Fotojaht 4: Liikumine

Liikumine, hmm... Tunnistatagu heaga üles, kes selle teema Fotojahiga liitis. Väga vastutustundetu tegu. Lapski adub, et tükk maad lihtsam ja mugavam on pildistada, kui objekt paigal seisab. Või veel parem, lausa poseerib. Vot vanasti, fotograafia algusaegadel, siis said inimesed kenasti aru, et fotograafile tuleb vastu tulla, asend sisse võtta ning kivistuda, kuni klõps käinud. Naerataminegi polnud soovitav, sest mine tea, äkki on salatileht hammaste vahele ununenud või midagi, näe siis pärast retusheerimisega vaeva.
Anyway. Liikumispilte on mul üksjagu. Enamik neist nii udused, et isegi mina ei saaks aru, mis piltidel, kui ei mäletaks, et üritasin jäädvustada ülehelikiirusel liikuvat saksa lambakoera. Siiski, pika otsimise peale leidsin paar selgemat kaadrit kah.
1. Sõbranna. White Sands, New Mexico. 
2. Yarko. Los Angeles, Venice Beach. 
3. Kaasvõi(s)tlejad. Bataan Memorial Death March, New Mexico.
May 1/2020
"A good snapshot keeps a moment from running away." - Eudora Welty
Fotojaht

Rise and shine

Kui loen või kuulen, kuidas inimeste elu-olu tänu Viirusele tükk maad vähem elamisväärseks muutunud on, kellel lastekarjatamise, kellel sissetulekute kokkukuivamise, kellel muidu musta masenduse tõttu, näpistan end ja tuletan meelde, kui hästi mul läheb. Tõesti, praktiliselt mitte miski pole teisiti peale selle, et poeskäigud tunduvad väheke veidrad. Kriisi algusest saati ei ole isegi desinfektantide puudust tundnud, väike kohalik viinavabrik tabas nõudluse hoobilt ära. Just paar päeva tagasi käisime varusid täiendamas (ei, mitte viina-, vaid kätegeeli ja puhastusvahendi varusid).

Ja noh, me mõlemad Pauliga oleme sihukesed... kuidas seda nüüd öeldagi... rõõmsakesed enam-vähem igas eluolukorras. Kusjuures varahommikust saati. Nii mul kui tal on, khm, kogemusi, khm, inimestega, kellega koos elamine sarnases viitsütikuga pommi otsas istumisele. Iseäranis päeva algustundidel. Vale sõna või liigutus, ja võid kogu päeva maha kanda. Halvemal juhul teise takkaotsa. Koledal juhul kolmandagi. Aga meie. Teinekord kihistame naerda juba enne, kui voodist tõuseme, ja mitte sel põhjusel, mida teie arvate (kuigi teinekord sellel ka muidugi), vaid kuna üks või teine teeb poolärkvel olles mingit naljakat häälitsust, või ütleb mõne jabura sõna, vms. Kui juba jalgel oleme, läheb asi päris hulluks. Mina püsin veel suhteliselt vaoshoituna, kuni esimest poolt tassi kohvi keres pole, aga Paul on võimeline enne sedagi tantsima ja laulma ja trummi lööma, see käib tal kohvikeetmise rituaali juurde. Lillikesele on säärane käitumine silmnähtavalt vastumeelne. Nimelt ta ööpuur asub köögis, ning ta teab, et enne, kui meil kohvid joodud, vabadusse ei pääse. Niisiis ajal, mil loom tahaks häirimatult silma looja lasta, viibib ta vaateväljas Talking Heads'i või muus sarnases stiilis tantsuliigutusi tegev Paul. Või mingit lauluviisi üles võttev, oma sõnadega muidugi. Ausalt, ma ei liialda, Lilli pigistab siis silmad kõvasti kinni ja keerab end näoga seina, seljaga köögi poole. Te peaksite seda nägema. (Lillit, mitte Pauli.)

Anyway. Ega me ainult kodus sedasi. Siin kirjutasin, kuidas oma varahommikuste lollustega hotellikaaslastele vahele jäime, Kauail. Jumal tänatud, et ses osas ühesugused oleme. Oleks üks või teine meist normaalne, oleks kooselu hommikuhulluga ilmselt veelgi komplitseeritum kui kooselu hommikumorniga.

Kuidas teil muidu ärkamisjärgse meeleoluga lood on? (Pange tähele, ma ei öelnud „hommikumeeleoluga“.)
April 29/2020
“Morning is wonderful. Its only drawback is that it comes at such an inconvenient time of day.” ― Glen Cook, Sweet Silver Blues

Nuga

Pauliga koos elades peab arvestama järgmiste asjaoludega: tegemist on mehega, kes a) mitte üksnes ei kuula, mida naine räägib, vaid peab seda ka meeles, ning b) kes armastab naisele üllatusi valmistada. Enam kui üks või kaks korda on juhtunud, et Asi, mis mulle meeldib/huvi pakub, ilmub kui imeväel me majapidamisse, nädal või kaks või kuu aega pärast seda, kui olen oma huvist täiesti möödaminnes, ilma Asja soetamise tagamõtteta märku andnud. Reeglina õnnestub Paulil need üllatused suurejooneliselt välja mängida. Aga üleeile kukkus üllatusmoment kavatsetust kardinaalselt teistmoodi välja. Lugu järgmine.

