ii-pii-pii

 


Anu kirjutas elust lühikese, lihtsa, eestipärase eesnimega – aga seda mitte sünnimaal, vaid teispool ookeani – ja põhjustest, mis teda nime vahetama panid. Hakkasin ta postituse all kommenteerima, jutt kiskus paraku pikaks, mistap kaaperdan teema ning räägin oma loo siin enda juures.  

Arvatagi, et Eppusid USAs iga nurga peal ei kohta. Ma tõtt-öelda ei mäleta ainumastki juhtu, mil end võõrale tutvustades poleksin sunnitud eesnime üle kordama. Ja enamikel puhkudel lisaks veel tähthaaval, sest „how do you spell it?“. Kuidas? Väga lihtne: ii-pii-pii. Spelling käes, järgneb üldjuhul küsimus, kas mu nimi on lühend millestki pikemast. Ei, ei ole. Vaid need kolm tähte. Järgmine küsimus: aga sul on ometi keskmine nimi? (sest igal issanda ameeriklasel on keskmine nimi, mida nad reeglina ei kasuta, see käib niisama ilu pärast kogu elu kaasas). Ei, mul ei ole keskmist nime. On lihtsalt Epp, ja perekonnanimi, mis pole küll siinses mõistes eriti keeruline, kuid sellegipoolest tuleb teinekord tähthaaval öelda - eidž-ei-ar-em-õu-en - kui ametnik kahtleb ütleja häälduses või omaenda kõrvakuulmises.

Sellest, kuidas baristad mu eesnime interpreteerivad, võiksin terve romaani kirjutada. Ape. Ip. Hape. Ja nii edasi. Aga erinevalt Anust ja mitmest kommenteerijast, kes temaga samal põhjusel nime on muutnud või kohvipoe kliendina joogitopsile kirjutamiseks suvalise, kergemini seeditava nime ütlevad, leidub minu iseloomus ilmselt sadistlikke jooni, sest ma tõtt-öelda isegi pisut naudin teenindajate kimbatust. Mõnikord olen kohe tellides tähthaaval esitlemise tujus („May I have your name please?“ „Epp. You spell it ii-pii-pii“), aga teinekord jälle seisan kalanäoga, lasen baristal ajusid ragistada, et issake, kuidas seda imelikku häälitsust kirja panna? Kusjuures – üllatus-üllatus – kaks või kolm korda on mu nimi esimese hooga täitsa õigesti kirjutatud. Ja teate, kus? Hawaiil. Sest hawaii keeles hääldatakse vokaale täpselt samamoodi kui eesti keeles, erinevalt englishist.

Jah, ja Epuga on ju ka veel see lugu, et nimi ei kõla. Hüüda on raske. Mu isa leivanumber oli „Epp ae!“. Keegi teine seda kasutanud pole. Kui on tarvis hõigata, venitatakse e-häälik pikemaks. Paar tuttavat kutsuvad mind juba aastaid Epi, ikka sellestsamast ii-pii-piist tulenevalt, nende puhul olen korrigeerimisele käega löönud. Jumala eest, kui inimesel sedasi kergem on, las ta olla. 

Niisiis. Mul ei ole plaaniski nime vahetada, kuigi olen peale sünnimaalt lahkumist selle tõttu üksjagu ebamugavust kogenud, tõenäoliselt kogen elupäevade lõpuni. Tunnen „imeliku“ eesnime üle ausalt öeldes uhkustki. Pealegi, USA elanikkond on niivõrd kirju, et ebatavaliste nimede peale kaaskodanike kulmud väga kõrgele ei kerki. Minu oma ju veel suhteliselt lihtne, võrreldes näiteks mõne idamaadest pärit, keelt väänava tähekombinatsiooniga. Jep, Epp... kõigest kolm tähte, kõigest kaks häälikut. Saame hakkama. 

November 17/2020

“It ain't what they call you, it's what you answer to.” ― W.C. Fields

28 comments:

notsu said...

Imelik, et inglise keele kõnelejad selle hääldusega nii hädas on - neil endal on ju selle algusega kohanimesid, nt Epping on vist küll igas ingliskeelses riigis olemas.

