Tõele au andes plaanisin porgandikahuri postituse sisse juhatada tõsisemat laadi endassekaevumisega. Selgitusega, miks ja mismoodi ma otsustan, millest viie tuhande viiesajas kirjutada, millest mitte. Et kui kõrgel või madalal mu privaatsuse-latt asub, mis sorti elujuhtumisi varjan ja millega eputan (no pun intended). Aga paraku juhtus niimoodi, et paar päeva tagasi sai VVNi juures see avalikustamise teema ribadeks lahatud, ning mu harrastuspsühholoogi-vedru on hetkel täitsa maha käinud. Mistap asun joonelt asja kallale, jättes hingesügavustes sonkimise mõneks teiseks korraks.
Et siis PORGANDIKAHUR.
Carrot cannon, nagu me Pauliga toda riistapuud nimetame (foto#1). Korrektne nimetus on, tõsi küll,
propane cannon. Meie pandud hüüdnimi tuleneb tõsiasjast, et naaberkinnistu farmeriperekond kasutab kahurit porgandiseemnepõldudelt pahaliste peletamiseks, mustsaba-hirvede. Porgandivärgist olen enne kah
kirjutanud, kuna Kesk-Oregon, kus me elame, on Ühendriikide suurim hübriidporgandiseemne tootja. Vähe sellest, kraami eksporditakse ka Euroopasse ja Jaapanisse näiteks. Jahedavõitu öödega pikad kuumad suved sobivad nimetet põllukultuurile, ja nii on igal endast lugupidaval farmeril siinkandis porgandiseemnepõld. Ja porgandikahur, millest pole blogis enne juttu olnud, kuigi see tehnikaime on mu elukvaliteedis, või õigemini elukvaliteedi kohatises puudumises üliolulist rolli mänginud.
Ütlen kohe ära, et Oregoni kodus elatud seitsme aasta jooksul oleme
põrgu paugupiinu kannatanud ühelainsal suvel. Kaks kahurisuve on olnud väga talutavad, ülejäänud pea pauguvabad. Õnneks on meil ka üksainus farmeritest lähinaabripere, keda muide ennegi
maininud olen, postitustesarjas
Minu naabrinaised … oot, misasja? Mul sari ju lõpetamata! Seistmendast naabrinaisest kirjutamata! Häbilugu. Tuleb viga parandada. Kus ma olingi? Ahjaa. “Porgandinaabrite” valdustes on sadu hektareid, nii et peab ikka jube halb õnn olema, kui juurikapõld täitsa meie külje alla küntakse. Aga näe, ei naerata õnn iga kord meilegi.
Õuduste suvi leidis aset neli aastat tagasi. Vaatame nüüd kõik palun fotosid #2 ja #3. Punane pink asub me kodu välisukse ees. Taamal paistab porgandipõld ning nooltega tähistet porgandikahur. Jaa, ma juba kuulen, kuidas te imestate, et misasja ma ohin, meie kodu ja kahuri vahele jääb ju hea tükk tühja maad. Aga teritage pilku, kullakesed, ja te näete, et tegemist ei ole lihtlabase “maaga”, vaid
kanjoniga. Mille ühel kaldal on meie maja, ja teisel valju heli allikas. Kanjonitel on teadupärast kiviseinad, eks. Ja mida teeb heli, kui ta põrkub vastu kiviseina? Just. Võimendub, ja mitte vähe. Niisiis, kanjon töötas tol koshmaarsel suvel kõlakojana. Minu ja Pauli kõrvatrummidest ning närvidest polnud sügiseks suurt midagi järel.
Nüüd te muidugi uurite, et kas naabritega läbi rääkida ei õnnestunud. Jaa, me proovisime, paar korda, kusjuures väga lugupidavalt. Mis tõele au andes oli tohutu pingutus ja eneseületus, kuid naabritega sõjajalale asumine on teadagi väga, väga,
väga libe tee, reeglina kummalegi poolele positiivseid tulemusi ei tooda. Pealegi on USAs selline tore seadus nagu
Right To Farm Amendment, mis kümnel juhul kümnest farmerit kaitseb, isegi kui näiteks farmeri propaanikahuri helitase ületab kõik lubatud piirid. (Keda huvitab, siis siin üks lühike
selgitus, miks Right To Farm Amendment on suht saadanast). Anyway. Meie viisakad pöördumised ei andnud tulemust, suvi möödus sõna otses mõttes kahuritule all. Paul oli mitut puhku pikalt komandeeringus, ja mul oli täitsa tõsiselt tegemist, et tervet mõistust säilitada (niipalju kui mulle seda tervet mõistust üldse jagatud on, eksju). Nutt tuli peale mitte üks ega kaks korda, vaid rohkem, vihast ja jõuetusest. Aga ühes saagikoristusega lõppesid ka paugud, kahur korjati talvekorterisse, ning järgnevatel aastatel on porgandiseemet kaugematel põldudel kasvatatud, kahurit kanjoniservale pole paigutatud, kuigi seesinane suur maalõhe jookseb läbi kogu naabrite kinnistu, niisamuti nagu läbi meie valdustegi.
Säärast sorti kogemus on muide ka üks põhjustest, miks me Pauliga kinnisvara ei oma. Me rendime
paradiisi, aga mõlemale meeldib mõte, et kui tuleb tahtmine või satub sundus, saame suuremate sekeldusteta elukohta muuta. Huvitav, tavaliselt tunduvad just nooremad inimesed liikumisaltimad, kui asi elupaika puudutab? Mul vastupidi. Mida vanemaks, seda juurtetumaks. Paarkümmend aastat tagasi ei kujutanud uneski ette, et kusagil mujal kui Nõmme mändide all elaksin, teise riiki kolimisest rääkimata. Aga täna, näe, pean juba vaikselt plaani, kus meie järgmine kodupaik võiks olla, millises osariigis. Ma ei tea, praeguses eluetapis ei meeldi mulle mõte, et peaksin ühte või teist elukohta nö. igaveseks asupaigaks pidama. Et siin ma nüüd olen, ja siin ma ka suren. Olulist rolli mängib muidugi ka fakt, et USAs on üüriturg hoopis teist mõõtu ja masti kui näiteks Eestis. Siinseid sisustusajakirju lapates olen siiani hämmastunud, kui loen, et elaniku poolt sisekujundaja abiga vingelt tuunitud, kõrgelt auhinnatud korter/maja on (pikaajaline) üüripind.
Mis aga porgandikahuri efektiivsusesse puutub, siis piisab, kui vaatate fotot #4. Üles võetud meie maja eest, kenal päikeselisel-äikeselisel pealelõunal, 2016. aasta juulikuus. Ning ei, me ei saatnud seda pilti naabritele, kuigi näpud hirmsasti sügelesid.
April 19/2020
"You ask me what life is. That's like asking what a carrot is. A carrot is a carrot, and there's nothing more to know." ― Anton Chekhov