Targem oleks see postitus muidugi kirjutamata jätta, sest mul on kahtlane tunne, et järgnevaga toidan trolli. Kuid avastasin endas nii üllatava külje, kogesin nii veidrat aistingut, et lausa pean selle jäädvustama.
Hiljutine arvamustevahetus Kristallkuuli juures, eks. Üks anonüümne/passiivagressiivne kommentaator võttis mind seal põhjalikult pulkadeks lahti, seejärel pani oma parema äranägemise järgi uuesti kokku, et vot Epp on sihuke. See asjaolu mind iseenesest ei kõiguta. Eks igaüks vaatab teisi omaenda silmade läbi. Pealegi, ma pole sajadollariline rahatäht, ei peagi kõigile meeldima. Kõigutas ja häiris (mulle endalegi massiivseks üllatuseks) hoopis asjaolu, et too kommentaator mind korduvalt ning intensiivselt eesnime pidi nimetas. Jep, tean, te kehitate nüüd õlgu. Et issand jumal, mis selles halba on. Aga las ma selgitan, milliseid tundeid see mus tekitas.
Esiteks tunde, et olen väikelaps, kelle eesnime tuleb korrutada, et ta tähelepanu koondada. Teiseks tunde, et olen politseijaoskonna ülekuulamisruumis, säärases peegelklaasist seinaga. Teispool seina olevat kommenteerijat kaitseb nähtamatus, anonüümsus, mind aga mitte miski. Kolmandaks ning kõige olulisemaks: esmakordselt elus tundsin, et mu eesnimi on minu isiklik omand. Et selle kasutamine ilma minu loata on vägivaldne tungimine mu privaattsooni, inimese poolt, kes enda nime keeldub ütlemast, mind aga kutsub nimepidi. Pealetükkivalt, familiaarselt.
Ning jaa, jaa, jaa, iseenesest täiesti jabur minust. Ma ju täiesti vabatahtlikult esinen blogis ja kommentaariumites oma pärisnimega. Elementaarne, et inimesed seda pruugivad. Aga vot kirjeldet juhul tekkis vastik tunne. Ma räägin, ülimalt veider, mõistusele/mõistlikkusele mittealluv kogemus.
October 21/2024
“I learned very early the difference between knowing the name of something and knowing something.” ― Richard P. Feynman
üldse mitte sinuga seotult, aga vahepeal olnud selline jama, et ka Eestis õpetati müügitöötajaid mingi USA turundusteooria järgi "inimestele meeldib, kui neid nimepidi nimetatakse, nii et kui te helistate ja hakkate kellelegi ajakirjatellimust/vitamiini/odavat kulda müüma, siis kindlasti pöörduge nimepidi".
ReplyDeleteNo ja Eestis andnud see kohe tagasilöögi, sest eestlastele ei meeldi.
Mulle ka ei meeldi, selline tunne, et kutsuti õpetajate tuppa, ilmselt on pahandus majas ja saan riielda.
Vohh, just, seda läks mul meelest nimetada, et neljandaks tundsin just sedasama sinu nimetet turundusvaibi!
DeleteMina kusjuures "lähen lapiliseks" kui keegi jutu sees hakkab mind korduvalt nimeliselt nimetama. See seostub mullegi aktiivse müügitehnikaga. Ja igasugu müügitehnikate vastu on mul millegipärast päris tugev blokk. On juhtunud, et jätan vajaliku ja soovitud asja ostmata kuna müügitöö on liiga "õpitud". Mõned inimesed harrastavad seda nimeliselt nimetamist ja õla puudutamist ka tavasuhtluses, no ei istu...
ReplyDeleteOo jaa, see nimepidi nimetamine on tõesti kuidagi... ebameeldiv. Huvitav, miks? Selle üle võiks pikemalt mõelda, aga ma hetkel ei viitsi, kell on alles 8 hommikul.
ReplyDeleteMa käin praegu ujumiskursustel ja mind häirib isegi see, kui treener basseiniservalt mu nime hõigub, et mulle tagasisidet anda või öelda, mida ma valesti teen. Ja ma ei saa aru, miks see mind häirib, sest trennis (kaks gruppi korraga basseinis niikuinii) poleks ju muudmoodi mitte kuidagi võimalik mu tähelepanu saadagi üldse - aga ikkagi on mul kogu aeg tunne, et teeskleks, et mul on kõrvad vee all ja ma ei kuule :D
Lugesin ja ma tundsin samuti nagu sina (st sinu suhtes, et hakkas häirima). Ma ise olen võtnud seisukoha, et anonüümsetele kommentaaridele ei reageeri. ( ma olen niigi vilets kommidele reageerija), kuna see pole aus diskussioon. Väga sageli ( ja tollel nimetatud juhtumil) on siiski aimata, kes seal taga on ( ja vahel lihtsalt süsteem ei lase sisse logida ning inimene unustab täpsusustada).
ReplyDeleteAga muidu arvan nii nagu ülalpool. See on mingi uus kultuur ja pärit müügiõpikutest- ürita jõuda privaattsooni. Mind ajab tohutult närvi.