Epp said...

Jah, imelik tõesti. Meil siin Epping mitmes osariigis lausa.
Peale selle, meie camperi valmistajafirma asutaja perekonnanimi on Epp. Mr Erdman Epp.
Kirjutasin sellest mõni aeg tagasi: https://viistuhatviissada.blogspot.com/2019/10/issand-kui-imelik.html

Anu said...

Keskmise nime osas - kuna mu enda postitus läks juba nagunii liiga pikaks, siis jahun siin edasi - see on tegelikult nii hea süsteem neil siin, sest inglise keelt rääkivaid riike on nii palju ja kõik ees- ning perenimed tihedas kasutuses, aga kui keskmine nimi juurde panna, tõmbab valiku kohe väiksemaks. Kuna ma töö tõttu pidevalt patsientide andmetega tegelen ja nende nimesid süsteemist otsin, siis väga tihti on nt Jane Smith'e mitu tükki, aga keskmised nimed kõigil erinevad. Eestis sellist probleemi üldse ei tekiks, sest meid on lihtsalt nii vähe.

Ja seda tahtsin ka öelda, et Kanadas on nime muutmine üsna lihtne, mingeid piiranguid pole, vali, mida tahad. Samas lugesin Eesti pereajakirjast, et vanemad tahtsid beebilee Nelery nimeks panna, aga ametnik ei lubanud, seega pandi Neleri ja nüüd käiakse kohtus, et saaks i vahetada y-s. Samas liiguvad täiesti ametlikult ringi Dildomar ja Rögabert, nii et see ametniku suva reegel mingit suuremat ühtsust küll ei taga.

Ja Eestis saab lapsele ainult ühe perekonnanime panna, Kanadas võib sidekriipsuga mõlemate vanemate omad panna. Jälle loogiline mu meelest. Laps saab tulevikus ju ära vahetada kui tahab.

Anu said...

Aa ja seda on minult ka läbi aegade palju küsitud, et kas mul keskmist nime polegi? Korduvalt on juhtunud, et kirjutati ees- ja perenimi kokku, arvates, et see kõik ongi eesnimi (7 tähte kokku). Kuidagi maru palju segadust tekitas see alati. Nüüd on nagu lihtsam, kõik saavad aru, mis mu nimi on.

Sõbranna mees (Pärsiast kui õigesti mäletan) ütles mu nimemuutuse peale, et nende kultuuris ei ole kombeks muuta. Et kui inimene sind austab, suudab ta su nime ära õppida. Laias laastus olen nõus, kõik lähemad ju õppisidki ära, aga ma ei arva, et igas suvalises seltskonnas (no mingil Matt'i kolleegide üritusel, kus 50 inimest näiteks) see tingimata austuse puudust näitaks kui neile mu võõrapärane nimi meelde ei jää. Mul endal on nimede peale veel eriti kehv mälu, võõramate nimede puhul pole lootustki. Ja mis puutub sellesse, et pole kombeks nime muuta, siis eestlastel pole see ju samuti kombeks. See oli lihtsalt minu isiklik eelistus.

Kristiina said...

Kas tõesti ei tohi Eestis lapsele mõlema vanema perenime panna? Veits nõme. Elan Hispaanias, siin on minu ühe eesnime ja ühe ühe perekonnanimega lapsed koolis päris haruldased. Hispaanlased panevad lastele alati nii isa kui ema perekonnanime. Mulle tegelikult see komme meeldib, sellist "pere peab olema ühe nimega" asja siin ei tunta. Pea kõik pereliikmed on erinevate nimedega, va lastel on sama perekonnanimi. Naine võib abielludes mehe nime oma olemasolevale kahele nimele kolmandaks juurde võtta, aga ei pea. Kaks eesnime on ka pigem reegel.
Samas mulle see nimede segadik meeldib, erilised ja rahvuspärased nimed on ägedad. Hispaanlased siin meie kandis ise väga mitmekesist nimekultuuri ei harrasta - pool küla meestest on Juan Josed ja teine pool Jose Juanid. Mõni Juan Jesus ka sekka. Naised enamasti Isabelid ja Mariad. Aga samas naabrinaine on meil täitsa eestipärane Mari.

