teeb või mitu redist sööb, ja kogu see teave Suurele Vennale ette kantakse. Või Algoritmile, või kellele/millele tahes - igal juhul ei kuulu info ainuisikuliselt kodanikule. Paraku ei tundu säärane tõsiasi kodanikku häirivat, ta vabadust piiravat või privaatsust pärssivat. Samuti peatub kõneksolev kodanik reeglina punase fooritule ees ja kasutab turvavööd, maksab makse ja korjab avalikus kohas oma koera väljaheited üles. Teisisõnu, kodanik on Suurel Vennal ja Ühiskondlikul Kokkuleppel juba ammu - pardon my French - munepidi pihus. Aga näe, piiratud aega vältava maskikandmisega üldsuse heaolu huvides, vot sellega kodanik nõus ei ole, tee või tina. Vaba mees, nagu ta enda arvates on.

Kusjuures süvariiki ja ülemaailmsetesse vandenõudesse uskujate kirjaoskus jätab soovida nii USAs kui Eestis. Tõestuseks see pilt. „Globaalse idiokraatia“ vastu sõdiv proua ei ole sõna koonduslaager õigekirjaga hakkama saanud. Meil siinpool ookeani leidub kah küllaga neid punastes Trumpi-mütsikestes protestijaid, kelle loosungid tuleks keeletoimetaja käe alt läbi lasta.

 

Või siis see foto. Plakatil seisab: „Hingata vabalt“. Jumala õige. Kõik me tahame vabalt hingata. Võtan omaks, et tulistan praegu puusalt, kuid pakun, et tõenäoliselt ei usu seesama plakatit hoidev inimene kliimasoojenemisse, ning planeedi saastatuse suhtes pigistab mitte ühe, vaid kaks silma kinni. Meil siin protesteerisid mõned kohalikud farmerid hiljuti maskikandmise vastu, oli kah neid vabalt hingamise loosungeid näha. Millegipärast saavad aga needsamad farmerid kurjaks, kui meie, ümberkaudsed elanikud, sarnase soovi välja käime, kohalike põldude vänge keemiaga väetamise vastu seisame, et tahaks nagu vabalt hingata või nii, ilma et mürgitatud saaks.

 

Jah, ma ei teagi nüüd kohe. Eks igaühel ole muidugi oma mätas, sellest ei saa üle ega ümber. Mina igatahes ühinen nende blogijatega, kes on märkinud, et inimeste elu peab tõesti lust ja lillepidu olema, kui paarikuine avalikus kohas maskikandmise kohustus võrdub koonduslaagrisse saatmisega.   

Ahjaa, ja lõpetuseks üks idee, millega maskivastaseid jalust rabada: öelge neile, et valitsustel on käsil järjekordne vandenõu, nimelt näotuvastustehnoloogial põhineva isikuregistri loomine. (Nali naljaks, tegelikult on säärased andmebaasid juba mitmel pool kasutusel, tarkvarafirmad üritavad üksteise võidu sellealaseid uuendusi valitsustele maha müüa). Nii et mask heaga ette, kui ei taha enda näost igasse Suure Venna valvekaamerasse jälge maha jätta. 

November 27/2020 

Pildil olen mina, maskiga. Lähen herilasepesa hävitama.    

“Common sense is not so common.” 

― Voltaire, A Pocket Philosophical Dictionary

H2O

 

Tundub, et mind on tabanud postitusteemade ikaldus. Ega ma muidu juba teist korda kellegi teise mõttelõnga kaaperdaks. Eelmises postituses Anu oma, käesolevas ühe lahke kaasblogija oma, kelle kinnist veebipäevikut mul luba lugeda.

Aga teema ise on sedakorda vesine, nimelt pesemisest tahtsin rääkida. Inspiratsiooniks eelpool viidatud blogiomaniku tõdemus, et ta saab end pealaest jalatallani puhtaks vähema kui ämbritäie veega. Vot just! Hingesugulane! Mina saan ka! Ning ämber, olgu öeldud, pole isegi mitte see tavaline kümneliitrine, vaid väiksem, kaheksa ja pool liitrit. Tõsi, "ämbripesu" ei toimu minu puhul kodus, vaid hoopiski matkaolukorras. Olgu, et praeguseks on meil jah tänu camperile võimalik valida üsna luksuslik matkamisviis, vannituba kaasas ja puha, aga ega camperi veepaakki pole põhjatu. Mahutab 136 liitrit, kui täpne olla. Paarinädalase in the middle of nowhere viibimise jooksul peab niisiis kokkuhoidlik olema: nõudepesuveega ja enda pesu veega ja vetsuveega. Viimatimainitud peent teenust kasutan põhiliselt ainult mina, ning põhiliselt vaid hilisõhtuti/varahommikuti/öösiti, kui laiskus või koerailm ei võimalda asjaajamiseks camperist välja kobida. Muude puhkude tarvis on ometi põõsad ja puutagused olemas. Linnatingimustes osutub WC vaat et vajalikumakski kui wildernessis - harvad pole korrad, kus ma või Paul täname õnne, et liiklusummikusse sattudes on võimalus kiirelt truckist välja hüpata ja camperisse ronida, kui kibe häda käes. 

Anyway, tagasi tolle 8,5 liitrise ämbri juurde. Aastatepikkuse kogemusega matkajana hämmastab mind jätkuvalt tõsiasi, kuivõrd vähese veega on võimalik ihu puhtana hoida, ja kuivõrd palju H2Od ma sellega võrreldes kodustes tingimustes enda kasimiseks tarbin. Kusjuures, ega ma kodus kah ju mingi laristaja pole, kaugel sellest, pigem vägagi kokkuhoidlik. Aga vahe väiksemat sorti ämbritäie ja selle veekoguse vahel, mida normaalmõõtu vannitoas pesemisprotseduurideks pruugin, tundub ikkagi tohutu. Iga kord, kui pikemalt looduses viibimiselt naasen, langen mõneks ajaks sügavatesse süümekatesse. Paraku loksutab mugav vannituba ja kraanist volilt jooksev kuum/külm vesi üsna pea vanasse vakku tagasi... Samas, hea teada, et kui vaja, saan väga vähesega hakkama. Ausalt, ma ei luiska – 8,5 liitri veega saab üle kere korralikult puhtaks, juuksed kah. Selleks on muidugi mõningaid kavalaid tehnikaid tarvis hallata, ja ega need niisama külge ei hakka, ikka kogemusega. Välitingimustes pesemisel on veel see äge eelis, et kui juhtub natukegi jahedam ilm (ma muide olen ka kerge külmakraadiga vabas õhus “vanni” võtnud), on peale pesemist ning puhaste, soojade rõivaste selgaajamist tunne nagu jumalannal. Täiesti uuesti sündinud.

