Jätkates sealt, kus viimati pooleli jäi. Mu uhiuus, juhtimisõigust tõendav dokument laekus postkasti täpselt üks päev enne Oregoni kodu ukse viimset korda lukku keeramist, võtme kanjonisse viskamist landlordiga kokku lepitud kohta jätmist, sõidukite ninade lõunakaarde pööramist. Mina me mahtuniversaali roolis, Paul U-Haul kaubiku. Võeh, mahtuniversaal, milline kohmakas termin. Siinpool öeldakse lihtsalt van. Anyway. Ees ootas 1700 miili (2700 kilomeetrit) maanteesõitu. Jaganud olime selle mõistlikult nelja päeva peale, kolmeks ööks koerasõbralikud hotellid broneerinud ja puha. Sest noh, ei Paul ega mina poolda pikki sõidupäevi, pimedal ajal liiklemisest rääkimata. Ja minuga on veel see asi - olen vist ennegi maininud - et ma ei salli kiirteid. Highway valin viimses hädas, ikka püüan leida väiksemaid, vaiksemaid marsruute. Aga autoga kõrvalteid pidi Oregonist New Mexicosse jõudmine võtnuks umbes sama kaua kui muula turjal. Et siis jah, suhteliselt (rõhuga sõnal suhteliselt) lühikesed päevad olid plaanitud, peaasjalikult minu eelistusi arvestades, aga ka seda, et Pauli roolida oli kaubik, mis pole teps mitte ta igapäevane sõiduriist. Neid kaubikuid on mitut mõõtu, meie rentisime suurima, 26 jalga (8 meetrit) pikk, pluss kabiin.
Kõrvalepõige. U-Haul on siinmail kolimistranspordina ülipopulaarne. Ja miks ka mitte. Valikuvõimalus seinast seina, väikeauto järel veetavast, paari mööblitükki mahutavast treilerist nendesamuste kaheksameetriste hiiglasteni. Broneerimine lihtne ja mugav, hind soodne, klienditeenindus tasemel, müüvad/rendivad ka kolimistarvikuid. Lisaks on sõiduriistad igasugu vahvate, üleelusuuruste piltidega kaunistatud, nii külgedelt kui tagant. Loodusvaated ja loomad, sebrad, kaheksajalad, seened (jaa, need seened), ning muu säärane. Ma olin kohe täitsa põnevil, milline meie pruukida saab olema, elik millist vaadet ma U-Hauli ülestõstetud tagaluugilt neli päeva nautida saan. Kahjuks pidin petttuma. Ei sebrat ega seeni. See-eest sai jäädavalt silmadesse söövitatud: 26’ Supermover! Drives Like a Van, Hauls Like a Truck! 6-Speed Automatic Transmission! Gentle Ride Suspension! Lowest Decks! EZ-Load Ramp! Ja külgedel üksnes igavavõitu isahirv, lisaks Saskatchewani provintsi reklaam. Mitte, et mul miskit põhjanaabrite vastu oleks (lehvitan Anule, Enele, Tomile ja Akadeemikule!), kuid lootsin siiski enamat.
Anyway. Logistikaga on nii mul kui Paulil muidu suhteliselt hästi. Samas, eks ole üldteada, et inimene mõtleb, jumal juhib. Nii läks sedakorda ka meiega. Start sai planeeritud 6. septembri hommikule, minema saime mitmesegaste asjaolude tõttu paraku alles hilisel pealelõunal. Mis tähendas, et mõte vaid valgel ajal sõitmisest tuli juba eos maha matta, ja kaks „lemmikut“, highway ning pimedasõit, kargasid mulle kambakesi kraesse. Kell oli mingi pool kümme või nii, kui esimese tankimispeatuse tegime. Pikemalt räägin oma imelisest muundumisest allpool, aga kujutage ette, see polnud mina, kes tol hilidõhtul rätiku ringi viskas, vaid hoopiski Paul. Ei imesta. Ta oli kolm pikka päeva me majapidamist U-Hauli laadinud. Tõsi, esimesel päeval kaks tursket noormeest paar tundi abiks, aga sellegipoolest. Ühesõnaga. Tänu liiklusummikutele ja väikeasulate kiirusepiirangutele olime kulgenud teosammul, broneeritud ööbimiskohta jõudmiseks kulunuks veel vähemasti kolm-neli tundi. Tühistasime bronni, leidsime rahakotivaenuliku, kuid koerasõbraliku hotelli, korkisime Saugvignon Blanci lahti, ei jõudnud esimese klaasiga veel poole pealegi, kui kustusime, kurnatult linade vahele vajusime.
