October 24/2024
“My most memorable hikes can be classified as 'Shortcuts that Backfired'.” ― Edward Abbey, The Journey Home: Some Words in Defense of the American West
October 24/2024
“My most memorable hikes can be classified as 'Shortcuts that Backfired'.” ― Edward Abbey, The Journey Home: Some Words in Defense of the American West
euronews.com: A recent report found that companies were dissatisfied with their Generation Z (Gen Z) new hires and may avoid hiring recent graduates in the future. Generation Z is beginning to enter a workforce that isn't fully prepared for them. As many recent graduates face complaints about how they fit into the workplace, employers report increasing hesitancy in hiring them, according to a recent report by the education and career advisory platform, Intelligent. The report, which was based on a survey of nearly 1,000 hiring managers, found that one in six employers were reluctant to hire Gen Z workers mainly due to their reputation for being entitled and easily offended. Read more:
October 23/2024 Image: Internet
“I like work: it fascinates me. I can sit and look at it for hours.” ― Jerome K. Jerome
Targem oleks see postitus muidugi kirjutamata jätta, sest mul on kahtlane tunne, et järgnevaga toidan trolli. Kuid avastasin endas nii üllatava külje, kogesin nii veidrat aistingut, et lausa pean selle jäädvustama.
Hiljutine arvamustevahetus Kristallkuuli juures, eks. Üks anonüümne/passiivagressiivne kommentaator võttis mind seal põhjalikult pulkadeks lahti, seejärel pani oma parema äranägemise järgi uuesti kokku, et vot Epp on sihuke. See asjaolu mind iseenesest ei kõiguta. Eks igaüks vaatab teisi omaenda silmade läbi. Pealegi, ma pole sajadollariline rahatäht, ei peagi kõigile meeldima. Kõigutas ja häiris (mulle endalegi massiivseks üllatuseks) hoopis asjaolu, et too kommentaator mind korduvalt ning intensiivselt eesnime pidi nimetas. Jep, tean, te kehitate nüüd õlgu. Et issand jumal, mis selles halba on. Aga las ma selgitan, milliseid tundeid see mus tekitas.
Esiteks tunde, et olen väikelaps, kelle eesnime tuleb korrutada, et ta tähelepanu koondada. Teiseks tunde, et olen politseijaoskonna ülekuulamisruumis, säärases peegelklaasist seinaga. Teispool seina olevat kommenteerijat kaitseb nähtamatus, anonüümsus, mind aga mitte miski. Kolmandaks ning kõige olulisemaks: esmakordselt elus tundsin, et mu eesnimi on minu isiklik omand. Et selle kasutamine ilma minu loata on vägivaldne tungimine mu privaattsooni, inimese poolt, kes enda nime keeldub ütlemast, mind aga kutsub nimepidi. Pealetükkivalt, familiaarselt.
Ning jaa, jaa, jaa, iseenesest täiesti jabur minust. Ma ju täiesti vabatahtlikult esinen blogis ja kommentaariumites oma pärisnimega. Elementaarne, et inimesed seda pruugivad. Aga vot kirjeldet juhul tekkis vastik tunne. Ma räägin, ülimalt veider, mõistusele/mõistlikkusele mittealluv kogemus.
October 21/2024
“I learned very early the difference between knowing the name of something and knowing something.” ― Richard P. Feynman
Nonii, jätkan üle-eelmise postituse sappa jäetud küsimustele vastamist: kohanemisest, kodutundest. Ja et kas olen uue kodu ümbruses ära eksima juhtunud, või on teed-tänavad juba selged, ja muud sellist. Ei, tänavail pole ära eksinud. Las Cruceses on väga kerge orienteeruda. Orelimäed, suurepärased suunanäitajad, paistavad praktiliselt kõikjalt kätte. Põikan korraks kõrvale: Rents oma Oklahoma-postituses imestas, et ameeriklased juhatavad teed ilmakaari kasutades, selmet tänavanimesid pruukida. Jah, täpselt nii ongi. Mulle oli alguses jube harjumatu, tundus lausa hiina keelena, aga tänaseks valdan seda kunsti täitsa vabalt juba. Tom on Rentsi postituse kommentaariumis ka põhjuse kenasti ära seletanud, miks Ameerikamaal sedasi talitatakse. Ja teinegi kõrvalepõige – Orelimägedest rääkides tundub suupärasem kasutada eestikeelset varianti, sest kui ütlen siinsel kombel The Organs, jääb emakeelseile lugejaile ehk mulje, et kõnelen kõhuõõnest vms.
Anyway. Tagasi teemasse. Ei, me uusasunduse tänavail pole ära eksinud, ja muu Las Crucesega on nii, et ma ju ses linnas neli aastat elanud, 2010 - 2014. Ain't my first rodeo, nagu öeldakse. Kuid ära eksima kippusin, vähemasti esimestel nädalatel, omaenda kodus. Mitte, et see üüratult suur oleks, või palju ja pikki koridore, aga ühtepuhku lõpetasin külaliste vannitos, kui tegelikult plaanisin oma workshoppi minna, või siis jäi ette laundy room, kui magamistoast elutuppa teel olin. Ma ei tea, miskit on siinses ruumide paigutuses minu suunatajule sobimatu, kuigi maja muidu megamõnus. Viimasel ajal saan siiski juba asjale pihta. Ning jaa, mul on pesumasina ja kuivati ja pesukorvide jms tarvis eraldi kena ruum, uued aparaadid ostsime kah, kui sisse kolisime. No nii rahul olen, väikesed väikekodanlikud rõõmud, eks.
