Ammu-ammu, ajal, mil Eesti rakenduskunsti skeenel ekshibitsionistlikult käitusin (loe: oma töödega soolo- ja grupinäitustel üles astusin), saime, mina ja mu metallikunstnikust vend, kutse tuntud tekstiiliguru näituse avamisele. Ise olime parasjagu lõpetanud oma suuremõõtmeliste interjööridekoratsioonide ülesriputamise ühte Tallinna kesklinna galeriisse. Nahk + metall. Väljapaneku avamine oli plaanitud järgmisele päevale. Ei vend ega mina polnud suuremat sorti tsunfti-inimesed, Kunstnike Liitugi astumisele ajasime aastaid sõrgu vastu. Mitmel põhjusel. Muuhulgas leidsime, et teistele loojatele/teiste loomingule liig lähedal olemine, nii otseses kui ülekantud tähenduses, mõjutab me enda oma, ning seda me ei soovinud. Nii et jah, ametikaaslaste näituste avamistel osalemine oli pigem erand kui reegel, kui mälu mind siinkohal alt ei vea.
Noh, asusime siis tekstiiliväljapanekut imetlema, shampaklaasid näpus, ja mida nägime. Mitmed tööd ülisarnased neile, mida meie järgmisest päevast alates rahvale vaadata pakkumas. Sarnased mõõtmed, sarnane värvivalik... Ainuke asi, et materjal teistsugune, naha ning metalli asemel kangastelje-kudum. Siiani mäletan toda shokki. Et mis siis nüüd?? Saame plagiaadisüüdistuse? Kuidas on võimalik, et erinevate loomeinimeste peades sünnib ning jõuab teostuseni üks ja sama mõte, ühel ja samal ajal? Olukord lahenes mu mäletamist mööda siiski üsna sujuvalt, autoriga klaase kokku kõlistades teatasime, et vaata, meil on enam-vähem samasugused asjad, aga kuna sääraseid suuremõõtmelisi, töömahukaid objekte pole kuidagiviisi võimalik ühe päevaga valmis vihtuda, siis loodetavasti ei kahtlusta sa meid ideevarguses, no et nägime täna sinu asju ja tegime üleöö järele. Muidugimõista ei ta ei kahtlustanud. Kuid fakt, et ideed on õhus, oli taas kord kindla kinnituse saanud.
Nonii. Vilunud blogilugeja on muidugi juba taibanud, kuhu ma selle jutuga tüürin. Sinnasamasse, kuhu Indigoaalane ja Katarina oma hiljutistes ideevarguse teemalistes kirjutistes. Ainult et minult tuleb pisut teise nurga alt, jätan nende poolt rõhutatu, algallika(te)le viitmata jätmise aspekti kõrvale, räägin sellestsamusest mõtete õhus olemisest, kollektiivsest alateadvusest, sest ma täitsa kindlalt uhuusun, et säärane nähtus eksisteerib.
Tegelikult olen juba ammuaega plaaninud kirjutada, kuidas me (st. „meie ringi“ blogijad) üksteist teema- ning kõnekasutuslikult mõjutame. Kirjapandud kõnet pean silmas. Kõigi eest ei tea rääkida, aga ise tunnen tihtipeale kellegi teise tekstis kellegi kolmanda ära. Teinekord ka iseenda. Või mine tea, ehk see viimane ainult näib mulle, meelitan end, et ennäe, minult laentud väljend või lausa lausekonstruktsioon. Samas, „laenatud“ pole mõeldud etteheitena. Paratamatu ju, et ümbritseval on inimestele mõju, olgu või üksnes alateadvusele.