Paar sõna joogiveest ka. Meil siin Oregoni kodus on oma isiklik puurkaev, põhjavesi käib mitmest-setmest laavakivikihist läbi, kraanist tuleb kristallselgena, puhta maitsega. Oregon on väidetavalt parima veekvaliteediga USA osariik, ikka sellesama “laavafiltri” tõttu. Ega siis ilmaasjata pole siinkandis väikesi ja suuremaid pruulikodasid iga issanda nurga peal - õlle kvaliteedi määrabki ju suures osas vesi.    

November 23/2020                                                                            Foto Internetist

“There must be quite a few things a hot bath won't cure, but I don't know many of them.” ― Sylvia Plath

ii-pii-pii

 

Anu kirjutas elust lühikese, lihtsa, eestipärase eesnimega – aga seda mitte sünnimaal, vaid teispool ookeani – ja põhjustest, mis teda nime vahetama panid. Hakkasin ta postituse all kommenteerima, jutt kiskus paraku pikaks, mistap kaaperdan teema ning räägin oma loo siin enda juures.  

Arvatagi, et Eppusid USAs iga nurga peal ei kohta. Ma tõtt-öelda ei mäleta ainumastki juhtu, mil end võõrale tutvustades poleksin sunnitud eesnime üle kordama. Ja enamikel puhkudel lisaks veel tähthaaval, sest „how do you spell it?“. Kuidas? Väga lihtne: ii-pii-pii. Spelling käes, järgneb üldjuhul küsimus, kas mu nimi on lühend millestki pikemast. Ei, ei ole. Vaid need kolm tähte. Järgmine küsimus: aga sul on ometi keskmine nimi? (sest igal issanda ameeriklasel on keskmine nimi, mida nad reeglina ei kasuta, see käib niisama ilu pärast kogu elu kaasas). Ei, mul ei ole keskmist nime. On lihtsalt Epp, ja perekonnanimi, mis pole küll siinses mõistes eriti keeruline, kuid sellegipoolest tuleb teinekord tähthaaval öelda - eidž-ei-ar-em-õu-en - kui ametnik kahtleb ütleja häälduses või omaenda kõrvakuulmises.

Sellest, kuidas baristad mu eesnime interpreteerivad, võiksin terve romaani kirjutada. Ape. Ip. Hape. Ja nii edasi. Aga erinevalt Anust ja mitmest kommenteerijast, kes temaga samal põhjusel nime on muutnud või kohvipoe kliendina joogitopsile kirjutamiseks suvalise, kergemini seeditava nime ütlevad, leidub minu iseloomus ilmselt sadistlikke jooni, sest ma tõtt-öelda isegi pisut naudin teenindajate kimbatust. Mõnikord olen kohe tellides tähthaaval esitlemise tujus („May I have your name please?“ „Epp. You spell it ii-pii-pii“), aga teinekord jälle seisan kalanäoga, lasen baristal ajusid ragistada, et issake, kuidas seda imelikku häälitsust kirja panna? Kusjuures – üllatus-üllatus – kaks või kolm korda on mu nimi esimese hooga täitsa õigesti kirjutatud. Ja teate, kus? Hawaiil. Sest hawaii keeles hääldatakse vokaale täpselt samamoodi kui eesti keeles, erinevalt englishist.

Jah, ja Epuga on ju ka veel see lugu, et nimi ei kõla. Hüüda on raske. Mu isa leivanumber oli „Epp ae!“. Keegi teine seda kasutanud pole. Kui on tarvis hõigata, venitatakse e-häälik pikemaks. Paar tuttavat kutsuvad mind juba aastaid Epi, ikka sellestsamast ii-pii-piist tulenevalt, nende puhul olen korrigeerimisele käega löönud. Jumala eest, kui inimesel sedasi kergem on, las ta olla. 

Niisiis. Mul ei ole plaaniski nime vahetada, kuigi olen peale sünnimaalt lahkumist selle tõttu üksjagu ebamugavust kogenud, tõenäoliselt kogen elupäevade lõpuni. Tunnen „imeliku“ eesnime üle ausalt öeldes uhkustki. Pealegi, USA elanikkond on niivõrd kirju, et ebatavaliste nimede peale kaaskodanike kulmud väga kõrgele ei kerki. Minu oma ju veel suhteliselt lihtne, võrreldes näiteks mõne idamaadest pärit, keelt väänava tähekombinatsiooniga. Jep, Epp... kõigest kolm tähte, kõigest kaks häälikut. Saame hakkama. 

November 17/2020

“It ain't what they call you, it's what you answer to.” ― W.C. Fields

Kuidas...

 

… selgitada siinsetele sõpradele ja tuttavatele, kes mult küsivad, miks Eesti äkitselt Putiniga ühes paadis sõuab, et ministri-Helmete väljaütlemised on üks asi, Eesti valitsuse ametlik seisukoht teine? Keeruline, ma ütlen. Keeruline. Pole ime, et Reuters, Associated Press jt kasutavad Helme-uudiste valguses Eesti iseloomustamiseks väljendit “a small former Soviet republic”. Urmas Paet: Eesti on ainuke USA valimistes kahelnud riik EL-is ja NATO-s.

(AP) — The leader of Estonia’s far-right populist party, a key Cabinet member Martin Helme, has survived a vote of confidence at the country’s Parliament despite uproar over his statements that the U.S. presidential elections were rigged and undemocratic — comments that were seen as jeopardizing the Baltic nation’s ties to key ally Washington. Among other things, Martin Helme said in the show that “there is no question that these (U.S. presidential) elections were falsified. There is no point in talking about democracy or rule of law in a situation where elections can be faked so plainly, boldly and on a massive scale.” His father called U.S. President-elect Joe Biden and his son Hunter “corrupt characters,” without providing details or evidence, and said that U.S. President Donald Trump would eventually be declared winner of last week’s election. Bordering Russia, Estonia is a small former Soviet republic and a NATO member that has based its security policy on being an active member of the military alliance and having Washington as its key ally.

