Eelmise poliitilise postituse hiiglapikaks veninud sabas mainisin poliitilist blogi, mida loen. Blogiomanikku Juanitat, aka Susanit, tunnen muide isiklikult. Või noh, niipalju kui inimest üle veebi isiklikult võimalik tunda. Vahetame juba aastaid sõnumeid ja jõulutervitusi jne. Anyway. Rentsile võlgu olemise postituse kohevas kommentaariumis jääks mu viide ehk tähelepanuta, mistap tänane lühike postitus lingiga Juanita kaasautori Half Empty värskele sõnavõtule "Why He Won". Ja mille muu kui ikka selle pärast, et öeldu ühtib minu arusaamsega asjadest. Iseäranis kaks tsitaati - no pea üks-ühele see, mida minagi demmide peeglisse vaatamise vajadusest rääkides korrutan (tükk maad segasemalt ja kohmakamalt muidugi): “We’re arrogant: we assume our experience is everyone’s and our knowledge ambient” ja “Democrats have become a smarty-pants, suburban, college-educated party. You can’t approach working people like missionaries and say, ‘We’re here to help you become more like us.’ There’s a kind of unspoken disdain, unintended disdain in that.” BINGO!!
Ja et juba linkide jagamiseks läks, siis üks kollase meedia oma kah. Bill Maher's brutal message for Democratic 'brats and snobs' over Kamala's defeat. (Maher on paadunud liberaal. Ma ei vaata teda regulaarselt, aga sedasinast episoodi ei saanud kuidagiviisi vahele jätta.)
UPDATE: Paluks järnevat mitte võtta kui kriitikat kaasblogijate aadressil, aga paarist veebipäevikust jooksis peale Trumpi võitu läbi mõte, et mida muud oligi oodata, kui lollid valimiskastide juurde lasta. Paraku, valimisõigust ei jagata IQ ja/või kirjaoskuse alusel. Kui minult küsite, siis rumal ning (poliitiliselt) kirjaoskamatu on eelkõige partei, kes eelnimetet elektoraadile tähelepanu ei pööra. Küünilisemalt väljendudes: kes eelnimetet valijaid häältearvu suurendamiseks ära ei kasuta.
UPDATE vol. 2: … ja siis lugesin Indigoaalase postitust, kus ta tõdeb, et elab mullis. Ja tundsin… kuidas öeldagi… tänulikkust, et minu mull on lõhkenud. Mitte, et ma selleks ise miskit teinud oleks. Aga kui su tutvusringkonnas, vähe sellest, ka sõprusringkonnas on hea hulk Trumpi valijaid, saad (lõpuks) aru, et nö. teine pool on inimesed nagu sinagi. Et neil pole saba ega sarvi, et neil on, kujuta ette, lausa aju olemas. Et see pole mingi veider alternatiivmaailm, kus nad elavad, vaid sama, mis sinu oma. Nad lihtsalt arvavad asjadest teistmoodi kui sina. Ja vähe sellest, et tasapisi hakkad leppima asjaoluga, et on olemas sinu omast erinevaid arvamusi. Sa hakkad tasapisi lausa aru saama, miks nad sedasi arvavad.
Nii et jah, mul on hiiglama hea meel, et mu maailm on avardunud. Ilmselgelt aitab see avardumine USA võimuvahetusega valutumalt toime tulla; loodetavasti ei tõmbu ma, nagu Trumpi eelmisel ametiajal, oma väikesesse, viha- ning põlgusvaibiga täidetud, süljepritsmetega kaetud seintega, seestpoolt kinninaelutatud uksega koopasse. Kogemuspõhiselt: sedasorti koobas pole tervislik elupaik.
