Nonii, jätkan üle-eelmise postituse sappa jäetud küsimustele vastamist: kohanemisest, kodutundest. Ja et kas olen uue kodu ümbruses ära eksima juhtunud, või on teed-tänavad juba selged, ja muud sellist. Ei, tänavail pole ära eksinud. Las Cruceses on väga kerge orienteeruda. Orelimäed, suurepärased suunanäitajad, paistavad praktiliselt kõikjalt kätte. Põikan korraks kõrvale: Rents oma Oklahoma-postituses imestas, et ameeriklased juhatavad teed ilmakaari kasutades, selmet tänavanimesid pruukida. Jah, täpselt nii ongi. Mulle oli alguses jube harjumatu, tundus lausa hiina keelena, aga tänaseks valdan seda kunsti täitsa vabalt juba. Tom on Rentsi postituse kommentaariumis ka põhjuse kenasti ära seletanud, miks Ameerikamaal sedasi talitatakse. Ja teinegi kõrvalepõige – Orelimägedest rääkides tundub suupärasem kasutada eestikeelset varianti, sest kui ütlen siinsel kombel The Organs, jääb emakeelseile lugejaile ehk mulje, et kõnelen kõhuõõnest vms.
Anyway. Tagasi teemasse. Ei, me uusasunduse tänavail pole ära eksinud, ja muu Las Crucesega on nii, et ma ju ses linnas neli aastat elanud, 2010 - 2014. Ain't my first rodeo, nagu öeldakse. Kuid ära eksima kippusin, vähemasti esimestel nädalatel, omaenda kodus. Mitte, et see üüratult suur oleks, või palju ja pikki koridore, aga ühtepuhku lõpetasin külaliste vannitos, kui tegelikult plaanisin oma workshoppi minna, või siis jäi ette laundy room, kui magamistoast elutuppa teel olin. Ma ei tea, miskit on siinses ruumide paigutuses minu suunatajule sobimatu, kuigi maja muidu megamõnus. Viimasel ajal saan siiski juba asjale pihta. Ning jaa, mul on pesumasina ja kuivati ja pesukorvide jms tarvis eraldi kena ruum, uued aparaadid ostsime kah, kui sisse kolisime. No nii rahul olen, väikesed väikekodanlikud rõõmud, eks.
Aga kodutundega, sellega on sihukene lugu, et vist olen eelmise elu siinkandis veetnud, sest kusagil mujal pole ma end rohkem kodus tundnud kui maailmanurgas, mida kutsutakse Southwestern United States - ja olge paid, ärge nüüd toolilt maha kukkuge või solvuge – isegi mitte Eestis. Niipea kui jala 2010. aastal siinkandis maha panin, kogesin kodutunnet. Jaa, muidugi, suurt osa ses tundes mängis ka värske armulugu, aga see polnud ainuke põhjus, ei siis ega nüüd. Ma absoluutselt, silmitult, mõõdutundetult jumaldan siinset avarust. See on midagi, mida Eestis pole. Tõsi, Eestis on mereääre-avarus, aga see on hoopis teistsugune kui kõrbeavarus. Üks pole parem ega halvem kui teine, pingerida sõltub konkreetsest inimestest. Mind vaimustab justnimelt kõrbeavarus. Selle lõhnad, värvid, helid. Eile näiteks kihutas meist üle mitu äikesetormi. Kreosoodipõõsaste lõhn, mis peale põuanädalaid vihmamärjas kõrbes levib, on midagi täiesti ebamaist. Hingad sisse nagu elueliksiiri. Või nagu meelemürki.
Samas ei saa ju öelda, et Oregonis kodutunne kui niisugune puudus. Need olid vahvad, täisverelised kümme aastat, mis me seal kanjonikaldal elasime, Paul ja mina ja Yarko ja Lilli, aga kui end kõrvalt üritan vaadata, enam-vähem erapooletult, siis sääraseid tundeid, nagu praeguse elukoha vastu, mul seal polnud. Ja no mismoodi sa ei tunne end kodus olevat, kui New Mexico sõbrad-tuttavad tervitavad me saabumist sõnadega „welcome home!“
Ene kirjutas hiljuti, et ta elu üsna Eesti-keskne, kuigi elab Kanadas. Minul risti vastupidi. Mu elu on tänaseks väga Eesti-kauge. Vahel mõtlen, et äkki peaksin seda häbenema, või vähemasti varjata üritama, et noh, juured sedasi jumalt läbi raiunud, Eestis toimuva vastu erilist huvi ei tunne, siinsete rahvuskaaslastega kontakti ei otsi... Sünnimaalgi olen ju ainult kaks korda käimas olnud, sest ajast kui teispoole vett kolisin, ja nende käikude ajal ei tekkinud kordagi säärast tunnet, mis läinudsuvise Arizona/New Mexico koduotsimis-reisi ajal üle pea lõi.