Ei hakka siin sõidust väga pikalt ja üksikasjalikult, sest tegelikult tulin ikka sellest va imelisest muundumisest kirjutama, aga tänu esimese päeva vajakajäämistele pluss järjekordsetele ummikutele ning kehvadele teeoludele sõitsime teisel päeval kaksteist tundi. Järjepanu. Kolmandal kümme. Vaid paari lühikese jalasirutus-kehakergenduspeatusega kõigi kolme jaoks (ärgem Lillikest unustagem, eks). U-Hauli sõiduomaduste tõttu oli 60 miili (95 km) tunnis maksimum, mis kiirteedel kannatas ette võtta. Neljandal päeval... noh, neljandamal olid teeolud head, kõik sujus, päevavalges uude koju jõudmine terendas silme ees. Ja siis, kenal keskpäeval, kui ma kohvi rüübates, laulukest ümisedes rahumeeli mahtuniversaali roolisin, lõhkes sel rehv. Tagumine, juhipoolne. Pauguga. Täiskiirusel. Kohvijoomine sai korrapealt lõpu, ohutuled vilkusid, andurid üürgasid, Pauli U-Haul kadus kaugustesse. Oleks esirattaga tegu olnud, poleks ma ilmselt nii kergelt pääsenud. 95 km/h pole kiirus, mis võimaldab lõhkenud rehviga autot mängleva kergusega teepeenrale roolida. Teepeenar tähendas antud oludes kitsukest kruusariba, kus teised sõidukid sul sõna otsese mõttes kõrva äärest mööda vihisesid. Jumal tänatud, et peale peatumist silmasin sadakond meetrit eespool pisut laiemat „taskut“, need on kiirteede ääres haruldus. Mul õnnestus van selleni lohistada.
Et kogemus meeldejäävam oleks, sattus rehv lõhkema Sonora kõrbe läbival lõigul. Asustatud punktid kaugel. Temperatuur 102 Farenheiti soojapügalat (38°C), päike praeb pealage. Lillit autost välja lasta pole võimalik, aga salongis on keemistemperatuur... ja nii edasi. Full enchilada, nagu siinpool öeldakse. Siiski, lõpp hea, kõik hea. Paulil, kui mu telefonisõnum lõpuks temani jõudis, võttis hulk aega, et tagasipööramiseks kiirteelt maha saada. Nagu neetud, olin eelmisel õhtul rampväsinuna walkie-talkie laadimata unustanud. Kutsungnimed on meil muide samad, mis eelmise, kümne aasta taguse kolimisreisi ajal: mul Zebra, Paulil Lonesome Dave. Kas olen maininud, et ta keskmine nimi on David? Me tutvuse alguses uurisin, mida see D ta eesnime järel märgib. Paul vastas, et Danger. Pardon, kaldusin taas teemast kõrvale. Ühesõnaga. Paul on rehvivahetamise maailmameister, ma ütlen. Varuratas alla, ohutuled peale, lugematuid liiklusohtlikke olukordi tekitades (kiirtee!) lähimasse rehvitöökotta. Lähim, olgu öeldud, on USA mastaapides suhteline mõiste. Nii et jah, päevasel ajal Las Crucesesse jõudmisest polnud enam juttugi. Oma uude kodutänavasse keerasime alles peale keskööd.