Mu söögitegemise oskus on sihuke kena keskmine, või veidi ülalpool keskmist, seetõttu ka kokkamisriistade arsenal mõistlikult lihtsavõitu. Mis kokanugadesse puutub, siis mulle sobib „one size fits all“. Juba aastaid on üks ja ainus kööginuga mind truult teeninud, ilma peene brändinimeta, tõenäoliselt maksis kasinad kümmekond dollarit. Lõikab kõike, alates leivast lõpetades lihaga, vaid juurikate jm koormiseks kasutan väheke väiksemat väitsa.
Novot. Mõnda aega tagasi tulid meil Pauliga miskipärast noad jutuks, ja prantslaste Sabatier, ja sepistatud nugade tehnilised peensused. Jutt jäi sinnapaika, nädalad läksid. Kuni üleeile hakkasin lõunat valmistama. Tõmbasin puidust noahoidja sellest lahtrist, kus mu truu kööginuga juba aastaid on elanud, terariista välja ja... hmm. Säärast nagu ei mäletagi me köögis olevat? Tõmbasin järgmise väitsa – ei, ikka pole õige. Minu nuga ei kusagil. Üsna segaduses, suundusin Pauli käest aru pärima, too uus, tundmatu terariist pidetpidi pihus. Kus mu vana hea nuga on?? Paul soovitas mul asja lähemalt vaadata. No kuulge, sellega mind ei püüa. Mul polnud küll prille ees, aga võõra noa ja oma noa vahet teen ka pimesi, nii et paluks otsekohe, OTSEKOHE minu tööriist kohale tagasi panna. Misasja? Tuleb prillid ette panna? Fine. Panin. Ja mida nägin? Meile oli tekkinud ehtne Sabatier! Vähe sellest, noa teisele küljele graveeritud minu nimi! Wow. No hea, et niigi läks. Vähe puudus, et oleksin vana kööginuga taga nõutades peene prantslase oma kallile mehele ribide vahele torganud. Jaa, seekord oleks Pauli üllatuskingitus äärepealt ta enda vastu töötanud.

Too „väike“ nuga pildil, 20 sentimeetri pikkuse teraga, see on minu oma. Paul ostis enda tarbeks natukene suurema. Natukene, ha. Terapikkus tervelt 35 cm. Mina jaksan toda riista hädavaevu tõsta, mu meelest annab noore mõõga mõõdu välja. Ahjaa, seda ka veel, et minu nuga ei ole must. Täitsa puhas on. (Plekid on happest, viilutasin enne pildistamist maguspipart.) Materjaliks high carbon steel, teadupärast tugevam kui stainless steel, ka hoiab paremini tera, vananedes muutub kunstipäraselt mustriliseks, auväärselt tumedaks.

Wikipedia: Sabatier Aîné & Perrier claims to be the oldest Sabatier knife maker still in existence and operated by the descendants of Phillipe Sabatier of Bellevue, Thiers, France. They have operated for more than 200 years and have sold under the brand name Sabatier-k since 1834. First references to the mark "K" can be found in the town archives, engraved on the Silver Tablet of Cutlers, dated 7 June 1813 under number 231. Eight generations of the Sabatier family of Bellevue have been involved in the business.
Among the many Sabatier manufacturers in Thiers, France, most provide high quality cutlery using traditional forging techniques that were developed in the area in the early and mid-19th century. Most of these manufacturers use a "fully forged" technique and a hand shaping and sharpening process using local skilled labour. Fully forged means that three of the four knife parts (blade, bolster, tang and handle) are forged from a single piece of steel. 
April 26/2020
"At the root of many a woman's failure to become a great cook lies her failure to develop a workmanlike regard for knives." ― Robert Farrar Capon

The Luxury of Irresponsibility

Iga kord, kui tekib väikegi lootus, et Ühendriikide president on nö. põhja saavutanud, et enam hullemini pole tal võimalik iseendale (ja üksiti ka kõigile kaasmaalastele) jalga tulistada – iga kord järgneb pettumus. On küll võimalik. Te ikka ta üleeilsest soovitusest olete kuulnud? Et kuidas koroonat tappa? No see on väga lihtne. Loputa end seespoolt klooriga või mõne muu majapidamises leiduva desinfektsioonivahendiga, ja torka ultraviolettlamp tagumikku. Arvate, et ma liialdan? Oo, kui see vaid nii oleks. Siin on Ameerika Ühendriikide 45. presidendi Donald J. Trumpi tsitaat üleeilselt pressibriifingult Valges Majas:

 “So supposing we hit the body with a tremendous, whether it’s ultraviolet or just very powerful, light — and I think you said that hasn’t been checked but you’re going to test it — and then I said suppose you brought the light inside the body, which you can do either through the skin or in some other way. And I think you said you’re going to test that, too. Sounds interesting.
Then I see the disinfectant where it knocks it out in a minute, one minute. Is there a way we can do something like that by injection inside? Or almost a cleaning, ’cause you see it gets in the lungs and it does a tremendous number on the lungs. So it’d be interesting to check that. So you’re going to have to use medical doctors but it sounds interesting to me, so we’ll see but the whole concept of the light. The way it kills it in one minute, that’s pretty powerful.”
Kogu see sõnasalat on ka lindis: YouTube 3 min 27 sek

www. huffpost: Manufacturer issued a statement after Trump again suggested unproven treatments for the coronavirus.
www. prweek: Lysol and Clorox respond to Trump comment about injecting disinfectant
www. nymag: The Luxury of Irresponsibility
Image: Internet
April 25/2020
“Stupidity is the same as evil if you judge by the results.” 
― Margaret Atwood, Surfacing

Fotojaht 3: S

S nagu uss, eks. Jajah. Kes vähegi 5500 jälginud, teab, et mul on ussipilte jalaga segada. Aga see tundus kuidagi liiga lihtne lahendus. Õnneks leidsin pildisahtlis sorides ühe teist sorti essi. Kasvava Lillikese karvavahetuse ajal Looduse poolt looma tagumikule kirjutatud, kolm aastat tagasi. Issake, ta juba kolme ja poole aastane???
April 24/2020
“Photographs are just light and time.” ― John Green, Turtles All the Way Down
Fotojaht

Empaatiline esinäitleja

No tegin siis kah seda isiksusetesti, mis blogijate hulgas liikvel. Mitte et ma ise mingist testist paremini ei teaks, KES ma olen, aga hädasti oli tarvis prokrastineerida. Mul nimelt on pooleli camperi kõhualuse katmine niiskust hülgava vedela kummiga, ja see on NII õudne töö, et mina, kes ma loomu poolest sääraseid koheselt nähtva tulemusega tegevusi lausa jumaldan, üritan juba teist päeva camperi all pingikesel istumisest ja pintslikese liigutamisest kõrvale hiilida, moel või teisel. Niisiis, testitulemused:

85% ekstravert_____15% introvert

55% visionäär______45% realistlik

29% loogiline_______71% empaatiline

54% planeeriv______46% otsiv

92% veenev_________8% ettevaatlik 

Julgemad võivad tulemuste adekvaatsust kommenteerida :-)
P.S. Testi kohta täpsemalt: 16 personalities - Introduction
Aprill 21/2020
“The fact is that we have no way of knowing if the person who we think we are is at the core of our being. Are you a decent girl with the potential to someday become an evil monster, or are you an evil monster that thinks it's a decent girl?"
"Wouldn't I know which one I was?"
"Good God, no. The lies we tell other people are nothing to the lies we tell ourselves.” ― Derek Landy, Death Bringer

Porgandikahur

Tõele au andes plaanisin porgandikahuri postituse sisse juhatada tõsisemat laadi endassekaevumisega. Selgitusega, miks ja mismoodi ma otsustan, millest viie tuhande viiesajas kirjutada, millest mitte. Et kui kõrgel või madalal mu privaatsuse-latt asub, mis sorti elujuhtumisi varjan ja millega eputan (no pun intended). Aga paraku juhtus niimoodi, et paar päeva tagasi sai VVNi juures see avalikustamise teema ribadeks lahatud, ning mu harrastuspsühholoogi-vedru on hetkel täitsa maha käinud. Mistap asun joonelt asja kallale, jättes hingesügavustes sonkimise mõneks teiseks korraks.

Et siis PORGANDIKAHUR. Carrot cannon, nagu me Pauliga toda riistapuud nimetame (foto#1). Korrektne nimetus on, tõsi küll, propane cannon. Meie pandud hüüdnimi tuleneb tõsiasjast, et naaberkinnistu farmeriperekond kasutab kahurit porgandiseemnepõldudelt pahaliste peletamiseks, mustsaba-hirvede. Porgandivärgist olen enne kah kirjutanud, kuna Kesk-Oregon, kus me elame, on Ühendriikide suurim hübriidporgandiseemne tootja. Vähe sellest, kraami eksporditakse ka Euroopasse ja Jaapanisse näiteks. Jahedavõitu öödega pikad kuumad suved sobivad nimetet põllukultuurile, ja nii on igal endast lugupidaval farmeril siinkandis porgandiseemnepõld. Ja porgandikahur, millest pole blogis enne juttu olnud, kuigi see tehnikaime on mu elukvaliteedis, või õigemini elukvaliteedi kohatises puudumises üliolulist rolli mänginud.