Nii et jah. Kui nüüd see pikk jutt kokku võtta ja küsimusele „kas on kodutunne tekkinud“ vastata, laiemalt, siis New Mexicos on mul alati kodutunne olnud. Kitsamas mõttes aga, konkreetsest majast rääkides, siis see sai kuidagi imekähku kodustatud. Teinekord, kui Pauliga Oregoni kodust juttu tuleb, pean lausa vaeva nägema, et meenutada, mismoodi seal asjad seatud olid. Te ehk ootate uue kodu interjöörist pilte kah, paraku mul ei ole seda kommet. Ajapikku ehk mõnda detaili tutvustan, aga raporteerida, et näe, elan nii ja nii, vaade siit nurgast ja sealt nurgast, see pole minu teetassike. Ma pole lihtsalt seda tüüpi, peate leppima. Või külla tulema.
Pildi tegin eile me taga-aias. Orelimäed on peidus vikerkaare taga. Täisvikerkaar oli, ei mahtunud pildile.
October 20/2024
“I was born lost and take no pleasure in being found.” ― John Steinbeck, Travels with Charley: In Search of America
Vabandamine, häbenemine ja süütunne on popp teema hetkel küll, aga ma leian, et ei pea neist midagi. Ei arvamuse avaldamise pärast ega ka selle pärast, et kodutunne kuskil mujal paikneb kui seal, kuhu juhuse tahtel sündima sattusid. Ma olen täiesti kindel, et väga paljude inimeste kodutunne ei ole nende sünnimaal, ja siin pole mitte midagi imelikku ega häbenemisväärset. Miks peakski?
ReplyDeleteJah, tõsi, häbenemisväärset pole, aga imelik tundub see paljudele (eestlastele) ikkagi. Tõsi, uuemal ajal üha vähem, noorem generatsioon on suhteliselt kosmopoliitne mu meelest.
DeleteKodutunne on võimas asi. Mul tekkis kunagi mehe vanemate suvekodust lahkudes selline nutuhoog nagu oleks Siberisse saadetud. Nutsin mitu tundi, sest ei tahtnud ära minna. Just tulin maalt ja tundsin end lausa õnnelikuna, nii et minu päriskodu on seal, kuigi ma elan hoopis mujal.
ReplyDeleteÜhesõnaga, kodutunde tunnet tuleb usaldada ja mul on väga hea meel, et sa oled oma kodukoha leidnud :)
Jah, just, nii nõus: kodutunde tunnet tuleb usaldada.
DeleteMinu meelest oled sa kodumaa asjadega täitsa piisaval määral kursis. Mingite kommunaalvaidluste ja muude kohaspetsiifiliste asjadega ei peagi ju olema, sul on seal endagi kodu lähedal piisavalt kohalikke teemasid, millega kursis olla.
ReplyDeleteA see on üks huvitav fenomen küll, kuidas osad välismaal elavad eestlased tahavad suhelda laias laastus ainult eestlastega ja nendega hästi kokku hoida. Ja siis on need teised, kes üritavad justnimelt kohalikku ellu sulanduda. Mina olin ka Aussis elades see teine. Ma ei otsinud ilmtingimata eestlaste kontakti. Kui keegi selle kohta küsis, siis ütlesingi, et kui tahaks igapäevaselt ainult eestlastega suhelda, siis ma elaks Eestis. Aga muidugi, sellise avalduse peale, nagu ka iga muu avalduse peale, kui vastavat tahtmist on, võib küll tänapäeval solvuda võtta :D
Nojah, vot, eks see suhtlemise teema sõltub inimese iseloomust. Ja eestlased on kord juba sihuke sissepoole rahvus, eks seegi mõjutab.
DeleteAga jah, jutuksoleva avalduse peale solvumisega on mul kogemusi. Mõnigi kord olen seetõttu suu sel teemal kinni hoidnud, vanemaealiste sugulaste seltsis näiteks.
