Kutsuti välja

 

Kutsuti jah. Tähendab, TT tegi postituse ühest tavalisest päevast oma elus, ässitas teisigi blogijaid sama teed minema. Võtan väljakutse vastu, mööndusega, et mul pole juba jupp aega tavalist päeva olnud, sest kolimine, eks. Uus kodu, uued lõhnad nii-öelda. Aga noh, panen üleeilse elu kirja. Nagu TTgi, keskööst alustades. 

Magamisega on mul hästi. Lausa toredasti. (Sülgan 3x üle õla, koputan vastu puud kah, igaks juhuks). Erinevalt paljudest ei kanna ma mingeid kehategevusi mõõtvaid vidinaid, ei öösel, ei päeval. Üksnes mõtegi säärasest ajab mind stressi, sest, noh, olen see kitsetall, keda lugeda ei tohi. Ma ei taha sekundi- ja grammipealt teada, mis minuga toimub, sest äkki ei toimu nii kuis peab, kus selle mure ots siis. Olen pigem sihuke jaanalinnu tüüpi, kui loomavõrdlustega jätkata. Kits-jaanalind. Anyway. Nagu ütsin, uni on suurepärane, ja seda vajan üsna palju. No nii kaheksa tundi, vähemaga ei mängi eriti välja, pikaajaliselt kindlasti mitte. Magama jään õhtul kümne paiku, ärkan (ilma äratuskellata) hommikul kella kuue paiku. Tõsi, voodisse lähen varem, et lugeda või millegi muu meeldivaga tegeleda. Üleeile õhtul oli lugemiseks värske Vogue (kaanelooks Billie Eilish). Ööst midagi kirjutada pole. Magasin, noh. Ja kuna ei mõõda, siis üksikasju ei tea. Unesid nägin kah, aga milliseid, seekord ei mäleta. Mul on igaöine, äärmiselt sündmusterohke, värviline unenäo-elu muide.

 

Anyway. Ärkasin kümmekond minutit enne kella kuut. Või kella kuute? Nii veidrad näivad mõlemad, kirjapildis. Olin varem jalul kui Paul, pigem reegel kui erand siinmajas. Panin kohvivee tulele, lõin läpaka käima, et ekraani vahtida, sest enne kohvilaksu suur osa mu ajust ajust ei tööta, selle kõnekeskus ammugi mitte. Paul laekus magamistoast ajaks, mil tarvis presskannu sõel alla vajutada, see on hommikuti tema töö. Seejärel tõmbasime kardinad eest, kuigi veel pime, pugesime, nagu igal hommikul, kumbki oma ülemõõdulisse tugitooli, kus veetsime kohvitades järgneva tunni ning viisteist-kakskümmend minutit. Mägedetagust päikesetõusu oodates, igasugu ilmaasju arutades. Ahjaa, ja oma uusi pleede nautides, sest ööd siin jahedad juba. Ma ei saa aru, miks me miskeid sääraseid põhjanabal Oregonis elades ei hankinud. Väheke karvased, õndsalt siidised. Kutsume pleede hellitlevalt our hamsters. Jututeemad? Näpuotsaga poliitikat, kuna meil on kokkulepe, et ei sukeldu varahommikuti igasugu poliitilistesse jäneseurgudesse, ei stressa end ilmaelu ja inimeste kirumisega. Tegime Thanksgivingu-plaane, pluss sellejärgse pikema, paarinädalase reisi omi. Läheme detsembri alguses camperiga Californiasse, sõpradele külla. Neile, kes, nagu meiegi, Oregonist soojemasse kliimasse kolisid.

 

Kohv joodud, aeg koeraga tegeleda. Väike jalutuskäik ümbruskonna tänavatel (brr, jahe, mäetipud lumised!), väikesed hommikused lõbustused loomale (mängu nimi on pebbles, teinekord kirjeldan pikemalt), peni oma õuekennelisse, söök-jook ette. Sedaaegu on päike juba mõnda aega väljas, maailm hakkab üles soojenema, linnukesed laulavad, lillekesed õitsevad… jaa, just, krüsanteemid pottides, nii ees- kui tagaaias jumala kenad veel, nii külm siin nüüd kah pole. 

