Aitab ehk selleks korraks poliitikast, räägiks nüüd millestki olulisemast. Nimelt juustest. Elupaiga vahetusega kaasneb teadagi vanade, sisseharjunud tavade-teenuste selja taha jätmine, algab valuline etapp, kus lemmikpoed ja –restoranid, pere- ja hambaarstid asuvad mitme tuhande miili kaugusel, mistap tuleb uued leida. Ja mis kõige keerulisem ning kohutavam: tuleb leida ka uus juuksur. Ma olen ses osas tegelikult suhteliselt vähenõudlik, mingeid ulmelisi soove ega ootusi pole, aga no sellegipoolest mõneti jube taas nullist alustada. Õnneks mul siin Las Cruceses häid naissõpru ja -tuttavaid üksjagu, sain maad kuulata, soovitusi küsida. Ning esimene soovitus tabaski kohe kümnesse. Salongi nimi on Armando's. Juuksuri nimi on Marco. Ja teate, see pole niisama suvaline salong, vaid ajalooga asutus. Marco isa Armando pani äri püsti 38 aastat tagasi, tänaseks on poeg selle üle võtnud. Lisaks juuksurivärgile pakutakse muidki iluteenuseid ning massaazhi. Marco alustas massöörina, hiljem koolitas end ka juuksuriks. Varastes neljakümnendates, väikest kasvu, hispaania juurtega mõõdukalt jutukas meesterahvas, äärmiselt soe ja sõbralik, ning, niipalju kui minu kogemus hinnata võimaldab, ülimalt professionaalne. Ma pole juuksuritoolis eluilmaski oma juuste kohta säärast teaduslikku loengut kuulnud, nagu tema mulle pidas, esmakordsete klientide jaoks ette nähtud pikendatud seansi ajal. Tundsin end justkui Hollywoodi diiva, no nii põhjalikku ja personaalset lähenemist pakuti.
Kui mult küsitaks, kas eelistan nais- või meesjuuksurit, ma miskipärast valiksin mehe. Põhjust ei oska öelda, aga Eestiski oli mul kümmekond aastat meesjuuksur, Haava tänava salongi Tarmo. Megarahul olin ta tööga. Me saime inimestena kah toredasti läbi, läksid nagu sõbrale külla. Tarmo teene on ka stiil, mida vähem või rohkem mugandatult tänaseni pruugin: suurem jagu peast (keemiliselt) lokiline, tukk sirge ja üsna lühike. Vaatab, Marcoga mõtleme ehk kahepeale millagi miskit muud välja, vahelduseks või nii. Padufeministid, jätke järgnev lugemata: ma ise sooviks-prooviks hea meelega poisipead, aga Paulile meedib, kui mul pisut rohkem juukseid, ning miks mitte oma armsale mehele headmeelt valmistada. Samas, vaevalt mind kodunt välja visataks, kui pixiega ukse taha ilmuksin. Pealegi, juuksed ju kasvavad... No vaatame seda asja.
Ahjaa, te tahate teada, mis Marco lõikus + pesu + hooldus maksis? Kolmkümmend dollarit. Kaheksa dollarit andsin tipiks, sest nii rahule jäin kogu teenusega. (Ja ärme hakka siinkohal õudusjuttudega ameeriklaste tippimis-sundusest, eks. Keegi ei palunud ega käskinud mul peale maksta.) Kui õigesti mäletan, kurtsid blogivad naised mõni aeg tagasi juuksuriteenuste kõrgete hindade üle Eestis? Mu meelest on kolmkümmend dollarit täitsa OK. Ei liiga kallis, ei liiga odav. Juukseid käin lõikamas nii umbes iga kahe kuu tagant, kui just mõnel pikemal reisil pole, või kolimisega ei tegele, või muud sarnast. Värvin ise. Väärikalt vananemine (loe: loomuliku, halliseguse juuksetooni juurde pöördumine) läks juba mitu aastat tagasi aia taha. Sellest olen ennegi pajatanud, ei hakka kordama.
November 15/2024 Image: Internet
“Even geniuses could get things wrong - look at Einstein's unfortunate choice of a hairdresser.” ― Joss Stirling, Stealing Phoenix
No comments:
Post a Comment
Kommentaariumi pruukimise reegel:
Kui sul pole midagi head öelda, ole kena, jäta üleüldse ütlemata.