Meie pere on juhuslikult siin täiesti hääldatavate ja mitte midagi tähendavate nimedega. Aga tütre inglasest sõbranna on näiteks Tilde, mis hispaania keeles on ülakoma. Või mu tuttav Jaan, kes peab oma nime hääldama Haan ja tema tütar Janella, kellest sai siin Hanejja.

Klari said...

Mul on imeliku, ennekuulmatu ja veidra nimega elamise kogemust 40 aastat ja ma ei pea selleks isegi välismaale minema. Samas ilmselt võiks minna ka, see nimi oleks imelik ja veider igas maailma riigis, välja arvatud Ungaris... (ps mul ei ole Ungaris sugulussidemeid)

Ahjaa, neid lugusid ma võin ka rääkida, kuidas mind muidu ka välismaalaseks peetakse ja mu hea eesti keele oskuse kohta komplimente tehakse ja küsitakse, et aga kust ma tegelikult pärit olen...

Õnneks ma saaks oma nimest suhteliselt kerge vaevaga rahvusvaheliselt mõistetava ka teha. Kunagi aastaid tagasi mul oli tööl üks klient (belglane, vist) kes pöördus tükk aega mu poole kutsungiga "Claire". Ise mõtles välja, keegi ei tutvustanud mind niimoodi. Meie koostöö oli juba tükk aega kestnud ka selleks ajaks, nii et ta teadis küll, mis mu nimi tegelikult on. Mind ajas ainult naerma... et nagu "you can call me Susan if it makes you happy", eksole.

Aialaiskur said...

Mina olen ka Epp ja mis sest väljamaast rääkida, isegi siinsamas Eestis võtab venekeelsed inimesed kulmu kergitama. Et see pole ju nimi, ainult üks silp ja kuidas sa siis hääldad nüüd sellist asja. Nii ma olen venekeelsete kolleegide jaoks olnudki pigem "Jeep" või "Jepp". Mul on muidugi õnnestunud hankida ka täpitähtedega perekonnanimi ja kogu kompott koos on mitte-eestlastele üsna tore pähkel. Või olgem faktitäpsed, perekonnanime tuleb mule enamasti ka eestlastele tähthaaval täpsustada. Aga eks elu peabki huvitav olema, onju! :D

Lendav said...

Mul on varsti oodata nimemuutust. Lihtsast kolmetähelisest perekonnanimest (mis ei ole siiski eriti levinud ja mida annab paljudel eri viisidel valesti kuulda või kirjutada - Irs: Kirss, Hirss, Hirs, Kirs jne) saab kahe kõrvuti ä-ga nimi. Kuidas ma seda vene keeles kirjutama hakkan (kui me peaks jälle kunagi Venemaale tahtma ja sinna lubatakse ka), ei tea. Mees on oma ää-dega siiamaani kuidagi hakkama saanud. Samas plaanib oma perenime muuta mu poeg, võtta Nõu asemel minu neiupõlvenime. Põhiliselt sellepärast, et tal ei ole oma isaga ja isa perekonnanimega mingit olulist sidet, mida ta ise väärtuslikuks peaks. Aga ühtlasi pääseb ta ka ingliskeelses keskkonnas õ-tähe vastete leiutamisest (Noo, Nuu, Nou jne).

Üldse, naljakas lugu oli see, et ma oma kolmetähelise nimega (eesnimega kokku 7 tähte) kunagi noorena naljamisi ütlesin, et abiellun ka kolmetähelise perenimega mehega, et nimi pikemaks ei läheks. Abiellusingi. Aga oma nime siis ikka ei muutnud. Nüüd lõpuks tuleb nimemuutus, paar tähte pikemaks, ää-dega, aga miks ka mitte?

Epp said...

Oi, teil nii toredad pikad kommentaarid siin, lugesin mõnuga hommikukohvi kõrvale.

Lendav, kas pulma kutsud? =)

Lendav said...