OK, kõik eelnev oli sissejuhatus, eks. Räägiks viimaks lühidalt asjast kah. Mine võta kinni, ons see nüüd mu legaalse roolisoleku otsene tagajärg, või käis mu peas enne kolimisreisi mingi klõps või mis, aga highwayde võõrastus on kadunud. Oleks siis veel, et nende nelja kiirteepäeva tulemusena, et harjusin, või muutusin väsimusest tuimaks ja tundetuks või miskit. Eip. Juba teeleasumise algusest peale seda hirmu lihtsalt enam polnudki. Kadunud kui tina tuhka. Nii imelik. Me oleme siin rääkinud USA ja Eesti liiklusoludest ja –kultuurist, eks, aga siinsed highwayd, need on omakorda veel kolmas mõõde. Ses mõttes, et no esiteks kiired, ja teiseks, paksult rekkasid täis. Kohalikus kõnepruugis semi-truck, eighteen wheeler, big rig jms. Ja sihukestega pead siis võidu kihutama, sest kiirteele munema ei minda. Mäletan, et teooriaeksamiks õppides oli päris jube liiklusmäärustikust lugeda, et vastupidiselt loogikale (kõrvalteeelt peateele suundudes pidurda ja/või võta kiirust maha) tuleb highway puhul, vastupidi, kiirendada, et liiklusvoogu sulanduda. Õudne ju. Vajuta gaas põhja ja pressi end hiiglaslike rekkade vahale. Muide, teooriaeksamist rääkides – mis pagan teil seal Eestis toimub? "Transpordiamet uuendas autojuhiloa saamiseks vajalikku teooriaeksamit. Tapa autokoolist läks korraga 46 õppijat eksamit tegema, kõik viimseni kukkusid läbi. Autokoolide liidu president Neeme Külmallik ütleb, et midagi on nende uute küsimustega väga valesti.“ Anyway. siinsed kiirteed mul enam sõrmenukke rooli pigistamisest valgeks ei võta. Kohati lausa mõnuga kulgesin need neli päeva, kui rehvi-intsident välja arvata. Ja ka siis ei kadunud pilt eest, kõik turvalisuseks vajalikud liigutused tulid justkui iseenesest, pea jäi selgeks ja puha.
Ahjaa, lõpetuseks tahan Lillikest kiita, taevani. Ta on meil ikka üks kuldne koer. Pidas kõik need pikad sõidupäevad vapralt vastu, magas rahulikult, hiirvaikselt oma autopuuris. Lõpuks muutusin lausa paranoiliseks, et kas koer sai ikka peale pissipeatust autosse pandud? Juhiistme taga asuva plastikpuuri sisu inspekteerida oli kiirteel üsna võimatu, pimedal ajal iseäranis. Noh, õnneks sai Lilli siiski iga kord kaasa pakitud. Ning hotelliasjanduses on Lillikene kah vana kala juba, tal polnud igal ööl vahetuva elamispinnaga pisimaidki probleeme.
Et siis sedaviisi jah. Elamegi, näe, jälle New Mexicos. Uuest kodust kirjutan järgmises postituses. Paul lendas paari päeva eest tagasi Oregoni, et me truck + camper Las Crucesesse tuua. Tagasi peaks jõudma nädalavahetusel. Juhul muidugi, kui tal ei teki kiusatust reisi võimalikult pikaks venitada, lootuses, et saabumise ajaks on abikaasa jõudnud viimse kui kolimiskasti lahti pakkida, majapidamise viimse kui vidinani töökorda sättida, mistap temal jääb vaid selg vastu palmitüve toetada, lõunamaa elu nautima hakata...