Aga kodutundega, sellega on sihukene lugu, et vist olen eelmise elu siinkandis veetnud, sest kusagil mujal pole ma end rohkem kodus tundnud kui maailmanurgas, mida kutsutakse Southwestern United States - ja olge paid, ärge nüüd toolilt maha kukkuge või solvuge – isegi mitte Eestis. Niipea kui jala 2010. aastal siinkandis maha panin, kogesin kodutunnet. Jaa, muidugi, suurt osa ses tundes mängis ka värske armulugu, aga see polnud ainuke põhjus, ei siis ega nüüd. Ma absoluutselt, silmitult, mõõdutundetult jumaldan siinset avarust. See on midagi, mida Eestis pole. Tõsi, Eestis on mereääre-avarus, aga see on hoopis teistsugune kui kõrbeavarus. Üks pole parem ega halvem kui teine, pingerida sõltub konkreetsest inimestest. Mind vaimustab justnimelt kõrbeavarus. Selle lõhnad, värvid, helid. Eile näiteks kihutas meist üle mitu äikesetormi. Kreosoodipõõsaste lõhn, mis peale põuanädalaid vihmamärjas kõrbes levib, on midagi täiesti ebamaist. Hingad sisse nagu elueliksiiri. Või nagu meelemürki.
Samas ei saa ju öelda, et Oregonis kodutunne kui niisugune puudus. Need olid vahvad, täisverelised kümme aastat, mis me seal kanjonikaldal elasime, Paul ja mina ja Yarko ja Lilli, aga kui end kõrvalt üritan vaadata, enam-vähem erapooletult, siis sääraseid tundeid, nagu praeguse elukoha vastu, mul seal polnud. Ja no mismoodi sa ei tunne end kodus olevat, kui New Mexico sõbrad-tuttavad tervitavad me saabumist sõnadega „welcome home!“
Ene kirjutas hiljuti, et ta elu üsna Eesti-keskne, kuigi elab Kanadas. Minul risti vastupidi. Mu elu on tänaseks väga Eesti-kauge. Vahel mõtlen, et äkki peaksin seda häbenema, või vähemasti varjata üritama, et noh, juured sedasi jumalt läbi raiunud, Eestis toimuva vastu erilist huvi ei tunne, siinsete rahvuskaaslastega kontakti ei otsi... Sünnimaalgi olen ju ainult kaks korda käimas olnud, sest ajast kui teispoole vett kolisin, ja nende käikude ajal ei tekkinud kordagi säärast tunnet, mis läinudsuvise Arizona/New Mexico koduotsimis-reisi ajal üle pea lõi.
Nii et jah. Kui nüüd see pikk jutt kokku võtta ja küsimusele „kas on kodutunne tekkinud“ vastata, laiemalt, siis New Mexicos on mul alati kodutunne olnud. Kitsamas mõttes aga, konkreetsest majast rääkides, siis see sai kuidagi imekähku kodustatud. Teinekord, kui Pauliga Oregoni kodust juttu tuleb, pean lausa vaeva nägema, et meenutada, mismoodi seal asjad seatud olid. Te ehk ootate uue kodu interjöörist pilte kah, paraku mul ei ole seda kommet. Ajapikku ehk mõnda detaili tutvustan, aga raporteerida, et näe, elan nii ja nii, vaade siit nurgast ja sealt nurgast, see pole minu teetassike. Ma pole lihtsalt seda tüüpi, peate leppima. Või külla tulema.
Pildi tegin eile me taga-aias. Orelimäed on peidus vikerkaare taga. Täisvikerkaar oli, ei mahtunud pildile.
October 20/2024
“I was born lost and take no pleasure in being found.” ― John Steinbeck, Travels with Charley: In Search of America
Vean viie dollari peale kihla, et pealkirja lugedes arvasite, et mul jälle misjonärid ukse taga käinud. Või oot, ma pole seda lugu vist rääkinudki? Et käisid? Paar nädalat tagasi. Paul transportis parasjagu me trucki ja camperit Oregonist New Mexicosse, mina üksinda uue kodus, käised üles kääritud, selg higine, seadsin tuttuut majapidamist jonksu. Ühtäkki uksekell. See oli esimene kord muide, mil uue kodu uksekella kuulsin, nii kena kõlaga teine. Anyway. Ukse taga kaks viksi ning viisakat noort meest, tumedates viigipükstes, valgetes triiksärkides, nimesildid rinnas. Ütlematagi selge – jehoovatunnistajad. Et tere päevast, proua, ja kuidas läheb, ja kas nimi Jesus Christ ütleb teie midagi; kui ei, siis me hea meelega tutvustaks. Ma teinekord olen säärastes situatsioonides suht suu peale kukkunud, aga seekord välgatas, ja mõningased näitleja-anded lõid kah välja. Tervitasin sama viisakalt ja sõbralikult vastu, ja poistele sügavalt silma vaadates pihtisin vandeseltslaslikult, et pärinen seitsme maa ja mere tagant, pisikeselt, paganlikult maalt, mille elanikke Jeesuse Kristuse nimel sajandeid rapitud, mistõttu mul nimetet isiku vastu soojad tunded puuduvad. Niipea kui olin sõnad “a small Pagan country” kuuldavale toonud, läksid noormeeste silmad suureks kui tõllarattad, vähe puudus, et risti ette ei löödud, et vanakurja eemal hoida. Lõpetsin lühikese ajaloo-alase loengu heatahtliku soovitusega naabermaju külastada, seal ehk leidub viljakamat pinnast, kuhu religiooni-seemet külvata. Poisid taandusid kiirustades, selg ees, mina jätkasin majapidamistöödega.