Olen vist ennegi maininud, et tihtipeale „kirjutan“ postitused peas sõna-sõnalt valmis, hiljem jääb ainult klahvidele vajutamise vaev. Ja mul on... las ma mõtlen... no kindlapeale rohkem kui kümme korda juhtunud, et istun arvuti taha, et peas olev sõnastus kirja panna, aga enne juhtun oma blogrolli rullima, ja ena imet, keegi on eelmisel päeval täpselt samast asjast kirjutanud, sama nurga alt, mõni mõte vaat et samas sõnastuseski kui minu ajus. Öelge mulle, mismoodi see võimalik on? Ja kui ma nüüd tahan enda jutu kirja panna, siis mismoodi peaksin talitama? Toda teist (või teisi) kirjutajaid algallikatena, inspiratsiooniandjatena mainima? Aga see ei vasta ju tõele. Mõnel korral olen postituse ikkagi avaldanud, märkega, et näe, seal kirjutati kah sellestsamast. Ja ma ei räägi siin päevakajalistest teemadest, eks. Nonde puhul on enam kui arusaadav, et mitmed võtavad sõna. Räägin teemadest, mis pigem säendsed harvem esinevad ja/või eraelulised. Siinkohal on mul kujukas näide varnast võtta. Kuna kokkulangevus oli niivõrd veider, jäi hästi meelde.
Mingi aeg tagasi, täpset tärminit ei mäleta, hakkasin üle ei tea mitme aasta uuesti sõrmeküüsi lakkima. (Varbaid lakin kogu aeg, selles vahet sisse pole tulnud). Ise endaga nii rahul, nii rahul, mistap leidsin, et võiks ka lugejaile suurest uudisest teada anda. Kuna teema erutas, sai postitus muidugi kohemaid peas valmis kirjutatud. Hommik koitis (see mu tavapärane blogimisaeg), kohv auras, lõin arvutil kaane valla, aga kuna uni veel silmis, mõtlesin, et kaen enne kirjutamist blogrolli üle. Ja mis ma näen. Katarinal postitus, kuidas ta on sõrmeküüsi lakkima hakanud. Ainus erinevus, et minu küüned on väga lühikesed, tumeda lakiga, tema omad pikemad, heledamad. No mis sa oskad säärase kokkulangevuse peale kosta? Ja mismoodi sa tuled seepeale omaenda „oi, vaadake, ma hakkasin küüsi lakkima!“ jutuga? Postimata mul see jäigi, pool päeva takkajärgi veel mossitasin, et oleksin ikka võinud kohe kirja panna, niipea kui jutule oma peas punkti panin. Oleksin Katarinast ette jõudnud :) Mitte, et see mingi võistlus olnuks või miskit, pealegi on tema käed ning küüned igal juhul vaatamisväärsemad kui minu omad, aga no ikkagi, olge kenad, seletage mulle ära, mismoodi säärased kokkulangevused juhtuvad?
Peaks vist hakkama mõtteis olevaid teemasid avalikult, nö. tooreina üles riputama. Et näete, plaanin kirjutada sellest ja teisest ja kolmandast. Siis vähemasti ei pea poolfabrikaatidest postitusi kalevi alla lükkama, kui keegi teemakäsitlusega ette jõuab.