Teine kann kohvi tulele, hommikusöögiooteks banaan, sedajärgi praekartulid riivitud parmesaniga + kodujuust + kirsstomatid. Yumm. Pean hommikuti korraliku kõhutäie saama, muidu kisub olemine otsekohe hõredaks. Olen vist ennegi maininud, et tulenevalt erinevatest kehaehitustest ja toitumisvajadustest ei kattu minu ja Pauli söögiajad ja söögid pea kunagi. Mis ei tähenda, et me päeva jooksul mitmeid tunde ninapidi koos ei veedaks: juba nimetatud long lasting hommikukohv, lõunane koeralõbustamine + drink siin või seal värskes õhus, kui ilm vähegi lubab, õhtused pikad jutuajamised köök-elutuba lahutava baarileti taga kõõludes. Ühesõnaga, kus ma olingi. Peale hommikusööki pidasin natuke maja, pesupesu ja aknapesu, sest paari päeva tagune padusadu oli New Mexico punaka kõrbetolmu klaaspindadele kunstipäraselt laiali määrinud.

 

Seejärel prokrastineerisin. Peaksin tegelikult ühte sissetulekut tõotavat projekti arendama, aga kuna sisse tuleb nagunii, siis võtsin hoopiski paar hiljuti sekkarist hangitud hilpu ette, et neid parajaks õmmelda. Mis siin salata, eks ma naudin pooleldi prouaelu tänu seigale, et Paul pensionäristaatusest hoolimata siiani pisteliselt töötab, väljakutsete peale. Ja kui nüüd veel üksikasjalikumaks minna, rahateemal, kusjuures mitte niivõrd selleks, et lugejat minu finantsolukorra osas valgustada, kuivõrd selleks, et taas Ühendriike haipida, nagu mul kord juba kombeks, siis mulle maksab Ühendriikide valitsus käesolevast aastast alates samuti pensioni. Peaaegu oleksin kirjutanud “maksumaksja maksab”, aga ei. Selle raha on Paul pika tööelu jooksul mitmekordselt välja teeninud. Mulle makstav summa põhineb tema pensionil. Mäletan, et olin täitsa shokeeritud, kui teadlikuks sain, et riiklikku vanaduspensionit saava USA kodaniku abikaasa (kes nõutava vanuse saavutanud ning nõutav arv aastaid kodanikustaatuses olnud) omab õigust teatud protsendile sellest. Kusjuures minu summat ei võeta Pauli summast maha, tema saab ikka enda jao, minu oma tuleb nö. boonusena, minu nimele. Ma (me) ei pidanud isegi läbi kümne põleva bürokraatiarõnga hüppama seekord, üksnes läbi kahe-kolme. Et jah, nimetangi seda põhiliselt põhjusel, et USA tervishoiusüsteemist ja lastehoiust jms räägitakse (õigusega) õudusjutte, jättes tähelepanuta, et siinses elukorralduses leidub ka positiivseid külgi. No kasvõi seesama pensionivärk, või abikaasade/laste kindlustatus lahutuse puhul, või toetused/väljamaksed immigrantidele. Sest räägitagu USAst mida tahes, kui siin ikka nii jube elu oleks, nagu ülemere kiputakse arvama, ei vooriks inimkaravanid üle me lõunapiiri.

 