Ütlen kohe ära, et Oregoni kodus elatud seitsme aasta jooksul oleme põrgu paugupiinu kannatanud ühelainsal suvel. Kaks kahurisuve on olnud väga talutavad, ülejäänud pea pauguvabad. Õnneks on meil ka üksainus farmeritest lähinaabripere, keda muide ennegi maininud olen, postitustesarjas Minu naabrinaised … oot, misasja? Mul sari ju lõpetamata! Seistmendast naabrinaisest kirjutamata! Häbilugu. Tuleb viga parandada. Kus ma olingi? Ahjaa. “Porgandinaabrite” valdustes on sadu hektareid, nii et peab ikka jube halb õnn olema, kui juurikapõld täitsa meie külje alla küntakse. Aga näe, ei naerata õnn iga kord meilegi.

Õuduste suvi leidis aset neli aastat tagasi. Vaatame nüüd kõik palun fotosid #2 ja #3. Punane pink asub me kodu välisukse ees. Taamal paistab porgandipõld ning nooltega tähistet porgandikahur. Jaa, ma juba kuulen, kuidas te imestate, et misasja ma ohin, meie kodu ja kahuri vahele jääb ju hea tükk tühja maad. Aga teritage pilku, kullakesed, ja te näete, et tegemist ei ole lihtlabase “maaga”, vaid kanjoniga. Mille ühel kaldal on meie maja, ja teisel valju heli allikas. Kanjonitel on teadupärast kiviseinad, eks. Ja mida teeb heli, kui ta põrkub vastu kiviseina? Just. Võimendub, ja mitte vähe. Niisiis, kanjon töötas tol koshmaarsel suvel kõlakojana. Minu ja Pauli kõrvatrummidest ning närvidest polnud sügiseks suurt midagi järel.

Nüüd te muidugi uurite, et kas naabritega läbi rääkida ei õnnestunud. Jaa, me proovisime, paar korda, kusjuures väga lugupidavalt. Mis tõele au andes oli tohutu pingutus ja eneseületus, kuid naabritega sõjajalale asumine on teadagi väga, väga, väga libe tee, reeglina kummalegi poolele positiivseid tulemusi ei tooda. Pealegi on USAs selline tore seadus nagu Right To Farm Amendment, mis kümnel juhul kümnest farmerit kaitseb, isegi kui näiteks farmeri propaanikahuri helitase ületab kõik lubatud piirid. (Keda huvitab, siis siin üks lühike selgitus, miks Right To Farm Amendment on suht saadanast). Anyway. Meie viisakad pöördumised ei andnud tulemust, suvi möödus sõna otses mõttes kahuritule all. Paul oli mitut puhku pikalt komandeeringus, ja mul oli täitsa tõsiselt tegemist, et tervet mõistust säilitada (niipalju kui mulle seda tervet mõistust üldse jagatud on, eksju). Nutt tuli peale mitte üks ega kaks korda, vaid rohkem, vihast ja jõuetusest. Aga ühes saagikoristusega lõppesid ka paugud, kahur korjati talvekorterisse, ning järgnevatel aastatel on porgandiseemet kaugematel põldudel kasvatatud, kahurit kanjoniservale pole paigutatud, kuigi seesinane suur maalõhe jookseb läbi kogu naabrite kinnistu, niisamuti nagu läbi meie valdustegi.

Säärast sorti kogemus on muide ka üks põhjustest, miks me Pauliga kinnisvara ei oma. Me rendime paradiisi, aga mõlemale meeldib mõte, et kui tuleb tahtmine või satub sundus, saame suuremate sekeldusteta elukohta muuta. Huvitav, tavaliselt tunduvad just nooremad inimesed liikumisaltimad, kui asi elupaika puudutab? Mul vastupidi. Mida vanemaks, seda juurtetumaks. Paarkümmend aastat tagasi ei kujutanud uneski ette, et kusagil mujal kui Nõmme mändide all elaksin, teise riiki kolimisest rääkimata. Aga täna, näe, pean juba vaikselt plaani, kus meie järgmine kodupaik võiks olla, millises osariigis. Ma ei tea, praeguses eluetapis ei meeldi mulle mõte, et peaksin ühte või teist elukohta nö. igaveseks asupaigaks pidama. Et siin ma nüüd olen, ja siin ma ka suren. Olulist rolli mängib muidugi ka fakt, et USAs on üüriturg hoopis teist mõõtu ja masti kui näiteks Eestis. Siinseid sisustusajakirju lapates olen siiani hämmastunud, kui loen, et elaniku poolt sisekujundaja abiga vingelt tuunitud, kõrgelt auhinnatud korter/maja on (pikaajaline) üüripind.