November 15/2020

“The point of modern propaganda isn't only to misinform or push an agenda. It is to exhaust your critical thinking, to annihilate truth.” ― Garry Kasparov 

Pealegi,

 

Valge Maja saab jälle koera(d)! Vähe sellest, lausa saksa lambakoerad. Trumpi ajal oli Maja koeratu, mille üle ma ei imesta. Pildid veebist.

USA Today: Meet the first dogs-elect: Joe and Jill Biden will bring pets back to the White House as their German Shepherd Major becomes first ever rescue to call 1600 Pennsylvania Ave home. The White House has been without dogs for four years – that's changing with Joe Biden. The White House (and America) has been without presidential dogs since 2016 when President Donald Trump became the first president without a dog in decades. 

November 09/2020

“If a dog will not come to you after having looked you in the face, you should go home and examine your conscience.” —Woodrow Wilson, 28th President of the United States

Meanwhile, in Estonia

Avan mina täna hommikul Postimehe ja loen: Helmed lasid sõelapõhjaks nii Eesti valimiste kui Bideni aususe. Ei oskagi kohe midagi öelda selle peale. Trumpi ja kaabude maailmas nähtavasti ei eksisteeri sellist olukorda nagu nendepoolne (poliitiline) kaotus. Ja juhul kui see kõrvalvaatajale sedasi paistabki, on kaotajate sõnul tegemist võiduga, kuna vastane võltsis tulemusi. Njah. Teil seal Eestis ju täitsa kaks pisikest Trumpi klooni, Mart ja Martin, kel retoorika üks-ühele sama mis USA ametist lahkuval presidendil. Nad golfi ikka käivad mängimas, nii nagu seda teeb nende suur eeskuju? 

Igaks juhuks lisan, et Helme-poiste ennustused vere ja soolikate kohta, mida USAs peagi näha saab, kui Trump ja ta pimedusega löödud jüngrid väidetavate presidendiõiguste eest võitlema hakkavad, ei pruugi tõeks osutuda. Esiteks, rahvas ja poliitikud, sealhulgas ka hulk Trumpi toetajaid, on neli aastat kestnud kaosest kurnatud. Rahulikumat, koostööle orienteeritud etappi tervitatakse mõlemas leeris. Teiseks, seekordne häälteloendus toimus omamaiste- ja välisvaatlejate niivõrd valvsa pilgu all, et mahkerdamine praktiliselt võimatu. Muide Biden ja Harris pidasid eile võrratud võidukõned. Biden 16 minutit, Harris 11, soovitan. 

Kamala Harris, the first Black woman and first South Asian American woman to become vice-president-elect, began her victory speech by quoting the late congressman and civil rights leader John Lewis, who said, 'Democracy is not a state, it is an act.'

Joe Biden's victory speech after becoming president-elect: "This is a time for America to heal."

November 08/2020

“It's not the voting that's democracy, it's the counting.” ― Tom Stoppard, Jumpers

What a difference a day makes

 

Valetaksin, kui väidaksin, et tänast ajaloolist päeva väärikalt tähistanud pole. Mistap ei kirjuta pikalt, panen lihtsalt kaks veebist tõmmatud fotot, et blogisse sündmusest märk maha jääks. Ülemisel on Joe Biden. Alumisel Donald Trump, pildistatud täna pealelõunal. Tuleb golfi mängimast, siseneb süngelt Valge Maja territooriumile. Suck it up buttercup, nagu siinpool ookeani kombeks öelda. Ja hakka kolimisfirmasid läbi helistama, luuser.

Donald Trump will become the only President in history to be Impeached, lose the popular vote twice and serve just one term.

November 07/2020

“Sometimes it's not about the win, it's about the experience.” ― Juanita Jackson

Abiks ikka

Hääli alles loetakse, aga Trump kuulutas end juba võitjaks. Mis seal ikka. Kui peaks käiku minema kõige mustem stsenaarium (elik ta tõesti võidabki) ja end tuimestada tarvis, on meil siin Oregonis kõvad eelised teiste osariikide ees: "A nationwide push to relax drug laws took a significant step forward Tuesday as voters made Oregon the first state to decriminalize the possession of small amounts of street drugs such as cocaine, heroin and methamphetamine. Meanwhile, five more states legalized marijuana for adults." Oregon becomes the first state to decriminalize hard drugs like cocaine and heroin

November 03/2020

“A vote is like a rifle: its usefulness depends upon the character of the user.” ― Theodore Roosevelt

Telefon

Paulil jookseb töölähetuse kuues nädal. Mis tähendab, et minul jookseb “home alone” kuues nädal, eks. Või noh, mitte päris alone, Lillikene ju täitsa olemas. Aga ikkagi. Pikk aeg, kuigi olen osav üksiolija. Alati selline olnud, nii siis, kui käsil oli püsisuhe, kui ka siis, kui elasin omaette. Mul on iseendaga väga tore. Samas, vallalisena üksinda kodus olemine ja sama olukord abielus olles (ma ei pea siin tingimata ametlikku paberit silmas, onju, loodetavasti saate mõttest aru) - ühesõnaga, need kaks olukorda tunduvad mu jaoks üsna võrreldamatud. Ning variandi b puhul, vaatan, on inimesed ikka nii erinevad. 

Enamik (normaalseid?) paare näib tehnoloogiat ära kasutades väga tihedat kontakti hoidvat, kui partner reisil või komandeeringus või miskit sarnast. Aga näe, on ka teistsuguseid. Mitu aega tagasi lugesin ühest veebipäevikust, et kirjutaja tundis sunnitud lahusoleku ajal (mehe töölähetused) vastumeelsust telefoniühenduse pidamise suhtes. Naine nimelt lülitus omaette olles ennastsäästvale üksindusrezhiimile, kõned rebisid ta sealt aga välja, ning siis tuli muidugi valus igatsus ja kõik sellega kaasas käiv. Lugesin toona ja mõtlesin, et armas aeg, täpselt nagu mina. Jaa, mõnelegi võib see kõlada südametult, aga ma (või õigemini me, Paul ju ka, vastastikune kokkulepe) ei harrasta igapäevaseid telefonikõnesid. Või skaipimist. Videosuhtlus kui niisugune on üleüldse välistatud, ma ei kannata kaameravärki silmaotsastki. 