Aga tegelikult ei plaaninud ma postitust üldse nii pikalt sisse juhatada, tulin hoopiski küsimustele vastama, neile, mis heade lugejate poolt eelmise kirjatüki alla jäeti. Võtan ükshaaval ette, sest kõigist teemadest meeldiks mulle pikemalt pajatada, ühteainsasse postitusse ei taha kokku pressida.
Alustame koerast. Et kuidas Lillikesel see va kohanemine läheb siin. No kui aus olla, siis tema ilmselt elanuks hea meelega Oregonis edasi, kui koerapsühholoogia alased teadmised ja kogemused mind nüüd päris alt ei vea. Tal oli seal rohkem vabadust, talle ei meeldi kuum kliima, ja nii edasi. Samas, linnalõhnad tunduvad Lillit vaimustavat. Ja kõrbemaastik veetleb samuti, vähemasti säärane mulje on mulle me jalutuskäikudest jäänud. Aga jah, siin pole tal säärast võrratut vaadet kanjonisse ja üle selle, pole pehmet muru ja varjulisi põõsaaluseid. Vaade kui niisugune puudub taga-aias hoopis, sest see on üsna kõrge müüriga piiratud. Pakume talle küll iga päev mõningast maja ees olelemist, niimoodi on ta naabreid ja nende lapsi ja autosid ja koeri tundma õppinud. See rahuldab mõnevõrra Lilli valvuri-vajadusi, kuigi meelsamini veedaks ta seal muidugi terve päeva. Mida meie Pauliga jällegi endale lubada ei saa – no ei istu ju päev otsa koeraga maja ees. Aeda meil selles küljes pole, krunti piiramas, mistap Lillit hoiame rihmas. Me naabruskonnas on kena komme mitte lasta penisid vabalt ringi kablutada.
Ühesõnaga. Taga-aias oli Lillikesel igav, sest üle müüri ta vaatama ei ulatunud. Aga igavlev koer on teadagi pahandust tegev koer, pealegi Lillikene selles eas juba (novembri alguses saab 8), et aju tuleb tingimata stimuleerida, muidu saabub varane vanadus. No mõtlesime me Pauliga mis mõtlesime, aga välja mõtlesime, kuidas Lillit erksana hoida. Ehitasime keset aeda 70 cm kõrguse puidust platvormi, mehhiko pleediga polsterdatud, millel Lilli vabalt istuma ning lamama mahub. Ja kuna taga-aias on maapind tänavatasapinnast poolteist meetrit kõrgemal, avaneb Lillikesele platvormilt kena ülevaade, kes, kus, millal ja kuhu kõnnib või sõidab. Ja mis iseäranis oluline: milliseid liigikaaslasi tänaval liigub, peremeeste lõa otsas muidugi.
Lilli on väga heas füüsilises vormis, platvormile hüppamine ei valmista vähimatki raskust (kuigi Paul esialgu planeeris eskalaatorit või midagi, inseneri mõtteviis, noh). Platvormile hüppamise käsklus on “watchtower!” Sellest ka postituse pealkiri.
October 18/2024
“A Native American elder once described his own inner struggles in this manner: Inside of me there are two dogs. One of the dogs is mean and evil. The other dog is good. The mean dog fights the good dog all the time. When asked which dog wins, he reflected for a moment and replied, The one I feed the most.” ― George Bernard Shaw
Noh, asusime siis tekstiiliväljapanekut imetlema, shampaklaasid näpus, ja mida nägime. Mitmed tööd ülisarnased neile, mida meie järgmisest päevast alates rahvale vaadata pakkumas. Sarnased mõõtmed, sarnane värvivalik... Ainuke asi, et materjal teistsugune, naha ning metalli asemel kangastelje-kudum. Siiani mäletan toda shokki. Et mis siis nüüd?? Saame plagiaadisüüdistuse? Kuidas on võimalik, et erinevate loomeinimeste peades sünnib ning jõuab teostuseni üks ja sama mõte, ühel ja samal ajal? Olukord lahenes mu mäletamist mööda siiski üsna sujuvalt, autoriga klaase kokku kõlistades teatasime, et vaata, meil on enam-vähem samasugused asjad, aga kuna sääraseid suuremõõtmelisi, töömahukaid objekte pole kuidagiviisi võimalik ühe päevaga valmis vihtuda, siis loodetavasti ei kahtlusta sa meid ideevarguses, no et nägime täna sinu asju ja tegime üleöö järele. Muidugimõista ei ta ei kahtlustanud. Kuid fakt, et ideed on õhus, oli taas kord kindla kinnituse saanud.
