Ilmselgelt elasin neid va valimisi sügavamalt läbi, kui endale tunnistada julgesin, ja nüüd on mul poliitpohmakas. Ma ei taha selle jamaga tegeleda, vähemasti hetkel mitte. Mistap lasen kergematel teemadel liugu, juuksed ja ilm ja muu säärane. Seda enam, et demokraatidel tundub laibalahkamine päris edukalt kulgevat. Trumpi slämmimise ja valijate IQ mõnitamise asemel arutatakse, mida sai valesti tehtud, et nii sügavasse auku kukuti (republikaanide käes saab olema Valge Maja pluss Kongressi mõlemad kojad), ja mil moel august välja ronima hakata. (Tsitaat kusagilt ajakirjandusest: The Democratic Party needs to have a better campaign theme than “Not as bad as the other guy.” It’s cost them more than one election in the last 20 years.)
Ühesõnaga. Räägime ilmast. Mul on viimase kuu aja jooksul tekkinud sihuke… kuidas öeldagi… kahjurõõmus komme ilmateate-saidil Oregoni olusid kaemas käia. Sest meil siin New Mexicos on ööd küll jahedad juba, kuid päevad viieteistkümne ringis soojakraadised, päikese käes lausa palav, ja päikest antakse enam-vähem pidevalt (okei, täna anti padusadu, kuid see on kõrbes vaid teretulnud). Neil seal põhjanabal Oregonis ööseti külmetab, lumi maas, pilvine, tuuline, päeval vaid paar kasinat soojapügalat. Õudneee! Ühtepuhku tunnen rahulolulainet üle pea löövat, et lõpuks ometi soojemasse kliimasse tagasi kolisime. Jah, tean, neli aastaaega ja lumevaikus ja mis kõik veel, aga mind lihtsalt ei isuta enam selle järele. Pealegi, lumi meil üleval mägedes talveajal nagunii võtta, peabki Lillikese teinekord sinna mängima ja jooksma sõidutama, ta meil lumehull ju.
Kui elutoa akendest välja vaatan, näen naabrite palmipuid! Aga samal ajal ka meie aia suurt tammepuud. Ja üleüldse, ma ei tea, elu on kuidagi nii palju lihtsam siin, enamjaolt muidugi seetõttu, et mul pole maja ümber mõõtmatuid aakreid maad, mida sisemine sundus sunniks korras hoidma. Ja siis muidugi seltsielu, sõbrad ja sugulased. Thanksgivingu saame perega veeta, kolme pika autosõidupäeva ja ohtlikult jäiste mäekurude ületamise asemel pruugib vaid kolm ja pool tundi päikeselist highwayd künda, Las Crucesest Albuquerquesse, kus Pauli pojad resideeruvad. Kusjuures ma ei pea ei keetma ega küpsetama, noorema poja fiancée saatis just sõnumi, et teil (st. Paulil ja mul) niigi raske aasta olnud, kolimine ja puha, tulge vaid kohale ja nautige. Mis nii viga elada.
Oh, ja ühe loo tahtsin veel rääkida. Õigeini, mul oli järjekordne vastuvaidlemispostitus plaanis, teemal “meestel on huumorimeel”, aga mis siin ikka vaielda, eks igaüks näeb asju omamoodi, igaühel omaenda elukogemus. Las ma lihtsalt räägin sellesamuse loo. Riputasin elutuppa kardinaid üles, ja no ei saanud esimese ega ka teise korraga säärast tulemust, nagu tahtnuks. Ma muidugi perfektsionist kah neis asjus. Ühesõnaga, oigan kardinate teemal, ja Paul lohutab, et pole hullu miskit, täitsa kena ju. Mul sai hing pisut täis, et mis mõttes kena, kas sa ei näe, et proportsioonid puha valed jne. Paul oli paar sekundit vait, ilmselt pidas iseendaga võitlust, kas teha naisele takkakiitmisega headmeelt või jääda enda arvamuse juurde. Otsustas siiski esimese kasuks, manas surmtõsise näo ette ja ohkas: “Yes. It looks wrong on SO many levels”. Ma pidin naeru kätte ära surema. Sest no seal ei olnud mingeid muid leveleid, kui et need kuradima kardinad lihtsalt rippusid pisut valel kõrgusel. Et jah, mind igatahes on elu jooksul õnnistatud meestega, kel suurepärane (loe: minu omaga haakuv) huumorimeel. Alates isast ja vanaisast lõpetades sõprade, tuttavate ja abikaasaga.
Assa pagan, praegu tuli meelde, et mul uue kodukoha asjus veel paar lugejaküsimust vastamata, jala käimise ja pillimängimise ja kleitide kandmise teemal. Pean end kokku võtma.
Foto: Las Cruces, veebruar 2010. Kallistan palmipuud New Mexico State University campuses.
November 17/2024
“But who wants to be foretold the weather? It is bad enough when it comes, without our having the misery of knowing about it beforehand.” ― Jerome K. Jerome, Three Men in a Boat
No comments:
Post a Comment
Kommentaariumi pruukimise reegel:
Kui sul pole midagi head öelda, ole kena, jäta üleüldse ütlemata.