Muidugi, ega me siis täitsa helistamiseta, ikka kord nädalas, vahel ka tihedamini kuuleme ja kuulame teineteise häält. Aga põhiliselt ning eelistatavalt siiski kirjutame. Meilime. Ja mitte niisama paar sõna, vaid pikalt ja põhjalikult. Kirjalikul kontaktil on meie puhul tähendusrikas ajalugu, mitu kuud ju suhtlesime sedasi üle ookeani, enne kui lõpuks näost näkku kohtusime. Noil ajul saatsime vaat et romaanimahtu kirju, praegused on tõele au andes lühemad. Sellegipoolest püsib kirjavahetus endistviisi sihuke… kuidas nüüd öeldagi… mittetraditsiooniline. Pole teps mitte “kus käisin, mida nägin, mida tegin”. Või noh, seda kah, minimaalselt, täpselt niipalju kui vaja, aga igapäevaelu- ja olukirjelduste asemel saadame pigem mõtte- ja tundevälgatusi, teinekord jaburaid väljamõeldud lugusid, teinekord lausa mingeid haikulaadseid asju. Teisalt jällegi, ega ma ju ei tea, võib-olla on meietaolisi karjakaupa, ja mulle on lihtsalt petlik mulje jäänud, et kõik paarid muudkui helistavad-textivad-feisstaimivad, kui elu neid lahus sunnib olema. 

Aga vot nüüd on õnneks see lugu, et Paulil hakkab Rakett valmima. Varsti saab üle ukse teise tuppa hõigata, kui midagi öelda on. Või minna ja kõrva sosistada. 

Image: Internet

October 31/2020

“Solitude is fine but you need someone to tell that solitude is fine.” ― Honoré de Balzac

Seebikivi, täiendatud

 

UPDATE: nagu Ritsik kommentaariumis osutas, olen inglisekeelse termini "soap scum" tõlkega täitsa mööda pannud. Soap scum, millega vannitubades võitlesin, ei ole seebikivi. On hoopiski katlakivi. Väga piinlik. 

Plaan A oli, et lähenen  asjale keskkonda säästvalt. Vana hea sooda ja äädikas, noh. Paraku, möödunud sajandi kuuekümnendate alguses ehitatud maja vannitubade klaasuksed ei arvanud ökosõbralikust lähenemisest midagi. Mitte et neid selle aja jooksul pestud ja puhastatud poleks, minagi tegin ju põhjaliku küürimise, kui seitse aastat tagasi majja sisse kolisime, aga nüüd vannitubades suuremat remonti alustades ning asja lähemalt vaadates sain aru, et see, mida  matistavaks klaasitöötluseks pidasin, on tegelikult iidne seebikivi.

Ma ei andnud alla. Järgmiseks sirutasin käe keskkonnasõbraliku kodukeemia järele, All Natural, Eco Friendly jne. Tulemus? Null. Mispeale vaigistasin südametunnistuse, lõin planeedi heaolule käega, tõin koju paar pritspudelit kirjadega Kaboom! ja Wawoom! ja muud sarnast. Pritsisin uksed üle ning põgenesin koos koeraga paariks tunniks alla kanjonisse, sest võikalt sidrunilõhnalised aurud (Fresh Lemon Scent!) kippusid hinge matma. Mis te arvate, milline oli keemiarünnaku tulemus? Taas null. Heitsin meelt, olin juba käega löömas, et jäägugi siis matid dushi- ja vanniuksed, võtan seda kui disainielementi, kuniks puhtjuhuslikult kargas pähe mõte kuiva klaasukse servakese peal liivapaberitükikesega katsetada ja - voilà! Tunnijagu musklitööd per uks, ja fossiilne seebikivi sai eemaldatud nigu niuhti. Oo, ma olin enda üle uhke.

Aga muidu, näe, vaatan praegu, et täpselt kuu aega olen blogipuhkust pidanud. Kaamos meil siin blogipaastus hiljuti paar nädalat täitsa vabatahtlikult, minu äraolek toimus suures plaanis sunniviisiiliselt. Nimelt vajas mu laptop arstiabi, viisin Spetsialisti kätte. Spetsialist ei kiirustanud, mina ka eriti takka ei kiirustanud, sest noh, nagu eelmisest lõigust lugeda võite, jagus mul veebivälist tegemist küll ja veel. Ega ma nüüd maailmast täitsa ära lõigatud kah polnud, meil kodus teisigi masinaid, aga laiskus ei lubanud mul neile täpitähti külge monteerima hakata, ja kuidas sa blogid ilma täpitähtedeta, eks. Vähe sellest, kuidas sa teiste blogide sabades kommenteerid. Ja teate, tänu sellele arendasin endas ühte olulist oskust. Nimelt suupidamist. Kaur ütles VVNi juures mõni aeg tagasi kuldsed sõnad (küll mitte konkreetselt mulle): “Ei pea iga asja peale kuidagi reageerima, ole sa nõus või iga ihurakuga vastu.”

Tõsi ta on. Viimasel ajal langesin sellesamuse kommenteerimise lõksu. Kellelgi uus postitus ilmus, mul oli kohe tarvis, suu püsti, arvamust avaldama minna. Nagu muidu ei olekski... ma ei tea… ei olekski pildil või nii. Ärge nüüd arvake, et täpitähetus mu kommenteerimiskihku kohemaid vähendas. Mkmm. Oleks tahtnud öelda ühe ja teise ja kolmanda mulle olulise asja kohta. Kuid tõsiseltvõetavat arvamusavaldust on ilma täpitähtedeta väga raske kirja panna, uskuge mind. Kusjuures kõige rohkem oleks tahtnud minna ja õiendada säärasel suuremas plaanis väheolulisel teemal nagu retuusid (Eveliisi postitust pean silmas). Ning ei, mitte retuuside kui niisuguste kallal, nende osas mul kinnistunud vaatenurk puudub – kes leiab, et tal on piisavalt atraktiivne ahter, jumala eest, kandku, kus ja millal tahes – õiendada oleks tahtnud hoopiski tolle postituse kommentaarides kõlanud seisukoha kallal, et kleit ja tossud kokku ei sobi. Et kleidiga peab kandma kontskingi, äärmisel juhul espadrille või baleriinasid. Mul, teate, tõuseb ainuüksi terminit “baleriinad” kuuldes kananahk ihule. Selles universumis, kus mina elan, kantakse kleidiga Doc Martenseid või Converse ketse. Nii et noh, jumal tänatud, et mul täpitähti käepärast polnud. Olgu muuga kuidas on, aga kleidiga-peab-kandma-baleriinasid maailmavaate vastu olen valmis vaat et täpitähtedetagi barrikaadidele viskuma. Õnneks sain tol korral sõnasabast kinni. 