:D Tule-tule! Pulmi ei ole küll oodata, kõigest lihtne juriidiline toiming, me oleme tagasihoidlikud inimesed. Aga külla võib ikka tulla!

Kaamos said...

Oi, Lendav, see on ilus uudis!
Õnne teil juba on, nüüd soovin sulle seda, mida ise kõige enam ihkad, vali ise!

Lendav said...

Olen ma ikka lobamokk. Mõtlesin, et ei hakka kusagil väga märku andma, aga siis kirjutas Epp nagu kiuste nimedest. No kuidas ma siis saan vait olla, aktuaalne teema ju...? Ja poja nimevahetusest oli ka just eile õhtul juttu. Lubas täna avalduse sisse viia.

Igatahes - õnnitlused võtan kõik vastu! Praegu on allkirjad veel andmata, alles enne jõule saab asi korda. Küll ma selleks ajaks välja mõtlen, mida ma kõige rohkem ihkan :D

Epp said...

Minu poolt samuti kõige soojemad soovid, Lendav. Õnnelikku ja pikka kooselu teile!
Ma veel vaatan, kuidas selle pulmatulekuga on - mu teleportatsioonimasin tõrgub viimasel ajal :)

Epp said...

Anule: loodetavasti ei jätnud ma oma postitusega muljet, et sinu nimemuutusele kriitilist hinnangut annan. Vastupidi - nii vahva, et selle ette võtsid, kui sisemine hääl käskis.

Uurisin praegu pealiskaudselt ka USA nimevahetuse protseduuri, see on vist väheke keerulisem kui teil Kanadas, ja osariigiti erinev. Mõnel pool tuleb kohtule taotlus esitada, mõnel pool ka ajalehes avaldada, jne. Aga nimedele mingeid piiranguid enamuses osariikides ei seata, vali mistahes tähekombinatsioon.

P.S. See on küll väga kummaline, et Eestis ei või lapsele näiteks Nelery nimeks panna, et ametniku suva sel moel piirab.

Lendav said...

Meie seadusandlus piirab üsna põhjalikult nimepanemist ja -muutmist. Ei saa sugugi suvalist tähekombinatsiooni panna. Ei saa panna poisile ilmselgelt tüdruku nime ja vastupidi, erandina on toodud välja mõned sooneutraalsed nimed. Ja võõrtähti ei taheta lubada ja halvakõlalisi nimesid (k.a. koos perekonnanimega halvasti või imelikult kõlavad) jne jne. Aita Leida Kuusepuud tänapäeval enam ei sünni. Cätherly-Trixibellist rääkimatagi.

Ühest küljest võiks ju küsida, et kelle asi see on, mis nime ma oma lapsele panen? Aga teisest küljest võiks igaühel omalgi olla niipalju tervet mõistust, et lapsele nimeks Latriin ei pane. Paraku ei ole kõigil inimestel seda igakülgset tervet mõistust antud.

Oma nime muutmine on ka vägagi järelemõtlemist nõudev tegemine. Samas - kui ikka on tõesti tunne, et peaks, siis tuleb see samm loomulikult ära teha. Nimi peaks olema ikka toetav, mitte häiriv ja ebameeldivat segadust tekitav.

Kaie said...

Palju taishaalikuid jarjest ei ole ka inglastele suuparane, nii sai minust toojuures aastateks Ikea (Kaie) :)
Kia ja Kii on ka tavaparased

Kogutud eosed said...

Oi, kui hea teema!
Minu eesnimi on täiesti tavaline Evelin. Ülilihtne. Mis saaks viltu minna? Perenimi on osadele inimestele slaavipärane, tegelikult küll Setumaalt. See perenimi on vähelevinud, kuid siiski figureerib siin-seal ja on ka imelihtne, kuid...
Eveliniga on tavaline, et kas "i"ga või "y"ga, kas Eveli või Eve Li või Eve Ly või Eve-Li ja kõik need teised võimalikud kombinatsioonid. Nii siis tutvustangi end: "Evelin nagu Ilves, aga ilma Ilveseta. Perekonnanimi X, nõrk "b" ja tugev "t"."
Venelased ütlevad sageli Eveliina. Kangema keelega Jeveli ja Jeveelin.Suure üllatuse osaks sain Saksamaal Starbucksis, kui ei taibanud leiutama hakata ja ütlesingi nimeks Evelin. Kohvitopsi kätte saades pidin selle servapealt maha pillama - topsile oli minu nimi kirjutatud nii õigesti, kui õigesti veel olla sai :)

Anu said...