Nonii. Vilunud blogilugeja on muidugi juba taibanud, kuhu ma selle jutuga tüürin. Sinnasamasse, kuhu Indigoaalane ja Katarina oma hiljutistes ideevarguse teemalistes kirjutistes. Ainult et minult tuleb pisut teise nurga alt, jätan nende poolt rõhutatu, algallika(te)le viitmata jätmise aspekti kõrvale, räägin sellestsamusest mõtete õhus olemisest, kollektiivsest alateadvusest, sest ma täitsa kindlalt uhuusun, et säärane nähtus eksisteerib.
Tegelikult olen juba ammuaega plaaninud kirjutada, kuidas me (st. „meie ringi“ blogijad) üksteist teema- ning kõnekasutuslikult mõjutame. Kirjapandud kõnet pean silmas. Kõigi eest ei tea rääkida, aga ise tunnen tihtipeale kellegi teise tekstis kellegi kolmanda ära. Teinekord ka iseenda. Või mine tea, ehk see viimane ainult näib mulle, meelitan end, et ennäe, minult laentud väljend või lausa lausekonstruktsioon. Samas, „laenatud“ pole mõeldud etteheitena. Paratamatu ju, et ümbritseval on inimestele mõju, olgu või üksnes alateadvusele.
Olen vist ennegi maininud, et tihtipeale „kirjutan“ postitused peas sõna-sõnalt valmis, hiljem jääb ainult klahvidele vajutamise vaev. Ja mul on... las ma mõtlen... no kindlapeale rohkem kui kümme korda juhtunud, et istun arvuti taha, et peas olev sõnastus kirja panna, aga enne juhtun oma blogrolli rullima, ja ena imet, keegi on eelmisel päeval täpselt samast asjast kirjutanud, sama nurga alt, mõni mõte vaat et samas sõnastuseski kui minu ajus. Öelge mulle, mismoodi see võimalik on? Ja kui ma nüüd tahan enda jutu kirja panna, siis mismoodi peaksin talitama? Toda teist (või teisi) kirjutajaid algallikatena, inspiratsiooniandjatena mainima? Aga see ei vasta ju tõele. Mõnel korral olen postituse ikkagi avaldanud, märkega, et näe, seal kirjutati kah sellestsamast. Ja ma ei räägi siin päevakajalistest teemadest, eks. Nonde puhul on enam kui arusaadav, et mitmed võtavad sõna. Räägin teemadest, mis pigem säendsed harvem esinevad ja/või eraelulised. Siinkohal on mul kujukas näide varnast võtta. Kuna kokkulangevus oli niivõrd veider, jäi hästi meelde.
Mingi aeg tagasi, täpset tärminit ei mäleta, hakkasin üle ei tea mitme aasta uuesti sõrmeküüsi lakkima. (Varbaid lakin kogu aeg, selles vahet sisse pole tulnud). Ise endaga nii rahul, nii rahul, mistap leidsin, et võiks ka lugejaile suurest uudisest teada anda. Kuna teema erutas, sai postitus muidugi kohemaid peas valmis kirjutatud. Hommik koitis (see mu tavapärane blogimisaeg), kohv auras, lõin arvutil kaane valla, aga kuna uni veel silmis, mõtlesin, et kaen enne kirjutamist blogrolli üle. Ja mis ma näen. Katarinal postitus, kuidas ta on sõrmeküüsi lakkima hakanud. Ainus erinevus, et minu küüned on väga lühikesed, tumeda lakiga, tema omad pikemad, heledamad. No mis sa oskad säärase kokkulangevuse peale kosta? Ja mismoodi sa tuled seepeale omaenda „oi, vaadake, ma hakkasin küüsi lakkima!“ jutuga? Postimata mul see jäigi, pool päeva takkajärgi veel mossitasin, et oleksin ikka võinud kohe kirja panna, niipea kui jutule oma peas punkti panin. Oleksin Katarinast ette jõudnud :) Mitte, et see mingi võistlus olnuks või miskit, pealegi on tema käed ning küüned igal juhul vaatamisväärsemad kui minu omad, aga no ikkagi, olge kenad, seletage mulle ära, mismoodi säärased kokkulangevused juhtuvad?
Peaks vist hakkama mõtteis olevaid teemasid avalikult, nö. tooreina üles riputama. Et näete, plaanin kirjutada sellest ja teisest ja kolmandast. Siis vähemasti ei pea poolfabrikaatidest postitusi kalevi alla lükkama, kui keegi teemakäsitlusega ette jõuab.