Eesti meedia tegeleb praegu normaliseerimisega: vabariiklased on Eesti jaoks tegelikult parem. Eks siis näis ;)
ReplyDeleteSoovitan kuulata Poliitikaguru (podcast), seal on Euroopa nägemus " miks nii läks"
Poliitikaguru - supersoovitus, aitäh! Ma podkasti inimene pole, ega eks ma üritan. AGA! Sattusin PG lehel ühele 2+ aastat vanale artiklile: "Meeleoludest Ameeriks Ülemkohtu abordilahendi taustal". Andreas Kaju lajatab lõpulõigus kümnesse, mu meelest. Ses mõttes, et ta vaatenurk erineb tüüpilise eurooplase omast a la "küll teil seal USAs on seadusandlusega ikka kehvasti". Tsiteerin:
Delete"USA Kongressi aastakümneid süvenenud ja poliitilisest süsteemist tingitud suutmatus kirjutada seaduseid, mis adresseeriks meie eluaja suuri väljakutseid, loob mõneti ebatäieliku pildi Ameerika toimisest. ⅔ USA seadusandlusest võetakse vastu osariikide tasandil. Keskmise ameeriklase elu mõjutavad president, valitsus ja kongressi kordades vähem, kui Eestis täitevvõim ja seadusandja. Washington DC võimuhorisontaal seadusandja, administratsiooni ja kohtute vahel on üledimensioneeritud koopia osariikide samadest institutsioonidest. USA on endiselt föderatsioon, kokkulepe osariikide vahel ning olgugi et Põhiseaduse kaitse all, elavad inimesed kohalike reeglite järgi ja nii on ka abordiküsimus tagastatud osariikide otsustamiseks, kus 9 mustas rõivas võluri asemel otsustavad nende küsimuste üle poliitikud, kes peavad regulaarselt oma tegudest aru andma valijatele. Nii on Ameerika poliitiline süsteem oma ebatäiuste ja konaruste kiuste endiselt üks demokraatlikumaid, dünaamilisemaid ja energilisemaid."
http://www.poliitika.guru/meeleoludest-ameerikas-ulemkohtu-abordioiguse-lahendi-taustal/
"Et see pole mingi veider alternatiivmaailm, kus nad elavad, vaid sama, mis sinu oma. Nad lihtsalt arvavad asjadest teistmoodi kui sina. Ja vähe sellest, et tasapisi hakkad leppima asjaoluga, et on olemas sinu omast erinevaid arvamusi. Sa hakkad tasapisi lausa aru saama, miks nad sedasi arvavad. "
ReplyDeleteAplodeerin, Epp!
Kui igav oleks maailm, kus saaks lävida ja rääkida vaid nendega, kes arvavad sama mida minagi.
Samas väga turvaline. Ma olen pea iga valimisega inimesi FB listist eemaldanud või ära peitnud, sest ma ei suuda lugeda. Ärritab ja hirm hakkab, sest tahaks ju elada ilusas maailmas, kus kõik on head :)
DeleteNovot, seesama kontseptsioon, et maailm on ilus ainult sellisena, nagu ta MULLE meeldib, ja ainult need inimesed on head, kes MINUGA ühte meelt - sellesama mõtteviisi vastu ma (iseendaga) võitlengi :)
DeleteMa olen hoidnud teistmoodi valijaeelistustega inimesi FB sõprade seas antropoloogilisest huvist lähtuvalt. Loen ja imestan nende postitusi aga samas on see mulle hea - avardab maailma ja ehkki ärritav, on samas ka huvitav lugeda.
DeleteSee on ilmselt see akadeemik minus, kellele meeldib allikate paljusus. :)))
Meil käis eile külas ammustest sõprades abielupaar, naine aktiivne demokraat, mees aktiivne vabariiklane. Neil on kolm last ja tore, pikaaegne, teineteist austav/toetav kooselu.
DeleteLohutavat lugemist:
ReplyDeleteThe Borowitz Report: What Happens Now?
https://www.borowitzreport.com/p/what-happens-next-maybe-what-happened
"Maybe you’ve been asking yourself:
1. “How could Donald Trump have won 51 percent of the popular vote?”
2. “How hard is it to immigrate to New Zealand?”
3. “What the actual fuck?”
Fair questions.
Let’s try a thought experiment. Could Tuesday’s election results have been any worse?
Well, what if, instead of 51 percent, the Republican nominee had won 59 percent? Or 61 percent? And what if he had won 49 states?
Those aren’t hypotheticals. Those were the results of the 1972 and 1984 landslides that reelected Richard Nixon and Ronald Reagan.
With thumping victories like those, what could possibly go wrong for the winners?
If history’s any guide, some nasty surprises await Donald Trump."
Kainestav arvamusartikkel, New York Times:
ReplyDeleteDemocrats and the Case of Mistaken Identity Politics:
https://www.nytimes.com/2024/11/09/opinion/democrats-identity-politics.html#
"Some Democrats are finally waking up and realizing that woke is broke.
Donald Trump won a majority of white women and remarkable numbers of Black and Latino voters and young men.
Democratic insiders thought people would vote for Kamala Harris, even if they didn’t like her, to get rid of Trump. But more people ended up voting for Trump, even though many didn’t like him, because they liked the Democratic Party less."
p.s. NYT on vasakule kalduv väljaanne: https://mediabiasfactcheck.com/new-york-times/