Epp, ei jätnud sellist muljet! All good :)

notsu said...

Lendav, rõõmustan su uudise üle - see ju tähendab, et su ellu on rohkem lootust tulnud!

Keerulistest nimedest rääkides - üks mu lemmik mõttetu fakt on see, et Soomel on olnud välisminister - VÄLISminister - nimega Väyrynen.

Epp said...

Kopeerin siia kommentaari, mille Anu juurde jätsin, nimeteemalise postituse alla:
minu nimeks oleks muide äärepealt Ingel saanud. Aga isa mõtles viimasel hetkel ümber. Ja õigesti tegi :)

SG said...

Mul oli eelmine perekonnanimi selline, et isegi Eestis ütlesin juba esimesel korral tähe kaupa, sest muidu jõudsin alati nii ehk naa sinnani välja. Ja leennupiletitel oli mul nelja tähe asemel alati 6 tähte.
Harjub, kõigega harjub.

Kristiina said...

Heh, mulle meenus praegu üks mu kolleeg, kelle perekonnanimi oli Schmiedt. Eestlane ja eesti firmas. No kujutate ette kuidas ta pidi seda nime iga jumala kord tähthaaval ette lugema.

Birgitta said...

minu vanaisa leppis sellega, et Kanadas vennal külas käies oli ta ikka mister Ribein :)
kultuurilõheküsimus: miks tahavad starbucki omad su nime teada ja topsi peale kirja panna? eestis neid vist jumaltänatud pole? mumst kohutavalt intiimne ja kohatu küsimus kui kõik mis ma tahan, on lihtsalt kohvi (eeldades et seda starbuckis ültse on - kuidas seda seljuhul nimetatakse seal, huvitav? 2 ingredienti 1) vesi 2) kohviuba). masaanaru et peenikeses restos ülemkelner tervitab štammkundesid nimepidi, aga.
ja täiesti teine teema, v pigem eelmine: buzzfeed kõneleb prohveti viisi
We’re in for years of discord, and it all starts with a concession speech that will go undelivered.
mphnjah.

notsu said...

äkki on seal mingine see süsteem, et tellimuse annad sisse elavas järjekorras, aga ootad kuskil suvalises kohas ja siis on neil vaja hõigata, et Pelastra Mageloore, teie kohv sai valmis?

Epp said...

Notsu, jah, täpselt selline süsteem Starbucksis ongi.
Brigittale: keegi ei nõua, et sa oma pärisnime ütleksid, st. keegi ei kipu isikuandmete kallale. Võid mida tahes lasta oma kohvitopsile kirjutada, väljahõikamiseks. Kuu või päike või mida iganes.

Birgitta said...

ma natuke juba arvasin sinnapoole. aga sis pole jo oluline seletada täpset spellingut? noh, jälle näide b-feedist, et Marc ütles et Marc c-ga ja sai Carc. peasiet sa ise kuulmise järgi enamvähem ära tunned kui hõigatakse. kas Pirgit v Birgitthe :)
huvitav kui ma ütleks Rebane, siis kuidas see kuulmise järgi kirja pandaks? (ja kui ütleks Ribein kas siis pandaks enamvähem õigesti. Ribane ehk vähemalt. tahaks minna ja teha natuke foneetika katseid.)

Birgitta said...

seda ma mäletan ja tunnistasin venelaste proffesionaalsust, kui Väyrynen sai ametisse siis Vremja kommentaator ainult esimest korda kokutas selle nime kallal, kui sama uudis teist korda eetris oli, tuli nagu vanalt soomlaselt.

Reede said...

Nii toredaid lugusid pakkuv teema, et kirjutasin ise ka https://reeedenewyork.blogspot.com/2020/11/mis-mullas-ei-madane-vees-ei-upu-ja.html