Teema kõnetab nagu arvata võis. Esimese asjana tahan siiski öelda, et mul on su üle nii hea meel - just see, et elad kohas, kus sul on tugev kodutunne. See on nii haruldane ja samas nii oluline. Seda enam, et oled leidnud endale selle tunde maal, kus sa pole sündinud ega kasvanud. Järelikult oled oma elus teinud õiged valikud, usaldanud oma sisetunnet ja osanud luua endale elu ja olla õnnelik kohas, kus sul ei ole juuri. See viimane ei ole teps mitte lihtne teha. Nii et minu siiras tunnustus ja hea meel.
ReplyDeleteMa pole pea viimased 20 aastat Eestis elanud. Olen elanud selle aja jooksul 3 võõrriigis ja seega natuke rohkem expati kogemust turjal. Ja vot asi, mida ma ei mõista, on kohanematus. Ma olen näinud nii paljusid eestlasi, kes jätkavad n-ö laulupeo-rütmis elamist ka võõral maal. St vaatavad Eesti saateid, loevad Eesti uudiseid, peavad kohalikku laulupidusid ja jaanipäevi ja suhtlevad peaasjalikult vaid teiste eestlastega. Samal ajal muidugi kiruvad Eestis elavaid venelasi, et need ei integreeru (facepalm!). Ehk siis elavad oma senist Eesti elu edasi ainult et füüsiliselt teises asukohas. Ma tahaks alati küsida, et miks sa Eestis ei ela siis? Milleks olla kusagil mujal, kui sa sealses kultuuris ja ühiskonnas tegelikult osaleda ei taha?
Ma ise olen enda jaoks mõtestanud selle lahti selliselt, et samast rahvusest (mulle vähemalt) ei piisa. Sõbrustamiseks ja kontakti säilitamiseks võiks inimestega ikka muud ka ühist olla kui sünnipaik.
Aitäh sulle (ja teistele samuti) heameele eest!
DeletePanid mind muigama, "laulupeo rütm" ja venelaste integreerumise kirumine, nii tõsi. Samas, nagu ka eespool ütsin, igaüks teeb ise oma valikud, ja tihe side sünnimaaga pole halvem ega parem lõtvadest sidemetest, või nende puudumisest. Kõik sõltub mu meelest sellest, mis parasjagu kellelegi sobib. Aga jah, seda küll, et kui väga tugevasti Eesti küljes kinni olla ja elukohamaad võõraks pidada, siis tekib tõsti küsimus, miks Eestis ei ela. Aga jällegi, eks ole ju igasugu elusid ja olukordi, mingit rusikareeglit ses asjas kehtestada ei saa.
Mäletan, mingi aeg tagasi me kusagil arutlesime mingi dokfilmi üle, kus noorepoolsed ekspatid nutta nuuksusid, et nii õudne on sünnimaast eemal elada, aga samal ajal ei kippunud asukohamaa hüvesid sünnimaa olude vastu vahetama.
Ning selles osas olen 100% sinu moodi, et ühisest rahvusest mulle läheduseks ei piisa, peab muudki ühist olema kui sünnipaik. Ma mõned aastad peale USAsse kolimist üritsin paaril korral kohalike eestlastga suhelda ja kontakte luua, aga no ei sobinud mulle siinne vaib. Nad on kuidagi... ma ei teagi... teistmoodi kui Eestimaa eestlased. Samas, eks ma ise olen ilmselt kah teistmoodi :)
Muidugi! Me ju ei tea teiste elusid ja mis põhjustel keegi ei saa v ei taha koju tagasi minna.
DeleteLondoni algusaegadel suhtlesin eestlaste kogukonnaga rohkem, olin natuke ühes organisatsioonis isegi otsapidi sees. Aga ühel hetkel tundsin, et see pärsib mu integreerumist. Tundsin pidevalt, et minu elu seal ei ole "päris", kui ma nii kõvasti eelmises kinni olen. Nii et ma tõmbasin teadlikult tagasi ja suunasin energia rohkem kohalikku olusse.
Eestiga side jäi ja on jäänud ka nüüd Kanadasse kolides - perekond ja sõbrad, üritan enam-vähem ka suurematel uudistel silma peal hoida ja loen ju kasvõi blogisid. :D Aga uudised, igapäeva inimesed, keel, töö ja kultuur ikka siinsed.
Ma nii nõus: "pärsib integreerumist", "ei ole päris", jne. Natuke teisiti sõnastades: kui ma sünnipärasest elukohast kõigi meeltega kõvasti kinni hoiaksin, ei saaks ma oma tänases elus täielikult kohal olla. Aga jah, nagu me siin mõlemad juba öelnud oleme - igaühele oma. Mis kellelegi sobivaim ja parim ja meelerahu pakkuvaim.
Delete