October 02/2024 Image: Internet
“Once is happenstance. Twice is coincidence. Three times is enemy action” ― Ian Fleming, Goldfinger
Niipalju siis plaanist mitte blogida enne Las Cruceses kanna kinnitamist. Aga no ei saa mitte vaiki olla, Suurt Uudist kuulutamata jätta. Ma nimelt... wait for it... liiklen nüüd lõpuks legaalselt. Sest eilsest on mul kehtiv juhiluba. Enne seda? Noh, enne seda ma a) autoga ei sõitnud; b) sõitsin juhtimisõiguseta (vali variant, mis sulle tõenäolisem tundub). Mu EU load aegusid X aastat tagasi. Et osa süüd endalt ära veeretada, osutan, et Ühendriikide liikluspolitsei tegeleb kõikvõimalike tõsiste keissidega, kiiruseületajte ja narkokullerite ja muu sarnasega, niisama oma lõbuks ja/või riigikukru täitmiseks minusarnaseid, siivsalt liiklevaid kodanikke ei ahistata. Ka pole paikades, kus elanud olen, kombeks juhte niisama lambist liiklusest välja noppida, et uurida ja puurida, kas ülevaatus ikka tehtud ja kindlustus makstud, kas tulekustuti ja ohukolmnurk ja muud vidinad, mida Euroopas nõutakse, olemas – või oot, ma pead ei tea anda, aga neid kahte viimast siin tavakodanikult vist üldse ei nõutagi? (Kommerts-sõidukid on muidugi hoopis teine teema.) Aga ennäe, vaatamata seadusesilma lõdvavõitu suhtumisele püsib siinne liikluskultuur siiski vägagi OK. Ma pole Euroopas küll hiljaaegu liigelnud, aga aastal 2013, mil Tallinnas ning mujal Eestis kuu aega rendiautot roolisin, tundus sealne igatahes tükk maad hektilisem, egotsentrilisem kui Ühendriikides. Anyway. Lubadeta liigeldud aastate arvu kõva häälega välja ei ütle, lugejail ilmselt niigi silmad pöörlevad peas, et ai vai, kuidas nii saama. Kuid nüüd, enne kolimist, otsustasin lõpuks korralikuks hakata.
Mul puudub asine info, kui lihtne või keeruline on tänasel päeval näiteks Eestis juhilubadeni jõudmise protsess. Tegelikult puudub mul info sellegi kohta, kui lihtne või keeruline oli see möödunud sajandi üheksakümnendate alguses, mil elu esimesed juhiload sain. Need nimelt jõudsid minuni tutvuse kaudu, konjakipudeli eest. (Belõi Aist.) Küll aga võin kinnitada, et siinmail, vähemasti neis osariikides, kus ma resideerunud, on juhilubade saamine... khm... imelihtne. Üleeilne sõidueksam seisnes kümnekonnas minutis naaberlinna väiketänavatel keerutamises, sõbralik eksamineerija, noorepoolne meesterahvas, kõrvalistmel korraldusi jagamas. Ei mingit paralleelparkimist või muid sarnaseid jõledusi, isegi highwayle ei suunanud ta mind. Paar miinuspunkti tuli rolling stop eest, st. stoppmärgi taga mitte-raudpoltselt paigalejäämise, kuigi ma hambad ristis üritasin meeles pidada, et tuleb teha full stop. Paraku, liikluses toimib/toimub enamjaolt justnimelt rolling stop, see talletub lihasmällu, võimatu välja juurida. Aga muidu oli lõpphinnang „you did great“.
Ahjaa, ja eksami saad teha oma autoga. Kusjuures veider on veel see, et eksamineerijaga kohtuma võid sõita täitsa ise, kuigi lube veel pole; puudub otseselt sõnastatud nõue, et legaalne juht sind kohale sõidutaks. Ma ausalt öeldes ei tea, mis saab neist, kes läbi kukuvad – kas neil lubatakse lubadeta koju tagasi sõita, või kuidas? Või, kuna USA lapsed õpivad autot juhtima nii-öelda enne kõndima hakkamist, siis eeldatakse, et keegi läbi ei kukugi?
Teooriaeksam toimus paar päeva enne, sealt sain nibin-nabin läbi, kuigi tudeerisin kohusetundlikult. Aga no mõned küsimused olid tõesti nii jaburalt sõnastatud, et ükski pakutavaist vastusevariantidest ei tundunud sobivat; tegin entel-tentel, lootes heale õnnele. 35 küsimust, 28 peab täppi saama, et sooritatuks loetaks. Mul tuli tollesama entel-tenteli tulemusena 7 viga, nii et karvapealt sain läbi. Teooriaks õppimine oli tegelikult lõbus, mõned valed vastusevariandid olid nii humoorikalt sõnastatud, et. No näiteks, et kui sõidad jalgratturiga samas suunas, samas sõidureas, ja tahad tast mööduda, siis rulli parempoolne esiaken alla ja röögi jalgratturile, et tõmmaku koomale. Ahjaa, ja siis veel oli küsimus, kas alkohol on depressant või stimulant, ja mina loomulikult vastasin „stimulant“, sest minu jaoks on. Aga tuleb välja, et hoopiski depressant! Vaat mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga lõpuks otsustad seadusekuulekaks kodanikuks hakata.