Nii et jah. Nagu näete, on mul tänaseks jälle ä'd ja ö'd ja muud kenasti olemas. Saab näha, kaua see kuu ajaga tekkinud suupidamise harjumus vastu peab.

   

Pilt Internetist.

October 27/2020 

"It is better to keep your mouth closed and let people think you are a fool than to open it and remove all doubt." – Mark Twain

Miks, oh miks...

... ei ole mul tarvis vannikardinat?? Meil nimelt on mõlemas vannitoas klaasuksed, dushi ja vanni ees. Aga ma teen parasjagu pesuruumides väikest värskendustööd, ja vannilinu-käterätte-vaipu jne otsides sattusin säärastele vaimustavatele vannikardinatele. OK, hind on üsna räige, 100 dollarit, kuid ma käiksin selle summa pikemalt mõtlemata välja, eelkõige tolle musta eest, kirju lillekimbuga, meenutab Muhu tekki. Ostaks musta värvi vannilinad sinna juurde ja… oh. Remonti teha ja sisustada on jube keeruline praegusel ajal, ma ütlen. Nii palju võimalusi ja ahvatlusi, no kuidas saab mingit ühest valikut teha? Ma tahan kõike. Ja korraga. Paraku on mul ainult kaks vannituba, ning kumbki neist ei vaja kardinat. Mis elu see on, eks. (Pildid internetist.) 

September 27/2020

“I learned that you don't take dishes from the table to the dishwasher; you have to rinse them first. I think that's stupid because I don't go out in the back yard and hose off before taking a shower.” –Bill Engvall

Fotojaht 25: Värviline

 

Foto 1. Jalatsipood. Santa Fe, New Mexico

Foto 2. Tänavaturg. Los Angeles, California.

Foto 3.  Koduaed. Las Cruces, New Mexico. Selle pildiga on, tõsi küll, pisut piinlik lugu. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis esimesel suvel peale USAsse kolimist ostsin arutul hulgal suvekleite kokku. Eesti kliimas elades oli hea, kui paar korda aastaski mõne sellise selga sain panna, ilma et lõdisema oleks võtnud. Või  oot, kas mul üldse oligi toona päris suvekleite? Vot ei mäleta. New Mexicos aga kestab suur suvi garanteeritult kuus kuud, teinekord rohkemgi, ja noh, niimoodi neid hilpe kogunes. Ühel hetkel sain ise kah aru, et olen liiale läinud, kapiuksed ei käinud enam kinni. Ladusin kleidid aiamüürile ritta, tegin mälestuseks pildi, misjärel tassisin kõva kaks kolmandikku nähaolevast kraamist heategevuspoodi. 

Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures. 

September 25/2020

“Life is about using the whole box of crayons.” – RuPaul

Väikesed võidud

 

Mul on mitmeid puudusi, aga brändiori ma pole. Kohe kindlasti mitte. Sellegipoolest olen alati hiiglama elevil, kui vahel harva õnnestub sekkarist paari dollari eest hankida asi, mille kohta kindlalt tean, et sel on Nimi, ja et see maksaks “pärispoes” väikese varanduse. Nagu seesamune Desiguali käekott, paari aasta tagune mudel, aga välja näeb tuttuus. Uurisin netist, järelturul küsitakse 66 dollarit. Mina maksin 4 dollarit. Desigual, olgu öeldud, on Missoni kõrval mu ammune armastus. Kui mälu ei peta, müüs Eestis Desiguali Stockmann. Mitte üks ega kaks korda ei käinud ma neid asju näppimas, ikka tunduvalt rohkem, kuid hinnatase oli kui mitte üle mu pea, siis vähemasti üle selle, mida mõistlikuks pidasin maksta. Jah, kraam on hispaanlastel äge, mu meelest vanad kollektsioonid isegi paremad kui praegused. Mulle sihuke mõõdutundetu värvikirevus millegipärast istub.

Desigual (meaning "unequal, uneven") is a clothing brand headquartered in Barcelona, Catalonia, Spain. Its designs are characterized by colorful patchwork, intense prints, graffiti art, asymmetry and bright colours. Founded in 1984 by Swiss businessman Thomas Meyer on the island of Ibiza. (Wikipedia.) 

 

No ja teine väike võit kah. Nimelt õppisin koera küüsi dremeldama. Või mis see õige termin olekski – riistapuu nimi on igatahes Dremel. Siiamaani kasutasin (seda ka kõikide eelmiste koerte puhul) spets küünekääre. Aga Lillikesel kasvavad küüned jube kiiresti, ja ma olen mitu korda tal vere välja lõiganud, ja Lilli kasvataja, kes on üksiti ka groomer, on täielikult dremeli-usku. Lilli jaoks pole küünte lihvimine uudis, kasvataja pool hoius olles on talle alati pediküüri kah tehtud. Ega midagi, tellisin riistapuu ja võtsin asja ette. Tänaseks on meil kümmekond seanssi vöö vahel juba, Lillil küüned kenasti lühikesed ja hoolitsetud. Ta on protseduuri vältel mõnusalt rahulik. Mina sätin end maha istuma, selg vastu Lilli kenneliseina, tema lamab risti üle mu reite, ja tundub surisevat masinat täitsa nautivat. Nii väike asi, aga mulle teeb rõõmu, sest küüntelõikamine oli siiani üks paras ettevõtmine.