Mis aga porgandikahuri efektiivsusesse puutub, siis piisab, kui vaatate fotot #4. Üles võetud meie maja eest, kenal päikeselisel-äikeselisel pealelõunal, 2016. aasta juulikuus. Ning ei, me ei saatnud seda pilti naabritele, kuigi näpud hirmsasti sügelesid.
April 19/2020
"You ask me what life is. That's like asking what a carrot is. A carrot is a carrot, and there's nothing more to know." ― Anton Chekhov

Fotojaht 2: Mustrid

Sellenädalase fotojahi teema: MUSTRID. Ütlen kohe ära, et ma ei mängi täna ega ka tulevatel nädalatel reeglite järgi, st. ei näita värskeid pilte. Mul on praegu igasugu muud projektid käsil, kaameraga pole aega ringi hiilida. Või õigemini, mitte “pole aega”, vaid pildistamine pole prioriteet. Aga osaleda, näe, tahan, mistap klopin vanadelt kaadritelt tolmu, võtke heaks või pange pahaks. Ahjaa, ja ühe võla õiendan kah ära – lingin fotojahi idee algataja/uuesti üles soojendaja blogile. 
Mu eelmise reede fotojahi saak on siin, ja edaspidi leiab 5500 selleteemalised postitused sildi fotojaht alt.
P.S. Keegi julgeb arvata, mis on fotol #3?
April 17/2020
 “We're wired to see patterns
like pictures in grilled cheese.
On Mars, in stars, in cliffsides -
Oh, the things we once believed!”
― Joseph Raphael Becker, Annabelle & Aiden: Oh, The Things We Believed!
Fotojaht

Social distancing

Meil siin in the middle of nowhere sotsiaalse distantseerumisega probleeme pole. Ei mingeid ülerahvastatud matkaradasid vms. Pildil olev kenakese vaatega küngas asub praktiliselt tagahoovis. Või noh, kui täpne olla, siis koduuksest viieteist-kahekümne sõiduminuti kaugusel, mööda kitsast, kadakapuude vahel looklevat tolmuteed. Eile laadisime lõunasöögi ja koera autosse, veetsime vaadet nautides mitu mõnusat tundi. Horisondil valendas Mount Jefferson, paremal ja vasakul peotäis sarnaseid lumiseid vulkaanikoonuseid lisaks, need paraku ei mahtunud Paulil kaadrisse.
April 14/2020
“I figure I’d have time alone with my thoughts. But it turns out I don’t have as many thoughts as you think.” ― Joey Tribbiani

Kasulikult kulutatud viisteist dollarit

Tuline kahju, et minus vähimatki influenceri-ainest pole. Küll siit saaks praegu hea #KOOSTÖÖpostituse. Kõigepealt hämaks natuke, et mitte liiga reklaamiselt peale lennata – no näiteks et ilus ilm ja toas istumisest villand ja et pidasin plaani, mida säärasel kaunil pealelõunal teha, ja voilà, kargas pähe mõte: peseks õige aknaid! Ja täitsa juhuslikult oli mul kraanikausi alusest kapist võtta säärane imeline aknapesu-abiline nagu e-cloth. Ja wow, küll töötab hästi, ei läinud poolt tundigi, kui kogu maja aknad nii läbipaistvad, et jookse või peaga klaasi. Koodiga epponvirknaisterahvas59 saate 10% allahindlust, aga enne peate mu Instat ja FBd ja vlogi laikima. Anyway. Ma ei tahtnud õel olla, lihtsalt kukkus kogemata niimoodi välja. Kui ma selle sissejuhatuse nüüd ära kustutaks, tuleks postitus näruselt lühike ju.

Niisiis, tahan rääkida ühest suurepärasest töövahendist, kuigi keegi mulle promomise eest sentigi maksnud pole. Lugu järgmine. Mõnda aega tagasi arutlesid blogivad (nais)inimesed aknapesuteemadel, nii tehnilisest kui ka filosoofilisest vaatenurgast. Ja kui ma ei eksi, oli see Anu juures, kus keegi mainis võlusõna e-cloth. Mul üldiselt pole säärastesse TV-turu stiilis imeasjadesse vähimatki usku, aknaid olen eluaeg edukalt pesnud vanal hääl äädikas-ajaleht meetodil. Või äädikas-köögipaber. Aknapesufriik, nagu ma olen, on tulemus mind täiesti rahuldanud. Kuid miskipärast hakkas too e-cloth kummitama. Et äkki prooviks. Kuna mingit keemiat polla vaja, ainult puhast vett, üldse mingeid triipe ei jäävat, ja nii edasi. Ja teate, mis? Iga e-clothi ülistav sõna on su-la-tõ-si. Võite mind uskuda, sest noh, me kodumaja on justkui akvaarium, seinatäied aknaid, ning nagu ma ilmselt siin-seal maininud olen, on mul puhaste akende fetish.