Ühesõnaga, TEHTUD.
p.s. Hinnad, juhuks kui huvitab: teooriaeksam $7.00, me kohaliku väikelinna DMV (Department of Moto Vehicles) kontoris. Sõidueksam $75.00, suuremas naaberlinnas kolmanda osapoole, autokooli kaudu. DMV-s oleks maksnud $9.00, aga neil on kuudepikkused järjekorrad, hinnavahe tõttu. Lubade eest (plastikkaart, toimib üksiti ka isikuttõendava dokumendina) tuleb välja käia $45.00. Hinnad on osariigi-spetsiifilised.
August 23/2024 Image: Internet
“The one thing that unites all human beings, regardless of age, gender, religion, economic status, or ethnic background, is that, deep down inside, we all believe that we are above-average drivers.” ― Dave Barry
August küll alles poole peal, kolime septembri alguses, kuid kuna olen otsade kokkutõmbamise lainel, panen blogigi mõneks ajaks lukku. Sest noh, mingit blogimis-aega pole siinmajas lähitulevikus ette näha, kogu vunk kulub pakkimisele ja lahkumispidudele sõprade ja naabritega, ja muule asja- ning ajakohasele. Pidage end siis korralikult üleval, eks, ja nautige suvelõppu!
August 16/2024 Image: Internet
„Nothing is more damaging to the adventurous spirit within a man than a secure future. The very basic core of a man's living spirit is his passion for adventure. The joy of life comes from our encounters with new experiences, and hence there is no greater joy than to have an endlessly changing horizon, for each day to have a new and different sun. If you want to get more out of life, you must lose your inclination for monotonous security.“ ― Jon Krakauer, Into the Wild
Sättisime, Paul ja Lilli ja mina, end eile hilisõhtul perseiide imetlema. Kuuma päeva järgses õhtujaheduses, kanjoniservasel õuemurul, veiniklaasid käeulatuses. (Eelnevalt olin Paulile selgitanud, mismoodi sõna “perseiidid” eestlase kõrvus kõlab.) Seda aga ei osanud uneski näha, et ühe vaatemängu asemel lausa kahte pakutakse. Tähesadu sattus sihuke kena keskmine, nähtud nii uhkemaid kui kehvemaid. Mõned tulekerad näitasid siiski vägagi kohevat, kauakestvat saba, ning ühte iseäranis intensiivset, maapinnaga täiuslikult horisontaalse lennu sooritanut nägin kah. Earth grazeri mõõtu kahjuks siiski välja ei andnud.
Kuid selgus, et see, mida me õhtu naelaks pidasime, oli tegelikult üksnes eelmäng. Kesköö paiku, kolmandama veiniklaasi ajal hakkas kirdetaevas veidraid trikke tegema, tõmbudes täiesti loogikavastaselt heledaks, kahvaturohekaks. No nagu hakkaks ahetama või nii. Mõnda aega mängis rohekus erinevate toonidega, ja kui otsustada ei suutnud, millist varjundit valida, kolis roosale värvigammale üle. Kummaline, et kuigi ma virmalisi näinud korduvalt, ei torganud mul enne vaarikavärvi taevakardinate lehvima hakkamist pähe, millega tegu. Vaim sai ju lendtähte show jaoks valmis pandud, ja nüüd äkki virmalised takkaotsa? Meteoorid värvilises taevas? Vaimustav, lihtsalt vaimustav, ma ütlen.
------------
Kolimisteemadel. Kui me Pauliga kohustusi jagasime, paika panime, kes millega tegeleb, pakkusin hetkelises meeltesegaduses välja, et võtan praktiliselt kogu ametlike asjaajamistega seotu enda kanda, alates kolimistranspordist lõpetades postiteenistuse ja tervishoiuasutuste ja muu sellisega. Red tape, me omavahelises kõnepruugis. Tuletame siinkohal meelde, et kuigi mu igapäevane English on suhteliselt sujuv, olen bürokraatiakeeles tükk maad nõrgem. Tuletame meelde ka seda, et USA pole Eesti, siin ei saa asju eranditult online ajada, ühe-kahe klahvilevajutusega. Mis mõnes mõttes hea, sest human touch aitab hädast välja juhul, kui ekraanitagune tehisaju sult viiendat korda ühte ja sama küsimust küsib, sest sa vastad nii, nagu asjad on, mitte nii, nagu ekraanitagusele meeldiks. Paraku, elusa inimesega telefonitsi suhtlemiseks tuleb kadalipp läbida, õigel ajal õigeid numbreid sõtkuda, tundide viisi depressiivset ootemuusikat ja/või kohese õnnetuse või pankrotiga ähvardavaid reklaame kuulata. Samas, harjutamine teeb meistriks. Tänaseks orienteerun, vähemasti mõnevõrra, erinevate erialaste terminte dzhunglis, suudan vajadusel vastaspoole (viisakalt) surnuks rääkida, jalg ei hakka värisema, kui saadetud e-kirjas millegi olulisega mööda olen pannud, lõug ei hakka värisema, kui mulle kolmest kohast eitav vastus antakse - neljas ja viies sarnase asutus on ju kah ometi olemas; ja nii edasi. Ilma naljata, suurepärane treening. Mul ju immigratsiooni-kadalipp selja taga, eks sealgi sain omajagu vatti, aga praegune tundub nõudlikum, sest mitmetahulisem.