Images: Internet

 

September 24/2020

"I think you can tell a fashion victim by their handbag." ― Joanna Lumley

Filmisoovitus

 

“If you are not paying for it, you're not the customer; you're the product being sold.”

Nagu tellitult oli mul võimalus paar päeva peale Filtrite postitamist vaadata dokumentaalfilmi The Social Dilemma (vaata sisututvustust allpool). Mitte, et ma filmis käsitletavast teemast siiani miskit kuulnud või lugenud poleks, ja mitte, et dokk ise oleks üle mõistuse hea oleks. Intervjuud on mõjuvalt ekraanile toodud, nii sisu kui visuaal, aga näideldud osa oleks minu poolest võinud välja jääda, tundub vaataja alahindamisena. See selleks. Dokk ise on... hirmutav. Lõviosa intervjueeritavatest on näppupidi sotsiaalmeedia hälli juures olnud, see on nö. nende lapsuke. Seda jahmatavam tundub kõnelejate suust kuulda tänast hinnangut oma loomingule. Arvatavalt anti elu kaunile printsile, paraku sündis Frankenstein. Tekst on tihe, minu jaoks tuugalt ahaa-momente täis, kaalun lausa kordusvaatamist. Jah, pole ime, et inimesed selfidele filtreid vajavad. Sest sotsiaalmeedia leiab augu su enesehinnangus, torkab oma sõrme sisse ja urgitseb. Mõnuga. Jah, pole ime, et näiteks siinsamas Ühendriikides Trumpi toetajad ja vastased vähimatki ühisosa ei leia. Sest info, mida sotsiaalmeedias ühtedele ette söödetakse, erineb vastasleerile pakutavast. Ei, tehisintellekti võim inimkonna üle ei ole tulevik. See on olevik. Interneti ja sotsiaalmeedia tarbija on algoritmide meelevallas. Vaadake seda dokki. Soovitan südamest. Tõenäoliselt kaob teil tahtmine kiisukõrvadega filtrite järele. 

Wikipedia: The Social Dilemma (www.thesocialdilemma.com) is a 2020 American docudrama directed by Jeff Orlowski and written by Orlowski, Davis Coombe, and Vickie Curtis. The film explores the rise of social media and the damage it has caused to society, focusing on its exploitation of its users for financial gain through surveillance capitalism and data mining, how its design is meant to nurture an addiction, its use in politics, its impact on mental health (including the mental health of adolescents and rising teen suicide rates), and its role in spreading conspiracy theories and aiding groups such as flat-earthers and white supremacists.

The film features interviews with former Google design ethicist and Center for Humane Technology co-founder Tristan Harris, his fellow Center for Humane Technology co-founder Aza Raskin, Asana co-founder and Facebook's like button co-creator Justin Rosenstein, Harvard University professor Shoshana Zuboff, former Pinterest president Tim Kendall, AI Now director of policy research Rashida Richardson, Yonder director of research Renee DiResta, Stanford University Addiction Medicine Fellowship program director Anna Lembke, and virtual reality pioneer Jaron Lanier. The interviews are cut together with dramatizations starring actors Skyler Gisondo, Kara Hayward, and Vincent Kartheiser, which tell the story of a teenager's social media addiction. The Social Dilemma premiered at the 2020 Sundance Film Festival and was released on Netflix on September 9, 2020. 

Further reading from The Social Dilemma subjects:

Tristan Harris: Our brains are no match for technology

Jonathan Haidt: The Dark Psychology of Social Networks

Renée Diresta Free Speech Is Not The Same As Free Reach

Joe Toscano, TEDx Talks: Want to Work for Google? You Already Do

September 19/2020

“Social media feeds the narcissistic monster that lives within us all, I would think to myself. It feeds it and grows it until the beast takes over and you are left outside the frame, just looking at images of this creature, like everyone else in your feed, wondering what it is that you birthed and why it's living the life you wish you had.” ― Janelle Brown, Pretty Things

Fotojaht 24: Head isu!

 

1. Pauli venna seapraad sütel

2. Pauli sai

3. Epu veisekondipuljong

4. Oma aia chillipiprad

Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures.

 

September 18/2020

“One cannot think well, love well, sleep well, if one has not dined well.” 

― Virginia Woolf, A Room of One's Own

Kohalikke (häid) uudiseid

 

175 aastase ajalooga Scientific American, siiani poliitikast täielikult eemale hoidunud populaarteadusväljaanne astus enneolematu sammu, avaldades toetust demokraatide presidendikandidaadile Joe Bidenile. Väljaande toimetajad hoiatasid oktoobrinumbri juhtkirjas, et veel neli aastat vabariiklaste kandidaadi (Trumpi) presidentuuri oleks tervistkahjustav mitte ainult Ühendriikidele, vaid kogu planeedile. Mitte, et ma loodaks, et see uudis kaalukaussi eriliselt kallutaks - kes siiani on jäänud Trumpi tõsimeelselt toetama, pole tõenäoliselt väljaandest nimega Scientific American kuulnudki. Kuid väheke optimismi süstis uudis minusse sellegipoolest. Ja täna on õhukvaliteet kah juba kübeke parem. 

Scientific American Makes First Political Endorsement In 175 Years: Scientific American has dipped a toe into political waters for the first time in its 175-year history and is endorsing Joe Biden for president. The science and research publication is publishing the endorsement in a two-page statement in its upcoming October issue. “Scientific American has never endorsed a presidential candidate in its 175-year history,” the editors wrote. “This year we are compelled to do so. We do not do this lightly. Trump's administration has been even worse for science than we feared,” Scientific American Editor-in-Chief Laura Helmuth told HuffPost in an email. “We couldn’t include all of our objections to his record in two print pages.” Helmuth stressed that the endorsement isn’t partisan; neither major political party was even mentioned in the explanation. Biden, however, is “the clear choice when you compare the candidates on science, health, the environment and other research-related concerns.” Image: Internet. 