Ahjaa, üks asi veel. S&G blogist lugesin, et tema läks lausa nii kaugele, et ostis aknapesuroboti. Põhiliselt küll selleks, et oleks, kellega isolatsiooni ajal ja/või vanaduspäevadel suhelda. Ma robotit siiski veel koju tuua ei kavatse, kuigi vestluspartner kuluks tegelikult hädasti ära, kui Paul töölähetustel. Oot… aga äkki teeks tolle rääkiva köögikraani plaani teoks?
Pildil: mina, Lilli, ja puhas köögiaken.
April 11/2020 
“My theory on housework is, if the item doesn't multiply, smell, catch fire, or block the refrigerator door, let it be. No one else cares. Why should you?” ― Erma Bombeck

Fotojaht 1: Valgus

Kaamose juures avastasin, et käib fotojaht. Jahitakse valgust. Mul on praegu muud tegemised käsil, pole mahti jahiriista õlitada, aga vaatasin vanema saagi üle. Mõned tükid olid täitsa hästi säilinud.
April 10/2020
“There is a crack in everything. That's how the light gets in.”
― Leonard Cohen, Selected Poems, 1956-1968
Fotojaht

And the winners are...

OK, armas rahvas, vaatame siis nüüd seda asja. Et mis eelmises postituses tõsi oli, mis väljamõeldis. Võtame lõigukaupa.

Tollel hommikul ei suutnud Epp otsustada, kas tempida päeva esimest kohvi viskiga, nagu nädala sees kombeks, või pühapäeva puhul konjakiga. Veekann lasi juba vilet, kui selgus tõsiasi, et kohvivarud on otsas. Viimse kui oani. Heitnud kahetsusega kõrvale mõtte verd korralikult käima saada, sobras naine aaastaid koristamata köögikapi sahtlites, kuni leidis paki odavat puruteed. Teekott tassi, vesi peale, sorts kohvikoort juurde, ja majauks valla, et algavat päeva tervitada.

Tõde: joon regulaarselt hommikuti kohvi, kuid seda viski või konjakiga tempida - no way. Ma ei võta kanget alkoholi suu sissegi, olgu kellaaeg milline tahes. Olukorda, mil kohvivarud otsas, meie majas ei esine, aga vilega veekeedukann on aga täitsa olemas. Koristamata köögikapid ja odav purutee ei ole tõsi. Mu kapid on korras ja tee, nii harva kui seda kohvi-inimesena pruugin, peab olema kvaliteetne. Ning ei tule kõne allagi, et ma teele koort või piima lisaksin. Öäkk!

Rüübanud lonksu lahjat jooki ning heitnud pilgu ümberringi, jõudis ukselseisja poolunisesse teadvusse, et midagi on teisiti kui tavalistel hommikutel. Mitte et muutust oleks sel momendil otseselt näha või kuulda olnud. Ei, ei sugugi. Naabrite põllul paukus, nagu ikka, porgandikahur, värvilised papagoid tiirlesid kriisates kanjoni kohal, koioti väljaheited aurasid majaesisel, hädasti pügamist vajaval murul. Sellegipoolest tõusid Epu epileerimata säärekarvad turri, neoonrohelise pidzhaamajaki all jooksis kerge kõhedusevärin mööda selga.

Farmerist naabrimehe porgandikahur (propane cannon) on kahjuks tõsi. Idee poolest peaksid paugud porgandiseemne põldudelt hirvi eemale peletama. Olen targu vältinud blogis tollest jubedusest kirjutamist, igakevadisest nuhtlusest meie muidu paradiislikus kodukohas. Ütleme nii, et ma ei taha sellest rääkida. Kanjonis kriiskavad papagoid - täitsa tõestisündinud lugu. Koioti väljaheited õuemurul - mu igapäevane reaalsus. Hädasti hooldamist vajav muru on väljamõeldis. Pisike ukse-esine murulapp saab alati kenasti pügatud, põhiliselt seetõttu, et maja juurde eksinud roomajatele pikas rohus otsa ei komistaks. Pöetud on ka mu säärekarvad, niisiis ei saa need turri tõusta, kui mingi jubedus juhtub. Pidzhaamat ma ei kanna, liiatigi neoonvärvi, rääkimata neoonkollasest. Kollane värv on mu garderoobis välistatud, tulgu või maailma lõpp.

“Võta end kokku, inimene”, ütles Epp iseendale poolihääli. “Hommikukohvi asemel tee, ja kohe on maailma lõpp. Naeruväärt.” Tassiga paigaltammumiseks liig närviline, tundus postkastini jalutamine mõistliku mõttena. Esiteks avaneb sealt ookeanile ja dzhunglile parem vaade, teiseks polnud Epp lootust, et Robert Redford temaga taas kirja teel ühendust võtab, veel lõplikult maha matnud. Olles ise väga vilets sõnaseadja ning õigekirjas äärmiselt nõrk, võiks ta vanade mälestuste nimel Robertile isegi erandi teha, kirjale vastata, kuigi pastaka hoidmisest olid sõrmed juba üksjagu võõrdunud, nutitelefoni näppimisest lihaseliseks muutunud pöidlad iseäranis.