Aga muidu, jah, kolimiseni vaid kolm nädalat jäänud. Laadijateks palkasime tuttava jalgpallitreeneri käealused, keskkoolipoisid. Ameerika jalgpall siis, eks. Tursked sellid. Ja noh, kogu selle pakkimise ja sättimise juures on nii Paulil kui mul musklid üsna head vatti saanud, idee poolest teeksime kahekesigi asja ära, kuid mõistlikum tundub siiski mõistlik olla, tiibklaveri tõstmine noorematele jätta. (Mitte, et meil majapidamises tiibklaver leiduks. Näide oli illustreeriv. Pauli klaver on elektrooniline, kaenlasse võetav.)
August 12/2024
“The Aurora!" Her wonder was so strong that she had to clutch the rail to keep from falling. The sight filled the northern sky; the immensity of it was scarcely conceivable. As if from Heaven itself, great curtains of delicate light hung and trembled. Pale green and rose-pink, and as transparent as the most fragile fabric, and at the bottom edge a profound and fiery crimson like the fires of Hell, they swung and shimmered loosely with more grace than the most skillful dancer. She thought she could even hear them: a vast distant whispering swish.“ ― Philip Pullman, Northern Lights
Mõnikord tunnetan oma vanust ikka üsna teravalt. Kedagi teist peale iseenda kahjuks süüdistada pole, keegi ei käsi ju sopameedias sobramas käia. Aga näe, ikka käin. Ja sealt see tunne tulebki, et olen relikt. Väljasurev liik. Näide: Kanye West and braless wife Bianca Censori look confused as they get locked out of their Tesla Cybertruck following cinema date. Ausalt, nagu kusagilt teiselt planeedilt pärineks see pealkiri ja fotod. Või oot, äkki on vastupidi? Hoopiski mina pärinen teiselt planeedilt? Aga noh, murega segatud kaastunne tekib ju, kui näed, et teine pingutab ninast vere välja, et originaalne (loe: alasti ) olla, ja siis, pagan võtaks, veab Muski imetehnika alt, passid nagu nõme lihtsurelik oma tõrkuva küberauto kõrval, kusjuures su meeskaaslane ei taipa muud teha, kui kapuutsi sügavamale pähe tõmmata, selle asemel et oma kuulsate titaanhammastega ukselukk lahti närida või midagi. Aga tegelikult, teate, kui nüüd sarkasm kõrvale jätta, hakkan Bianca stiili osas tasapisi üles soojenema, sest see on ikka nii camp, et. Mine tea, oleks mul temaga sarnane keha ning sünniaasta, ehk loobuksin minagi end rõivastega katmast? Ja no kui keegi selle cybertrucki mulle niisama, täitsa tasuta maja ette veeretaks, ega ära ei ütleks, hoolimata asjaolust, et mul puudub sügavam usaldus Muski sõidukite vastu. Mu vana hea fosiilkütust põletav Chevrolet truck tundub tükk maad lollikindlam valik, uksed käivad igatahes kinni-lahti ilma mingi müstilise äpita.
Vahel vaatan Bill Maherit. Ta on sihuke... kuidas seda öeldagi... vanainimeste Louis C.K.? Mitte, et ma Billi jumaldaksin või miskit, tal on tõuse ja mõõnu, kuid külalised tihtipeale põnevad ja nii. Anyway. Hiljuti tunnistas Maher oma silmakirjalikkust: promob keskonnasäästlikku elustiili, samal ajal reisimiseks eralennukeid rentides. Vabanduseks tõi, et kuna on oluliselt panustanud planeedi säästmisse/päästmisse, võib private jettide näol dividende välja võtta. Ah et konkreetselt millise panuse andnud? Vaat sellise: pole ühtegi järglast tootnud. Ma selle peale muidugi kohe rõõmsalt käsi hõõruma, et minu poolest võib prügisorteerimine ja recycling nüüd jääda kus seda ning teist, minagi olen ju maailma päästmiseks täpselt samamoodi panustanud. Kusjuures jällegi, kui sarkasm kõrvale jätte, näen siin tõetera – ja paluks lapsevanemail mind mitte võlla tõmmata - fakt ju, et maailm on ülerahvastatud. (Olgu lisatud, et prügi ma siiani siiski sorteerin. Kas sellest ka kasu, st. kas kogu kupatust lõpuks siiski ühte auku ei aeta ja traktoriga tasaseks ei sõideta, selle kohta mul andmed puuduvad.)
Taaskasutusest rääkides, spordivõtmes. Ega Reet Aus pole ainuke, kelle disainitud olümpiarõivad rahva hambus ribadeks rebiti. Juhtub ka kuulsamate moeloojatega. Ralph Lauren on aastaid USA tiimi riietanud, paari päeva tagune Pariisi avatseremoonia outfit aga, luitunud teksa/kiivakiskuva pintsaku kombinatsioon, kriitikute silmis armu ei leidnud. Ralph Lauren Ripped To Shreds For U.S. Outfits At Olympics Opening Ceremony. Tea, kas Reet ja Ralph leppisid omavahel denimi kasutamise osas kokku või mis? Samas, postituse alguse juurde tagasi tulles, vanuse-teema juurde. Ma õnneks suudan end siiani veel kõrvalt vaadata, iseenda üle muiata, kui brave new world mind järjekordselt silmi pööritama paneb, olgu siis põhjuseks Bianca olematud kehakatted või igavad, luitunud, kuid taaskasutuse pühast oreoolist ümbritsetud teksad. Vot kui ise enam aru ei saa, et väljasurev liik oled, et maailm ei liigu ilmtingimata suunas, mis sulle meeldiks, vaid valib trajektoori sinust sõltumatult – vot siis on juba pahasti.