September 16/2020

“The saddest aspect of life right now is that science gathers knowledge faster than society gathers wisdom.” ― Isaac Asimov

Filtrid

 

Sotsiaalmeedia varjukülgede üle kaeblemine ei ole originaalne. Ega ka produktiivne. Aga, nagu öeldakse, it’s my party blog and I’ll cry bitch if I want to, niisiis. Lugu järgmine. Mõnda aega tagasi oli mul tarvis kontakti võtta ühe ammuse tuttavaga, minuvanuse naisterahvaga. Noh, kust sa mujalt ikka otsid kui mitte Facebookist, eks. Leidsingi üles. Nimi klappis, kuid fotod ajasid segadusse. Tundus, et ta pole tollest ajast, mil viimati kohtusime (6-7aastat tagasi), karvavõrdki vanemaks jäänud. Vastupidi. Proua näis olevat hea mitukümmend aastat noorenenud, piltide järgi oleks talle nii umbes 30-35 pakkunud. FB info hariduse ja ameti kohta aga kinnitas, et tegemist otsitavaga. Võtsin ühendust, saime asja aetud, võiks nagu joone alla tõmmata. 

Kuid miski jäi kripeldama. Ma saan muidugi aru, et teismelised ja pealt kahe- ning kolmekümnesedki oma FBd ja Instagrami ja TikTokki filtritega tuunivad, kiisukõrvade või tedretähnide või nukusilmadega. Või nonde silendavate kooljafiltritega, mis jätavad mulje, et tegemist on a) vahakujude muuseumi eksponaadiga, või b) pildistatavat on meigitud matusebüroos. Jep, noorte inimeste asi, identiteet pole veel välja kujunenud. Tunnistan, et ega ma ise kah kõige koledamat ülesvõtet ei vali, kui kusagile enda foto otsustan välja riputada. Aga et 50+ inimese sotsiaalmeediakontodelt ei leia ühtegi, tõepoolest mitte ühtegi pilti, kus ta tegelikust mitukümmend aastat noorem välja ei näeks? Vot see avastus võttis mul imestusest silmad ümmarguseks, polnud mingit filtrit tarviski, oleksin võinud endast sealsamas, käigu pealt suuresilmaselfi teha. 

Pealekauba juhtus paar päeva tagasi, et lappasin, nagu mul vahetevahel kombeks, brittide kollast ajakirjandust, ning komistasin selfi-filtritest rääkivale artiklile. Lõviosa teksti nagu igas teiseski selleteemalises kirjutises - kehapositiivsus, sotsiaalmeedia lõksud jne jne, aga üks lõik äratas mu tähelepanu. Tsiteerin: “My worry is that a generation of girls will grow up without having a single picture of themselves looking as they actually do. What brought it home to me was seeing pictures of missing girls. You know when a child goes missing, the family give a picture to the police to help find them. I’ve seen a few now where they have bunny ears or freckles on them, which suggests these families have no images of their daughters that haven’t been through a filter.” 

Tõepoolest. Kaasajal imestatakse sajanditetaguste fotode üle, kus pildistatavad pulksirgelt, liikumatult paigal istuvad või seisavad, suu kõvasti kinni, sest naeratamine rikuks staatilisust. Aga mind hoopiski huvitab, milliseid emotsioone äratavad tänased filterdatud ülesvõtted tulevikuinimestes. Kas nad teevad järelduse, et minevikus, kahekümne esimese sajandi esimeses pooles nägi inimkond hoopis huvitavam välja? Kas tuleviku antropoloogid tõdevad, et kiisukõrvad ja kolm sentimeetrit pikad ripsmed on Homo sapiensi evolutsioonilise arengu käigus kaduma läinud? 

P.S. Teadupärast olen 5500 kommentaariumis muidu üsna diktaatorlik, kuid seekord ma lausa ootaks, et keegi mu filtri-vastumeelsust argumenteeritult kõigutaks. Sest äkki mul on selle teemaga seoses tunnelnägemine või midagi. Aga fotol, muide, olen mina. Filtriga.

September 15/2020

"Let's take a selfie." "We can't; our phones are dead, remember? We'll just have to have the memory in our hearts like the old days.” ― Jenny Han, Always and Forever, Lara Jean

Fotojaht 23: Sõidukid

 

Ma ei kannata silma otsastki kambakesi tuiamist. Lahtiseletatult: grupp inimesi, nii umbes viis kuni viisteist, otsustab, et nüüd minnakse linna peale/muuseumi/loomaaeda/lõbustusparki või mõnesse muusse sarnasesse kohta. Mis sest, et Kamba huvid ei kattu, vanused on erinevad, ja nii edasi. Põhiline on, et KÕIK KOOS lähevad. Tulemus on alati üks ja sama. Iga kuramuse kambaliige tahab erinevat asja, erineval ajal, erineva kiiruse ja kestvusega. Piin kõigile, aga ei, järgi kah ei jäeta, ikka peab Kamp KOKKU hoidma. Rääkimata asjaolust, et mul säärase tuiamise peale juhe kokku jookseb ja kannatus katkeb, hakkab iga kord ka selg valutama. Ausõna. Ning küsimus ei ole kambaliikmetes. Nemad on eranditult toredad. Mulle lihtsalt ei sobi säherdune aeglane, sihitu liikumisviis, pole kunagi sobinud. 

 

Miks ma sellest üleüldse räägin, fotojahi sõidukiteemalises postituses? Aga seepärast, et kaks keskmist fotot tegin nimelt ühe kambakesi tuiamise jooksul, mõned aastad tagasi, Los Angelese megasuures messikeskuses, rahvusvahelisel autoshowl. Ei hakka siin kellelegi näpuga näitama, eks, aga Kamba liikmete nimed on toimetusele teada. Enda auks pean ütlema, et olles veidi aega tuiamisest tulenenud psüühilisi ja füüsilisi haavu lakkunud, esinesin julge avaldusega: see jääb viimaseks korraks, mil ma säärasest maratontammumisest osa võtan. Kamba auks pean ütlema, et enamus liikmeid sai must aru ja võttis arvesse, mis muidugi ei takista neid aasta aasta järel mulle teada andmast, et LAs toimub autoshow, me kõik läheme, kas sa, Epp, tahad ka seekord kaasa tulla? Suguvõsa inside joke või nii.  Oops… kas ma nüüd kogemata näitasin näpuga? Oih. Vabandust :)

Mis ülejäänud kahte sõidukit puudutab, siis esimene on üles võetud kusagil Idaho avarustes ning viimane Kauai saarel, mahajäetud suhkrurooistanduse külje all.

