Jaa, ma pole unustanud, hea mitu lugejaküsimust veel vastamata. Aga üks Pauli siinseid sõpru viis meid paar päeva tagasi matkale. Paiga nimi on Slot Canyon. Te "127 Hours" olete lugenud? Või samanimelist filmi näinud? No vot. Asukoht küll teine, aga olud samad. Jumal tänatud, kellelgi meist kolmest käsivart nüri noaga küljest nüsida ei tulnud, aga kohati oli ikka väga kitsas. Ja üsngi kõhe. Sest ma olen väikestviisi klaustrofoobik. Väldin liftisõitu, kitsastesse koridoridesse ja koobastesse ei kipu, ja nii edasi. No ja siis veel need tuhatjalgsed, sihukesed laisavõitu, lihavad... Skaalast annab aimu mu matkasaabas. Esimene foto Pauli tehtud, teine ja kolmas minu.
October 24/2024
“My most memorable hikes can be classified as 'Shortcuts that Backfired'.” ― Edward Abbey, The Journey Home: Some Words in Defense of the American West
mul on vist midagi viga, sest tuhatjalgse pilti nähes mõtlesin korraks "ohtlikud vist ei ole?" ja sinu postitusest lugedes, et tuhatjalgne ja lihav, käis peast läbi mõte "huvitav, kas nad süüa kõlbavad?"
ReplyDeleteTead, mul vist kah (viga). Oregoni kodus, kus meil igasugu elukaid ringi kõndis ja lendas ja roomas, arutasime Pauliga tihtipeale, kellest kõike parema supi või piruka või appetizeri saaks, kui zombierünnak vms peaks aset leidma.
DeleteHeh, ma just Firenzes olles mõtlesin klaustrofoobia peale, kui korduvalt sai ronida väga kitsastes väga vanades trepikäikudes väga kõrgele kirikukuplite ja kellatornide otsa. Õnneks ma ise ei klaustrofoobia ega kõrgusekartuse all ei kannata. Ahjaa, nalja muidugi sai ka - Firenze Duomo kuulus kuppel on maailma suurim tellistest ehitatud toestamata kuppelkonstruktsioon ja selle tippu saab ronida, trepp läheb kupli seina sees (sest neid kupleid on tegelikult kaks, sisemine ja välimine). Minuga samal ajal olid ühed ameeriklased, üks neist siis teavitas teisi, et "it's one of the biggest unsupported domes in the world" ja keegi siis hõikas vastuseks, et "I'm not sure the word "unsupported" sounds good right now". Aga noh, et kuussada aastat on püsinud, äkki peab pool tunnikest veel vastu...
ReplyDeleteJaa, ma lugesin su Firenze postitust, ja panin neid tänavaid tähele.
DeleteNing tõsi, sõna "unsupported" seal kupli all küll kuulda ei tahaks.
Pilte vaadates tuli küll kohe see film mõtetesse, jep. Kuna pea kohal on taevast näha, siis see vist veidi leevendab klaustrofoobilisust? Kitsastes ja madalates koobastes tekiks mul ka arvatavasti hirm, aga selliseid pealt lahtiseid käike uuriks küll väga hea meelega :)
ReplyDeleteJaa, taevas leevendab klaustrofoobiat oluliselt, ja muidugi polnud me ka sellises sügavuses nagu Ralston, tal olid vist mingi 30 meetri kõrgused seinad ümber.
DeleteMa muud ei ütle kui , et FANTSTILINE!
ReplyDeleteOnju!!
DeleteTundub veidi hirmus, mul ka kergekujuline klaustrofoobia, liftidega on ok, aga kitsad käigud ja tunnelid, igasugu koopad ja käigud on pigem ei. Siin paistab vähemalt taevas, kaetud kitsasse käiku ei läheks relva ähvardusel ka mitte. Aga väga äge sealsamas. Äge ja kõhe. Tuhatjalg eriti hirmu peale ei aja, kuni ta mu paljast ihu ei taha puutuda.
ReplyDeleteTuhatjalgne paljal ihul.... brrrr...
DeleteMul tuli seal käikudes uduselt üks Indiana Jonesi stseen meelde, kus nad mingis sarnases labürindis putukate-satikate rünnaku alla sattusid, või siis kujuteldava rünnaku, täpselt ei mäleta. Aga matka ajal kiusasime üksteist pakkumistega, kes järgmise kurvi taga seintel või maapinnal sabistavad/roomavad...
Kas selle kanjoni otste lähedal on raam, milles end mõõta? Kui läbi mahud, siis võid vabalt minna, kui ei mahu võid lõpetada nagu Puhh Jänese ukseaugus?
ReplyDeleteJube põnev koht, just jube ja põnev korraga. Nii kahju, et kõike põnevat niikuinii maailmas ise oma käega katsuda ei saa. Su kirjeldus ainult kasvatas isu, kuid jah, kauge.
Muide, ma olen see napakas, kes, olles kindel, et näpitav loom pole mürgine, tahaks kõike katsuda. Ka seda tuhatjalgset, näiteks. Need jalad teevad käe peal kindlasti kõdi...
Ei, mis sa nüüd, ei ole mingit mõõduraami, see oleks diskrimineeriv ju. Meil on siin body positivity, noh. Igaüks hinnaku oma gabariite ise, ja kes kaljude vahele kinni jääb, eks selle kõdistavad tuhatjalgsed surnuks.
DeleteAga mürgised nad pole, need tuhatjalgsed. Siiski, kui näppima minna, võivad piserdada ollust, mis võib allergilist reaktsiooni tekitada. Ja kujuta ette, nad elavad kuni seitsmeaastaseks! See oli mulle täielik üllatus.
https://www.webmd.com/a-to-z-guides/household-pests-millipedes
Kusagil ikkagi on olemas mõõduraamiga kaljupragu ka, ju tuli liiga tihti kehapositiivseid negatiivsest olukorrast välja õlitada:
Deletehttps://www.utahsadventurefamily.com/peek-a-boo-and-spooky-slot-canyons/
Tuhatjalgsed elavad tõesti kaua, mul on hea meel, et sa selle välja uurisid, sest ma muutusin seepeale uudishimulikuks ja otsisin kas on veel mõni putukas, kes aastaid elab. Avastasin, et mullamurelase seas on liik, kus putukas võib elada 28. aastaseks. Sellised sipelgad, kelle eluiga on vaid kuus aastat lühem kui keskmisel Zimbabwe naisel. Natuke hirmus.