July 29/2024 Image: Internet
Teate, ma pikalt pigem ei hakka. Kuluks päevi, et USA praegust poliitilist olukorda asiselt kokku võtta. Sestap ei tule sellest asine postitus, pigem emotsiooniplahvatus. Ja olgu öeldud, et ma pole Kamala Harrise fänn, kuid ta on sada, tuhat, kümme tuhat korda parem riigijuhikandidaat kui zombie-Joe. Trumpist rääkimata.
Anyway. Tõenäoliselt saab Demokraatliku Partei, kuhu minagi kuulun, presidendikandidaadiks praegune asepresident Harris. Ametlikuks tehakse asi augusti teises pooles. Vabariiklased (Trumpi partei) on sündmuste ootamatu pöörde, Bideni lavalt taandumise tõttu tõsiselt paanikas. Sest papa Joe olnuks kerge vastane. Puhu peale, ja kukub pikali. Aga nüüd? Käre naesterahvas! Endine California peaprokurör!! Mistap republikaanid kraabivad hoogsalt igast nurgast pori kokku, et Harrist sellega loopida, muuhulgas süüdistavad teda... wait for it... lastetuses. Kamala ja teised temasarnased ei sobivat riigitüüri manu, sest pole järeltulijaid tootnud. Tuli välja, et Trumpi asepresidendikandidaat JD Vance nimetas Kamalat paar aastat tagasi lausa “kassimutiks”; teate küll, need veidrad lastetud vanaprouad, kes kassikarja toidavad, eks.
Selle peale lajatas üks mu Texases elav sõber, vägev, poliitiliselt aktiivne naine täna oma blogis: “Here’s my question of the day: JD Vance has taken to calling Kamala Harris “the cat lady,” and wonders why she’s never been pregnant. No President of the United States has ever given birth. I’m wondering why it’s suddenly an issue.”
Ausalt, ma prindin selle tsitaadi välja ja riputan nähtavale kohale, külmkapi uksele näiteks.
Trump may regret choosing JD Vance as his running mate
July 23/2024 Image: Internet
“I just think it's so important not to take yourself too seriously.” ― Kamala Harris
Järjekordne kergemat sorti suvepostitus. Või noh, alustan mitte nii väga kergelt, hüppan korraks ATH vankrile jälle. Kuna selleteemalisi kirjutisi ilmus ikka hulganisti, kommentaare veelgi hulgem, siis kahjuks ma ei mäleta enam, kus ja kes mainis (Maarja?), et ATH sümptomite hulka kuulub näiteks ka ühte teatud muusikapalasse või filmiklippi „kinnijäämine“. Et käiad ühte ning sama asja lõputult, maniakaalselt. Aga palun väga, olge lahked, nii ka mina. Kogu oma täiskasvanuea. Näiteid? Olin mingi kakskümmend kolm-neli vist, mul oli Walkman (ei itsita siin!), sõltuvuslooks Don Henley „The Boys of Summer“. Halloo, mis ma just ütlesin? Ei itsita!! Hilisemast ajast, Jeep'i roolis, Yarkoga koeraüritustele sõites Deep Purple, Ted the Mechanic, volüüm põhja keeratud. Siiani jumaldan selle introt. Värskeim sõltuvus? Gotye “Somebody That I Used to Know” + CDK Dance Company. Ja ärge küsige, mitu korda toda hüpnotiseerivat esitust vaadanud olen, ma nagunii üles ei tunnista.
------------
thisiscolossal.com: "CDK Dancers Deliver a Mesmerizing ’70s Inspired Performance to Gotye’s Iconic 2010s Hit. If you were anywhere near a radio in the early 2010s, odds are you’re familiar with Gotye’s “Somebody That I Used to Know.” Then ballad rose to popularity as it topped international charts and won awards, and today, the complicated love song boasts more than 1.6 billion streams on Spotify alone. Over a decade after its release, CDK Company revisited the hit, choreographing a dance performance that’s just as iconic as the track’s original stop-motion music video."
July 19/2024
“And those who were seen dancing were thought to be insane by those who could not hear the music.” ― Friedrich Nietzsche
Täiesti suvaline suvepostitus tuleb täna, Eputamispostitus, kui soovite. Oli meil siin allpool juttu mu mustriarmastusest, eks. Aga olge lahked, võtsin kätte, tegin paar pilti, ettenäitamiseks. Selgitused pildiallkirjades. Ahjaa, seda ka veel, et kõik see kraam pärineb sekkarist, originaalis XL või XXL suuruses. No ma ju räägin, minusugustele kribalatele ei raatsita vingeid mustreid raisata, mistap olen sunnitud kogukamate prouade nina eest eest hilpe ära napsama, seejärel enda jaoks parajaks õmblema.