October 02/2024 Image: Internet
“Once is happenstance. Twice is coincidence. Three times is enemy action” ― Ian Fleming, Goldfinger
Ma pakun, et tõenäosusteooria oskaks sellele vastata. Pealegi me oleme kõik enam-vähem samas globaalses kultuuriruumis. Sellele, et teiste stiil mõjutab, kirjutan ka alla. Ma raudselt kasutan mingeid keelendeid just seetõttu, et olen kusagil näinud ja ega enamasti ei mäleta, kus. Ise "imetabast" ei kasuta, aga mu meelest see liikus Mallukalt üldisesse kasutusse, võib-olla oli Malluka jaoks jälle keegi teine allikaks. Mul endal on üks trauma ka seoses sellega, mitte blogidest, aga FB-st. Ma kunagi mõtlesin seal inimestele sünnipäevaks ühe oma meelest originaalse soovi välja ja siis ühel hetkel avastasin, kuidas vana klassiõde kasutab täpselt seda sama lauset ja no kindlasti ta varem seda ei teinud. Ma ei usu, et nahhaalselt pätsas, ilmselt ei mäletanud, kust silma jäi ja no ega ma ei julgenud mingit õigust nõudma minna ka. Mida ma ütlen? Minu lause!? Lihtsalt mina enam mitte kunagi seda lauset ei kirjutanud, pärast jääb veel mulje, et viksin tema pealt :)
ReplyDeleteMinus tekitab see teema mõnevõrra segadust. Ma ei ole tulnud selle pealegi, et ma peaksin kellelegi teisele viitama, kui ma kirjutan omaenda mõtteid, aga kellelgi teisel juhtub mõte samadel radadel uitama. Näiteks - just saabus sügis, ilm läheb külmemaks, keegi juhtub kirjutama, kuidas oma vana jope välja otsis (või uut ostmas käis vms). Ja mul just juhuslikult sama teema! Või siis isegi mitte nii juhuslikult, keegi kirjutab oma sügisgarderoobist ja ma loen, hakkan mõtlema, tuleb huvitavaid tähelepanekuid ja elavaid mõttearendusi. Kas ma siis ei tohigi enam ilma kellelegi kolmandale viitamata oma jopest kirjutada?
ReplyDeleteVõi et täna on erakordselt külm/kuum ilm? Või et ATH on järjest populaarsem jututeema, juba tehti saatesarigi samal teemal? Ükskõik mis teemal ma kirjutama juhtun, kusagil on kindlasti keegi sama valdkonda lahkamas.
Ma olen siiamaani aru saanud, et kui ma otse kopeerin mingeid lauseid/lõike kellegi blogist, siis on väga viisakas viidata. Samas - mu oma blogisõprade hulgaski on inimesi, kelle KINNIST blogi ma olen lugema kutsutud. Sel juhul ma mõtlen alati põhjalikult järele, kui täpselt ma tegelikult viidata tohin, et mitte teise inimese privaatsust rikkuda. Kui ma kasutan teadlikult kellegi mõttearendusi (aga ei kopeeri, vaid töötan läbi ja ütlen oma sõnadega/lisan oma vaatenurga), siis võiks ka viidata, näiteks kui saan inspiratsiooni Notsu blogist keskaja rõivastuse teemadel, sellisel puhul on viitamisel täiesti mõte. Igasugused blogimeemid lemmiktoitude või vana aasta kokkuvõtete küsimustikega oleks muidugi viisakas viidata, kui ma antud küsimustiku kopeerin.
Aga see - ideed on õhus, keegi võtab üles teema, kuidas näiteks tänapäeval tutvuste sobitamine edeneb või et väljas oli maas esimene härmatis, siis ma tõesti ei tule alati selle pealegi, et ise sarnaseid teemasid puudutades peaks kuidagi viitama, sest keegi teine on viimase kahe nädala jooksul teinud ilma- või suhteteemalise postituse.
Marca sünnipäevaõnnitluse kohta ei oska ka midagu arvata, sest ma olen kasvanud ajal, mil olid veel salmikud. Ja kõik, mis oli pandud salmikusse või sünnipäevakaardile, muutus automaatselt ühisomandiks. Kes iganes võis sama salmi edasi kasutada ju. Teadlikumad inimesed panid kaardile ka luuletaja nime, kui kasutati kellegi konkreetset luuletust, aga enamus salme ja soovivormeleid on ikkagi rahvaluule. Ju me vist ei tule selle pealegi, et sünnipäevaõnnitlus võiks autorikaitse alla kuuluda.
Minu motiiv ei olnud vargus või täpsus (viitamine). Minu etteheide oli- märkamine ja kuulumine, hoolimine.
ReplyDeleteIdeed on 100% õhus. See on fakt. Võin samuti 100 näidet tuua.