September 26/2024
“Have you ever noticed that anybody driving slower than you is an idiot, and anyone going faster than you is a maniac?” ― George Carlin
ise autojuhtimisvõhikuna olen jälginud neid sõidueksami vaidlusi ja näen põhiliselt kaht vastandlikku seisukohta: 1) teooriaeksam tehti sisulise arusaamise peale ümber, nii et õpilased, kes olid vana stiili järgi lootnud vastuste päheõppimisele, põrusid läbi; 2) uude eksamisse on sokutatud n.ö vaheletõmbamise küsimusi, nipiga küsimusi, mis on alatu, sest see ei kajasta sõiduoskust.
ReplyDeleteSelle viimase kohta jagati üht näidet (kellel on ristmikul eesõigus, paljude segadusseajavate liiklusmärkidega) ja siis osa ütles "täiesti loll ülesanne, on välja mõeldud mingi segane ristmik, mida päris elus keegi ei raja", mispeale tuli keegi, kes ütles, et see on ju täiesti eksisteeriv Tartu Riia-Kastani ristmik ja et päris elus on see veel segasem ja veel suurema märgi-sigrimigriga, nii et ülesanne ikkagi hoopis lihtsustas päriselu.
Sisulisest arusaamisest... ma ei tea, võin eksida, vaieldagu vastu, aga mu meelest liikluse teooriaeksamis midagi SISULIST eriti nagu polegi. Ongi üksnes needsamused päheõpitavad reeglid, mida kõik siis liigeldes kokkuleppeliselt täidavad (v.a. need, kes ei täida, eks).
DeleteNo mida sisulist on näiteks nõudes, et rohelise tulega võib sõita, punasega ei või, või parema (mõnel pool ka vasaku) käe liiklusmudelis. Või mida mingi liiklusmärk tähendab, vms. Ongi vaid kuivad reeglid, õpid pähe ja täidad.
Püha sinisilmsust, armas Epp.
DeleteSeadused on segased asjad - kui ei oleks, siis milleks kogu kohtusüsteem. Liiklusseadus ei ole erand.
Hiljuti oli Eesti telekas liiklusteemaline saade ja üks mu tuttav kirjutas Indrek Sirgile (see on meie staar-liiklusjurist ja oli saates eksperdiks) kirja, et kuidas siis saates näidatud kohas eesõigustega on. Sirk vastas paari lõigu pikkuse targutamisega üld- ja erinormidest. Ja lõppu ütles, et lõpliku otsuse peab reaalse juhtumi korral tegema kohus.
Küsimus oli jah/ei. Kummal liiklejal on eesõigus? Reaalses liikluses peab see kõik olema vesiselge, sest otsused tehakse autoroolis murdosa sekundi jooksul. Kuid ei. "Kohus otsustab". Sest liiklusseaduse üks, teine ja kolmas norm käivad üksteisele vastu.
Iseasi on, et Eesti liiklusreeglid on ekstra segaseks aetud. Ma ise lugesin nädal tagasi Colorado reegleid - need on lihtsad, loogilised ja loetavas keeles. Eesti liiklusseadus on tavaline Euroopa bürokraatide kantseleikeel. Aga Soome ja Skandinaavia omad olevat ikkagi palju lihtsamad.
Ma ise võtsin kunagi politseile ja Eesti Raudteele kirjutada Liiklusseaduse ühe lõigu (raudteede ületamine) kohta. PPA ei vastanud. ER vastas. Tunnistas liiklusseaduse viga ja ütles, et nad tegelevad selle muutmisega ja see on segaselt kirjas jah. Lisaks viitasid enda tellitud ekstra õigusanalüüsile minu viidatud lõigu kohta.
DeleteVäga lihtne on mistahes seaduse kohta küsida niisugusi küsimusi, millel ei olegi selget ega loogilist vastust.