Paraku ei avane mu koduse postkasti juurest vaadet ookeanile ega dzhunglile. Ja ma pole väga vilets sõnaseadja, vähemasti enda arvates mitte. Isegi õigekiri õnnestub enam-vähem, arvestades asjaolu, et elan juba jupp aega võõras keelekeskkonnas. Pastakast olen tõesti sutsu võõrdunud, näpud rohkem ikka klaviatuuri küljes kinni. Nutitelefoni ei kasuta, mistap pöidlad on mul suhteliselt normaalse kujuga, pole ekraani sõtkumisest lihaselised ega midagi. Kiri kunagiselt Hollywoodi ilu-Eedilt Robert Redfordilt on aga sulatõsi.

Postkast oli tühi. Naine pööras pilgu Kaskaadide mäeaheliku suunas, otsides silmadega pidepunkti, mis kummalise kõheda tunde taanduma paneks. Paraku! Seal, kus selge hommikutaeva taustal oleks pidanud kõrguma Mount Hood, kolm ja pool vertikaalset kilomeetrit kaljusid, lund, liustikke – seal valitses helesinine tühjus. Mägi oli kadunud nagu tina tuhka, ning paigas, kus ta seisnud oli, keerlesid hiiglaslikud, lillakasroosad, suitsurõngakujulised moodustised. Kui Epp hingetuna maja petlikku turvalisusesse tagasi jõudis, oli Planeedi totaalne ümbersünd juba alanud.

Jutus kadus Mount Hood täielikult maa pealt ära, niisiis tegemist fikstiooniga. Samas, mu New Mexico kodus kadusid mäed teinekord ajutiselt, pilvede või tolmutormi varju. Lillakasroosasid, suitsurõngakujulisi moodustisi olen Mount Hoodi kohal omaenese silmaga näinud. Loo viimast lauset ("Kui Epp hingetuna... ") pean väljamõeldiseks, aga läbi pandeemiaprisma vaadatuna võib seda soovi korral ka tõena võtta.

Ühesõnaga. Kommentaatorid on olnud tõe väljaselgitamisel väga tublid. Igaüks teist pani vähemalt kord täppi, mitmed tabasid korduvalt kümnesse. Mistõttu kuulutan pidulikult välja, et KÕIK VÕISTLEJAD, kes enne tänast kuupäeva oma arvamised avaldasid, SAAVAD AUHINNA!! Et saaksin koormad teele panna, paluks mulle e-maili teel oma postiaadressist teada anda: eppharmon@gmail.com

Mis aga puudutab loo järge, siis... elame, näeme :-)
 April 07/2020
“It is deeply satisfying to win a prize in front of a lot of people.” ― E.B. White, Charlotte's Web

Let the games begin!

SISSEJUHATUS:
Tundub, et isegi minu, vilunud kodus istuja ajudele hakkab pikem ühiskonnast eraldatus mõjuma. Muutun imelikuks. Nimelt inspireerusin Notsu poolt eelmise postituse all mainitud maailmanihestuse teemast, otsustasin sellega natukene mängida. Õigemini lasen teil mängida. Võitjaile saadan auhinnad, no näiteks saksa lambakoera kutsika või koormatäie kohaliku pruulikoja õlut või mõned mu enda workshopist pärit käsitöökaardid - lõpliku otsuse teen hiljem, aga midagi võitjad igatahes saavad.

MÄNGUREEGLID:
Loe läbi allolev Lugu. Tegemist on väljamõeldisega. Loo sisse on aga pikitud mõned esmapilgul uskumatuna tunduvad, kuid täitsa tõesed olukorrad/sündmused. Nimeta kommentaariumis vähemalt üks neist. Vihjeks niipalju, et enamikust noist olen ka blogis pajatanud. Auhinnasaajad  kuulutan välja järgmises postituses, mõne päeva pärast.

LUGU:
Tollel hommikul ei suutnud Epp otsustada, kas tempida päeva esimest kohvi viskiga, nagu nädala sees kombeks, või pühapäeva puhul konjakiga. Veekann laskis juba vilet, kui selgus tõsiasi, et kohvivarud on otsas. Viimse kui oani. Heitnud kahetsusega kõrvale plaani verd korralikult käima saada, sobras naine aastaid koristamata köögikapi sahtlites, kuni leidis paki odavat puruteed. Teekott tassi, vesi peale, sorts kohvikoort juurde, ja majauks valla, et algavat päeva tervitada.