 

Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures.

September 12/2020

“I'm not an expert of cars but I know how they make me feel.” ― Gwen Ro

Lääs põleb vol. 2

Täna hommikul ärkasin valutava pea ja kriipiva kurguga. (Nagu eelmises postituses mainitud, elame maailma mastaabis hetkel kõige saastatuma õhuga linna, Portlandi külje all, 150 km kaugusel linnulennult). Vähemalt kaks päeva lubatakse sama seisu õhukvaliteedi osas, siis ehk hakkab lahedamaks puhuma. Samas, count your blessings, nagu siinpool öeldakse. Meie ebamugavus pole võrreldav sellega, mida peavad läbi elama inimesed, kelle kodu tule teele on jäänud/jäämas. Rääkimata inimestest, kes tules elu või lähedase kaotanud. Raske aeg.

As Wildfires Rage, Portland’s Air Quality Is Currently The Worst In The World
Esimene foto tehtud eile lõuna paiku koduõuel. Teine võetud veebist.
September 12/2020 

Lääs põleb

Metsas, tsivilisatsioonist eemal olek – meie Pauliga ja kolm naabritest abielupaari - jäi plaanitust lühemaks. Sest polnud õhku, mida hingata. Kui levisse jõudsime, selgus, et Portlandis registreeriti tänane kõige kehvem õhukvaliteet maailmas. Jah, lugesite õigesti, kogu planeedil. (Portland asub meie kodust ca kahe autosõidutunni kaugusel.) Niisiis hoiame uksed-aknad tihedalt suletuna, akende taga kumamas post-apokalüptiline, tuhmilt hallikaskollane keskpäevavalgus. Tuuletu, puulehtki ei liigu. See-eest mõned päevad tagasi, kui oli tarvis massiivseid metsa- ja maastikutulekahjusid lõkkele puhuda, lõi tuulekiirus lääneranniku rekordeid.

USA lääneosariigid põlevad, ning asi on enam kui hull. Nagu Trumpist ja Viirusest veel vähe oleks. Igaks juhuks ütlen kohe ära, et meil siin Madrase orus on tuleturvaline, sest ümberringi enamjaolt põllumaa, see aga, mis ümberringi toimub, on hirmus. Oregoni, California, Washingtoni osariike katab tuli ja/või suits. Arvukad väikelinnad, kust meiegi oleme oma reisidel läbi sõitnud, on täielikult tuleroaks langenud, näiteks armas Blue River maalilise McKenzie mägijõe kaldal. Ohustatud piirkondadest evakueeritakse elanikke arvatavalt turvalistesse paikdesse, kuid päev või kaks hiljem jõuab tuli sinnagi. Hulk maanteid või maanteelõike on suletud. Kohtasime oma looduses-käigul mitut peret teistest osariikidest, kel ei tundunud kojupääsemiseks ühtegi mõistlikku marsruuti olevat. Ja nagu allpool lugeda, on 500.000 inimest, st. iga kümnes Oregoni elanik tänaseks elukohast evakueerunud või evakueerumas. 

Lisan mõned veebist võetud pildid ja paar linki uudistele, ja pikemalt praegu ei kirjuta, vaja minna ja uurida, kus ja mida kogukonna heaks teha annab. Fotodel 2, 3 ja 4 on meile kõige lähemal lõõmav Lionshead Fire (päästeameti poolt antakse siin loodustulekahjudele nimed), mis sai alguse välgulöögist, ning muudkui kasvab ja kasvab, piiri ei suudeta panna. Too suitsusammas paistis päise päeva ajal meilegi koju kätte. Fotol 1 on tänane suitsuolukord, suur punane X tähistab me kodukohta. 

Associated Press: Nightmare: 10 Percent Of Oregon Residents Forced To Evacuate:

Deadly wildfires in heavily populated northwest Oregon were growing, with hundreds of thousands of people told to flee encroaching flames while residents to the south tearfully assessed their losses. Governor Kate Brown said more than 40,000 Oregonians have been evacuated and about 500,000 are in different levels of evacuation zones, either having been told to leave or to prepare to do so. 

The West Coast Currently Has the World’s Worst Air Quality:
Thanks to the fires, Portland, Oregon, currently has the world’s most polluted air, according to IQ Air, which monitors air quality around the world. Portland is followed by Seattle; Vancouver, British Columbia; and San Francisco. Just in case you needed another reason to wear a mask.

 HuffPost: These Are The Towns Destroyed By The West Coast Wildfires: 
As dozens of wildfires tear through California, Oregon and Washington, the death toll continues to climb. Experts believe that a warming climate, paired with an increasing human population, has been worsening the West Coast wildfires in recent years.

CNN: Oregon officials preparing for 'mass fatality incident' as fast-moving wildfires threaten to merge:

Firefighters in Oregon are racing to slow down two wildfires from merging into a single inferno Friday after blazes in three West Coast states have killed at least 26 people since last month. State officials say they are focusing their efforts on saving lives but they anticipate a devastating aftermath. Oregon Governor Kate Brown said Friday that wildfires have consumed more than 1 million acres and dozens of people remain missing.

Globalnews: Oregon looks like Mars’: Wildfire photos show apocalyptic red skies:
Five major fires were burning in the western part of Oregon on Thursday. One tore along a highway route in the southwestern corner of the state, wiping out towns as it went. The massive Holiday Farm Fire threatened the city of Eugene (population 171.245) to its west, and three major fires were still burning in the hills and forests near Salem (population 173.442) to the north.

Ja isegi Õhtuleht kirjutab: 

Oregoni osariigis möllavad maastikutulekahjud on hävitanud tuhandeid ruutkilomeetreid metsi ja võimud nentisid, et tegu on enneolematu katastroofiga. Leekide teelt tuli evakueerida üle 500 000 inimese, osaliselt tühjendati ka Oregoni suurima linna Portlandi agulid.
Images: Internet
September 11/2020
"We need healthy forests if we want to protect our climate. As the climate changes, forests become more vulnerable to insect outbreaks, droughts and wildfires. Simultaneously, when our forests are destroyed, their carbon is released back into the atmosphere, further impacting climate change. It's a horrifying one-two punch." ― Chris Noth