Kuna immigratsioonist juttu tuli, kaldun postituse teemast julmalt kõrvale, võtan ses asjas lühidalt sõna. Ma pole enda arvamust ausalt öeldes täielikult välja kujundanud, st. pole teemasse üksipulgi süvenenud. Esimeste USA aastate jooksul oli üsna ükskõik asjaolust, et ma ise panin korraliku summa raha, hea hulga aega ja närve hakkama, et legaalseks residendiks saada, samal ajal kui paljud selle kadalipu tuima näoga läbimata jätsid, nö. avatud uksest sisse kõndides. (NB! kogu käesoleva lõigu jooksul ei räägi ma asüülitaotlejatest, kelle elu, tervis või elementaarne heaolu kodumaal ohus. Räägin endasugustest mugavuspagulastest, neist, kes ei pea, kuid tahavad USAs elada.) Kus ma olingi? Ahjaa. Tänaseks on tekkinud tunne, et miks mina nii palju vaeva pidin nägema, miks minu ees piir kinni oli, kui see praegu sadade tuhandete ees täiesti valla? Pane muudkui kaks kätt taskusse ja jaluta üle. Ning ei maksa arvata, et ma Trumpi müüri pooldan, see on (oli) hullus kuubis. Aga kas teie oleksite päri olukorraga, et näiteks Eesti riik kõigile resideeruda soovijaile täitsa vaba sissepääsu võimaldab? Ja palun, ärme hakka stiilis “Ameerika manner kuulub põliselanikele, valge rass elab siin ebaseadusliku sissetungijana”. Rahvasteränded ja territooriumivallutused on toimunud sest ajast saati, mil puu otsast alla tulime. Kui geopoliitiliselt korrektsed tahaksime olla, hängiksime kõik siiani puntras kusagil Aafrikas. 

Muidugi, siis esineb veel see argument, et kes USAs põllult saaki korjab ja motellitube koristab, kui illegaalsele immigratsioonile hädapidurit tõmbame. Vot sellele ma niisama paugust vastata ei oska, ei peagi oskama, pole majandus- ega sotsiaalteadlane. Pakun huupi, et needsamad inimesed, kes seda praegugi teevad. Nende järeltulijad loodetavasti mitte, sest vanemad on neile paremaid võimalusi andva hariduse võimaldanud. Ehk näeme tasakaalu mõttes mõne aasta pärast hoopiski valgenahalisi California põldudel rügamas, 100+ päikesekaitsega paksult kokku määritud. Deportatsiooni, millega Trump ähvardab, ma absoluutselt ei poolda muide. Näis, kas ja kuidas see plaan üleüldse elujõuliseks saab. Samas aga ei poolda ka seda, et igaüks võib üle USA-Mexico piiri kõndida, et seejärel otsekohe, ilma tööle asumata, makse maksmata näiteks tasuta tervisekindlustust nautida, nagu mõnel pool Californias. Või 18.000 dollarilist deebetkaarti per aasta nagu New Yorgis, esmatarbekaupade ostmiseks. See on mu meelest näkkusülitamine neile legaalsetele (uus)immigrantidele, kes end siin üles töötanud. Vähe sellest, NYs on kehval järjel residentidest peresid küll ning veel, kellele seesama 18.000 hädasti ära kuluks. Pole siis ime, et ajakohase immigratsiooniseaduse koostamist ja vastuvõtmist ootavad ning loodavad eelkõige neist maadest pärit ümberasjujad, kelle kaasmaalased praegu üle piiri marsivad. Ka hetkel kena tööhõiveprotsent võib kolinal kukkuda, kui kontrollimatu immigratsioonilaine jätkub. Äkki teeks kuidagi nii, et legaalne sisseränne vähem tüsilikuks, illegaalne ebamugavamaks? Mh? Usun, et mitmed teist tunnevad nüüd, et tahaks mulle ses teemas vastu vaielda. Aga nagu ütsin, mõelge korraks Eesti USA asemele. Lahtise riigipiiriga Eesti. Ja seda ka veel, et statistilistesse jäneseurgudesse ma pugema ei hakka. Võtan omaks, et mu seisukoht põhineb suures osas emotsioonil, kuid on ka sellisena täiesti lubatud mu meelest.

 

Issand. Ma ikka oskan teemast välja vahutada. Jätkan asjakohaselt. Elik keskpäeva paiku õmblesin natuke. Aga üksnes natuke, sest maja ette sõitis UPS truck, juht tõstis paki välja, andis signaali ja kimas minema. Pakis oli… arvake, mis? Calming Cuddler Long Fur Donut Dog Bed!! Sellest imeasjast pean kindlapeale eraldi postituse tegema, fotodega. Lillikene nimelt sai omale esimest korda elus spetsiaalse koeravoodi. Ei läinud poolt päevagi, kui loom oli ilmselgelt veendunud, et kogu ta senine eksistents on olnud üksainus suur piin ning kannatus. Et Tõeline Elu seisneb lebotamises pehme, koheva, XXL suurusega koeravoodi kallistavas embuses.