Iseasi on veel liiklusseadus ja reaalne maastikul kehtiv liikluskorraldus. See viimane on tihti iseendaga vastuolus - ehk siis märgid on vigaselt pandud. Tallinn on selliseid kohti täis, liiklusteemalised grupid toovad neid aeg-ajalt välja. Ka nende kohta olen ma aeg-ajalt linnale märgukirju kirjutanud. Viimasel ajal vähemalt vastatakse neile viisakalt - aitäh, teie tähelepanekud on õiged, teie ettepanekud samuti, teeme kunagi ära.
Need nn "tillikad" olid teooriaeksamis olemas ka siis, kui mina kunagi seda tegemas käisin. Mina olen vaidlusest aru saanud just seda, et eesmärk oli tillikaid vähemaks võtta, et eksam vastaks reaalsele elule, kus tuleb teha päris otsuseid, mitte leida mingeid ümber nurga teoreetilisi lahendusi, mis vastavad seadusele. Ma sain juba sõidutunde tehes aru, et üks asi on "by the book" liiklemine, päriselu aga hoopis teine asi. Päriselus ei sõida keegi keerulistel ja kehva märgistusega ringteedel nii nagu peab, vaid sõidetakse nii nagu saab. Mõnikord ka valesti. See on elu.
DeleteKui rääkida Riia-Kastani ristmikust, siis seal teeb minu arust liiklemise lihtsamaks see, et üle ristmiku on Kastani tänava jätk märgistatud sissesõidu keelu märgiga. Seega ei teki kellelgi soovi ristist otse üle uhada. Aga eksamiküsimuses seda märki ju polnud? Seega täiesti otsene tillikas, sest päriselus me vaatame ikka kõiki nähtaval olevaid liiklusmärke ja teeme otsuseid nende põhjal. Ma selles osas usaldan rohkem autokoole kui Transpordiametit. Meie ametnike riigis on eluvõõrus järjest rohkem kanda kinnitamas ja sellest mõtteviisist oleks viimane aeg vabaneda. Kuulaku oma ala eksperte, kes on igapäevaselt "põllul", mitte ärgu, kurat, korraldagu igapäevaselt uusi kobarkäkke, ilma et keegi millegi eest vastutaks.
Ma ei tea, Kaur, äkki väljendasin end valesti või segaselt vms. Muidugi ma saan aru, et seadused kui niisugused on segased asjad, muidu jääksid kohtusüsteemis elatist teenivad kodanikud nälga ju.
DeleteSul on õigus Colorado reeglite osas, nii on see ka teistes osariikides, vähemasti neis, mille testidega põgusalt tutvusin. Lihtsad, loogilised, loetavas keeles. Mingitest "nipiküsimutest" pole juttugi. Seda ma silmas pidasingi, rääkides sisulisest arusaamisest - mis siin aru saada või tõlgendada, rohelise tulega sõidad, punasega ei sõida, jalakäijal on alati eesõigus, kui foorituli teisiti ei nõua, jne. Õpidki pähe ja lähed eksamile.
Tundub, et notsu sisulise arusaamise kommentaar tugines Eesti teooriaeksamis kasutusel olevateke... eee... nippidele, minu vastus aga USA selgele, üheseltmõistetavale liiklusteadmiste kontrollile. Üks rääkis aiast, teine aiaaugust.
Mhmh :) Ja kõigil on omast teemast rääkides õigus ka veel :)
DeleteMe siis tuleme sulle kõik kollektiivselt külla ja
a) proovime õhtuse ajaviite mõttes USA liikluseksamit teha,
b) võtame sult natuke USA kiirtee-sõidu tunde :)
Head külmade jookide manustamist. Ma just kirjutasin naabritele, et eileõhtust veini jäi järele. Te vist leiate üsna kergesti sõpru? Mu kolimis-soov on igatahes, et teid õnnistataks sõbralike ja toredate naabritega.
DeleteNO USA liikluseksamil saaks iga Maarjamaa liiklusõppe kadalipust läbi käinud eestlane kinnisilmi läbi. Vist.
