Paulil jookseb töölähetuse kuues nädal. Mis tähendab, et minul jookseb “home alone” kuues nädal, eks. Või noh, mitte päris alone, Lillikene ju täitsa olemas. Aga ikkagi. Pikk aeg, kuigi olen osav üksiolija. Alati selline olnud, nii siis, kui käsil oli püsisuhe, kui ka siis, kui elasin omaette. Mul on iseendaga väga tore. Samas, vallalisena üksinda kodus olemine ja sama olukord abielus olles (ma ei pea siin tingimata ametlikku paberit silmas, onju, loodetavasti saate mõttest aru) - ühesõnaga, need kaks olukorda tunduvad mu jaoks üsna võrreldamatud. Ning variandi b puhul, vaatan, on inimesed ikka nii erinevad.
Enamik (normaalseid?) paare näib tehnoloogiat ära kasutades väga tihedat kontakti hoidvat, kui partner reisil või komandeeringus või miskit sarnast. Aga näe, on ka teistsuguseid. Mitu aega tagasi lugesin ühest veebipäevikust, et kirjutaja tundis sunnitud lahusoleku ajal (mehe töölähetused) vastumeelsust telefoniühenduse pidamise suhtes. Naine nimelt lülitus omaette olles ennastsäästvale üksindusrezhiimile, kõned rebisid ta sealt aga välja, ning siis tuli muidugi valus igatsus ja kõik sellega kaasas käiv. Lugesin toona ja mõtlesin, et armas aeg, täpselt nagu mina. Jaa, mõnelegi võib see kõlada südametult, aga ma (või õigemini me, Paul ju ka, vastastikune kokkulepe) ei harrasta igapäevaseid telefonikõnesid. Või skaipimist. Videosuhtlus kui niisugune on üleüldse välistatud, ma ei kannata kaameravärki silmaotsastki.
Muidugi, ega me siis täitsa helistamiseta, ikka kord nädalas, vahel ka tihedamini kuuleme ja kuulame teineteise häält. Aga põhiliselt ning eelistatavalt siiski kirjutame. Meilime. Ja mitte niisama paar sõna, vaid pikalt ja põhjalikult. Kirjalikul kontaktil on meie puhul tähendusrikas ajalugu, mitu kuud ju suhtlesime sedasi üle ookeani, enne kui lõpuks näost näkku kohtusime. Noil ajul saatsime vaat et romaanimahtu kirju, praegused on tõele au andes lühemad. Sellegipoolest püsib kirjavahetus endistviisi sihuke… kuidas nüüd öeldagi… mittetraditsiooniline. Pole teps mitte “kus käisin, mida nägin, mida tegin”. Või noh, seda kah, minimaalselt, täpselt niipalju kui vaja, aga igapäevaelu- ja olukirjelduste asemel saadame pigem mõtte- ja tundevälgatusi, teinekord jaburaid väljamõeldud lugusid, teinekord lausa mingeid haikulaadseid asju. Teisalt jällegi, ega ma ju ei tea, võib-olla on meietaolisi karjakaupa, ja mulle on lihtsalt petlik mulje jäänud, et kõik paarid muudkui helistavad-textivad-feisstaimivad, kui elu neid lahus sunnib olema.
Aga vot nüüd on õnneks see lugu, et Paulil hakkab Rakett valmima. Varsti saab üle ukse teise tuppa hõigata, kui midagi öelda on. Või minna ja kõrva sosistada.
Image: Internet
October 31/2020
“Solitude is fine but you need someone to tell that solitude is fine.” ― Honoré de Balzac
(A)
ReplyDeleteÜkski mu kaaslastest ei ole olnud suurem asi kirjamees. Nii et kirja teel suhtlemine oleks igal juhul lahja. Mõtlen praegu, et me ei oleks interneti kaudu vist kokku saanud saadagi. Huvitav, et inimesed, kes võivad olla väga head jutumehed, võivad olla küllaltki kehvad kirjamehed.
ReplyDeleteMeie oleme suhte algusaegadel, kui veel koos ei elanud, ikka rohkem helistanud. Kujunes välja lausa kindel rütm - mis kellaaeg mõlemale sobis jne.
Meil sama. Kui, siis messengeris. Isegi kui mu laps oli Kanadas, siis vast paar korda sai skaibitud ( ok, seal mängis ka ajavahe rolli), aga ma vihkan ekraane ja mulle ei meeldi isiklikes asjades helistada.
ReplyDeleteKirjutamine on kõige parem
Mul on nii hea meel lugeda, et minusuguseid on veel. Mulle on ka mulje jäänud, et "normaalse" paarisuhte juurde käib see, et lahus olles muudkui lakkamatult helistatakse, räägitakse olmeasjadest ja vahetatakse "päike paistab"-tüüpi infot. Ja mu arust on see esiteks lämmatav ja teiseks tekitab veel suurema üksildustunde.
ReplyDeleteAga huvitav, kas on üldse võimalik kompromissi leida, kui on tegemist suhtega, kus üks pool vihkab telefonisuhtlust ja teine jälle on täiesti võimetu e-kirja saatma. Kahtlustan muidugi, et telefonivihkaja on sellisel puhul sunnitud alla andma.
He, meie peres eelistatakse kirjavahetust, isegi kui seda tehakse moodsalt lühisõnumirakenduse kaudu. Hiljuti just lugesin üle enda ja mehe kirivestluse hetkest, mil ma koondamisteate sain. Päris põnev oli.
ReplyDeleteMai viitsi eelmise postituse all kommenteerida, aga siin ütlen, et kui blogipostitusi üleüldse tagasisidestatakse pole sugugi mingi ülearune asi vaid ikkagi signaal, et jaa, me loeme sind. No ilmselgelt ei ole seda vaja teha seal, kus arvamusi niigi liiga palju, aga muidu.
Jaa, ei, ma saan ise ka aru, et kommeteerimine on tagasiside. Lihtsalt mingil hetkes hakkas mulle endale tunduma, et ma teen seda liiga hoogsalt.
ReplyDeleteSamas, Morgie, ma vaidleks sulle vastu - palju arvamusi ei pruugiks olla mitte-kommenteerimise põhjuseks. Palju arvamusi viitab reeglina sellele, et teema on intrigeeriv ja oluline.
... ja siis ma mõtlesin veel selle helistaja/kirjutaja kompromissileidmise võimaluse üle. Mulle tundub, et see taandub paarissuhte kui niisuguse laiemale pinnale. Et kas ja kui palju ja mis asjades ollakse nõus omaenda isiklikud eelistused kõrvale panema. Lähisuhe on ju tegelikult üleüldse üks paras lehmakauplemine, kahe indiviidi sünergia on ju hoopis miskit muud kui ühe indiviidi energia.
ReplyDelete