 

Nonii. Koeravoodi imetletud, sellele koht leitud, Lillikese rõõmu üle rõõmustatud, pani Paul pizza ahju. Külmutatud pizza, koos kõikide ebatervislike lisa- ja säilitusainetega, oo õudust. Oleme säherdust kõhutäidet aastaid vältinud, paraku kolimisega seoses tekkis igasugu halbu harjumusi, sest stress ja ajapuudus ja nii edasi. Paul tegeleb pizzaga seetõttu, et mina üritan kõigest väest tervislikult toituja aupaistet säilitada, väites, et ei oska seda kivikõva plönni pakendist väljagi võtta, rääkimata söömiskõlblikuks kuumutamisest. Anyway. Pizza valmis, seadsime end elutuppa suure ekraani ette (ei, ei ole telekas, meil pole mitte mingisugust kaabliühendust ega vastuvõtuantenni ega midagi. Me ei vaata telekat. Ongi üksnes ekraan, arvutiekraanide suurem sugulane). Kus ma olingi? Et siis jah, pizza, ja kaks ning pool tundi FIMi galaõhtut, MotoGP maailmakarika auhindade jagamist. (Grand Prix motorcycle racing is the highest class of motorcycle road racing events held on road circuits sanctioned by the Fédération Internationale de Motocyclisme (FIM). Independent motorcycle racing events have been held since the start of the twentieth century.) Kes mind loeb, teab ilmselt, et nii Paul kui ma oleme tolle spordiala andunud fännid juba mingi kuus-seitse aastat. Kusjuures ka tehnikapoole pealt teadlikud fännid, mis minu puhul sugugi iseendastmõistetav pole, kuna Paul on motikamees, aga mina üksnes tagaistmel sõitnud, ja ükskord ammuaega tagasi Eestis külgkorvis. Et siis jah, galaõhtu, punane vaip ja puha. No nii äge oli kõiki neid mehi kenasti klanituna ülikondades-lipsudes näha, abikaasasid-pruute viimse peal üleslööduna. Ringrajal ja selle ääres avaneb teadagi hoopis teine pilt. 

No ja siis oligi õhtu käes, väljas pime. Teen lõpu lühidat, postitus kümme miili pikk juba, issand jumal. Vanaks jäänud, lobisema hakanud… Võtsin Lillikese rihma otsa, tegime pisikese pissituuri, mille käigus Lilli kõik vajalikud kohad ära märgistas. Jaa, ka emased koerad märgistavad muide, Lilli tõstab lausa jalga, mitte küll nii kõrgele nagu isased, kuid siiski. Oma hoovis ei pea vajalikuks, siin lihtsalt kükitab, sest keegi teine ta valdustesse ei tungi. Kodus tagasi, panin Lillikese ta tubasesse ööpuuri, soojendasin endale õhtusöögi (pasta + marinara + parmesan + koriander), seejärel valasime Pauliga kumbki endale klaasi Sauvignon Blanci rohke jääga, ronisime baarileti taha pukkidele. Juttu jätkus kauemaks, valasime teised klaasid veel. Seejärel kadus Paul oma workshoppi mingeid asju ajama, mina klõpsisin mõnda aega arvutis, sedajärgi võtsin kiire kuuma dushi. Tuled said kustu kella kümne paiku.

Mida siis lõpetuseks? Ei ütleks, et kirjeldet päeva tavaliseks saab nimetada, mul ei esine just palju ühtmoodi päevi. Samas, polnud teine ju ka teab mis ebatavaline. Ja andke need lõputud kõrvalepõiked andeks. Ja aitäh TTle väljakutse eest. 

Foto tegin üleeile hommikul me taga-aias. Orelimägede (La Sierra de los Órganos) tippudel moondus paari päeva tagune paduvihm lumeks. Mõni ime, kõrgeim tipp merepinnast pea kolm kilomeetrit ülalpool. Mäletate, me Pauliga abiellusime sealsamas üleval, Orelimägedes? Jaanuarikuus, lumega. 

November 20/2024

“We are all ordinary. We are all boring. We are all spectacular. We are all shy. We are all bold. We are all heroes. We are all helpless. It just depends on the day.” ― Brad Meltzer