Aga kiirteesõidutunde võtke, kui külla tulete, igaks juhuks siiski proffide käest; ma endast küll heal arvamusel, aga mitte NII heal :)
Ja aitäh kena kolimis-soovi eest! Naabrid on ülisõbralikud, esimeste kontaktide põhjal ka toredad. Ning jaa, me Pauliga oleme üsna seltsivad, siin USAs on kerge seltsiv olla. Sõpruse teemast... hm. Peaks eraldi postituse tegema lausa, sest lisaks sellele, et ühendriiklased on sujuvad suhtlejad, on sõnal „sõprus“ siin üsna teine tähendus kui Eestis. Eesti mõistes, vähemasti minu tähelepanekute järgi, ei sobi sõbraks nimetada kedagi, kellega pole lapsest saati kaelakuti koos oldud ja/või kümme puuda soola koos ära söödud jne. Eestlane (ettevaatust, üldistan!) peab ameeriklast pealiskaudseks, kui viimane inimest, keda vaid paar korda kohanud, sõbraks nimetab. Tegelikult pole sel pealiskaudsusega miskit pistmist, lihtsalt terminoloogia, keelekasutus on erinev.
Mul on suur rõõm lugeda, et oled kiirteehirmust vabanenud. Vaevlen ise sama hirmu käes ja sa annad lootust, et sellest on siiski võimalik vabaneda. Kusjures mul noorena seda ei olnud.
ReplyDeleteJah, oleks mul sulle veel täpsed juhised kah anda, KUIDAS kiirteehirmust vabaneda, oleks super... Aga no ei ole anda, lihtsalt juhtus, näe.
Delete(Mul noorema eaga paraku võrdlusvõimalus puudub, kuna Eestis pole siinsetega võrreldavaid kiirteesid.)
Ma vabasenin kunagi depressioonist nii, et ei saanud ise arugi ja retsepti ei mäleta.
DeleteKui ma veidi pealt kolmekümnesena Kanadas käisin ja pakuti tööotsa: sõiduta 89 aastane väliseesti papi koos 78 aastase eestlannast hooldajaga 400 miili kaugusele suvilasse (mingi järve ääres, algus Torontost) saad, äkki 200 CAD või misiganes see summa oligi, ei kõhelnud hetkegi, hüppasin rooli ja vajutasin gaasi. Sellest tean, et siis ei kartnud. Eesti teed on hoopis teine asi muidugi. Ja kõige hullem, mis mul selle hirmu ka tekitas, on saksa autobahn, või nii ma vähemasti arvan. Just see pealesõit, kus tuleb kiirendada ja teiste autode vahele sukelduda. MIna tulen Eestist, ma ei usalda teisi juhte :-). Mu eksil oli sellejuures ka väike roll täita. Aga ma arvan, et mis retsepti siin ikka ... tuleb lihtsalt minna. Ma mõned katsed olen ikka teinud, näiteks soolotripp Põhja-Prantsusmaale.
Deletehttps://sitsidsatsidpatsid.wordpress.com/2021/11/
Paistab, et ilma ootamatute seiklusteta ei pääse peaaegu kunagi :) Aga tore, et jõudsite ilusti pärale. Lahti pakkimine ja enda paika sättimine võib olla hirmus tüütu, aga ma olen täitsa kindel, et kui seda saab teha soojas ja pehmes kliimas, mingi külm jook näpus, pakub see tüütule tegevusele veidikest leevendust.
ReplyDeleteTabasid kümnesse: soojas kliimas, külm jook näpus... :)
DeleteKusjuures ma tegelikult ei tunnegi, et lahti pakkimine ja paika sättimine tüütu oleks. Säärane mõnus uue pesa punumise hoog on peal praegu.
Kõlab nagu 99% õnnestunud kolimisreis. Ma sooviks lisaks soodsale ilmastikule ka alati ja ainult meeldivaid inimesi!
ReplyDeleteThis comment has been removed by the author.
ReplyDelete