Rüübanud lonksu lahjat jooki ning heitnud pilgu ümberringi, jõudis ukselseisja poolunisesse teadvusse, et midagi on teisiti kui tavalistel hommikutel. Mitte et muutust oleks sel momendil otseselt näha või kuulda olnud. Ei, ei sugugi. Naabrite põllul paukus, nagu ikka, porgandikahur, värvilised papagoid tiirlesid kriisates kanjoni kohal, koioti väljaheited aurasid majaesisel, hädasti pügamist vajaval murul. Sellegipoolest tõstis määratlematu kõhedus Epu depileerimata säärekarvad turri, neoonkollase pidzhaamajaki all jooksis kerge külmavärin üle selja.
  
“Võta end kokku, inimene”, ütles Epp iseendale poolihääli. “Hommikukohvi asemel tee, ja kohe on maailma lõpp. Naeruväärt.” Tassiga paigal tammumiseks liig närviline, tundus postkastini jalutamine mõistliku mõttena. Esiteks avaneb sealt ookeanile ja dzhunglile kena vaade, teiseks polnud Epp lootust, et aastate tagune silmarõõm Robert Redford temaga taas kirja teel ühendust võtab, veel lõplikult maha matnud. Olles ise väga vilets sõnaseadja ning õigekirjas äärmiselt nõrk, võinuks nostalgiliste mälestuste nimel Robertile lausa erandi teha, kirjale paari sõnaga vastata, kuigi pastaka hoidmisest olid Epu sõrmed juba ammuilma võõrdunud, nutitelefoni näppimisest lihaselised pöidlad iseäranis.

Postkast oli tühi. Naine pööras pilgu Kaskaadide mäeaheliku suunas, otsides silmadega pidepunkti, mis näriva, võõristava tunde taanduma paneks. Paraku! Seal, kus selge hommikutaeva taustal oleks pidanud kõrguma Mount Hood, kolm ja pool vertikaalset kilomeetrit kaljusid, lund, liustikke – seal valitses helesinine tühjus. Mägi oli kadunud nagu tina tuhka. Paiga kohal, kus Hoodie, nagu teda hellitlevalt kutsuti, miljoneid aastaid seisnud oli, keerlesid taevas hiiglaslikud, lillakasroosad, sigaretisuitsurõnga kujulised moodustised. Kui Epp hingetuna maja petlikku turvalisusesse tagasi jõudis, oli Planeedi totaalne ümbersünd juba alanud.
 April 05/2020
“Don't wake me for the end of the world unless it has very good special effects.” ― Roger Zelazny, Prince of Chaos

Heinakuhjakalju

Mu praeguse kodu-osariigi Oregoni rannik on imeilus. Säärane karune, kaljune, karmivõitu ilu. Sõbralikult soe pole siinne ookeanivesi isegi mitte suvel. Mis aga ei tähenda, et oregonlased rannamõnusid ei naudiks, mistahes aastaajal kusjuures, mistahes ilmaga. Me Pauliga oleme Oregonis elatud kuue aasta jooksul juba hea mitu pikemat rannikutretti teinud. Jaanuarikuisel road tripl läksime ja vaatasime üle ka Cannon Beachil kõrguva kuulsa monoliidi, Oregoni turismimagneti nimega Haystack Rock. Miks just Heinakuhjakalju, pole vist tarvis pikemalt selgitada, Kahurirand aga on nime saanud 1846. aastal põhja läinud sõjalaevalt USS Shark pärit kahuri järgi, mille ookean randa uhtus.

Ilm meid sedakorda ei soosinud, oli teine pilvisevõitu, sooja see-eest kena paarteist kraadi. Vähene valgus ei meeldinud ka mu päevinäinud fotokale, mistap näppasin veebist paar pilti, et 72 meetrist hiigelkivi teile kogu ilus näidata. Mõõna ajal pääseb kuiva jalaga ka jalamile, kuid otsa ronimine pole lubatud, looduskaitselistel eesmärkidel. Aastakümneid tagasi, kui reeglid veel karmid polnud, sai kalju muidugi vatti mis hirnmus, ta otsa on püütud isegi helikopteriga maanduda. Katse lõppes õnnetult. Paar tüüpi on ronides surnuks kukkunud, üks kaval kinnisvaraarendaja üritas kaljupealset kruntideks jagada ja kalli raha eest maha müüa – ühesõnaga, Haystack Rockil on kirju ajalugu. Õõvastav mereelukas tol pildil, kus pisike Paul suure kivi ees seisab, on tegelikult süütu mererohupundar, bull kelp, millest kirjutasin peale me eelmist ranniku-trippi. Ja nagu kahelt alumiselt fotolt näha, saavad kohalikud elanikud Heinakuhjakivi lausa elutoa-akendest kaeda.

"There are about 30 sea stacks comprised of volcanic basalt rock in the United States that are known, formally or informally, as Haystack Rock. They date back millions of years to the same volcanic activity. In Oregon, Cannon Beach’s Haystack Rock stands about 72 meters tall and is accessible during low tides. It is sometimes claimed locally to be the third-tallest such intertidal structure in the world, but there are no official references to support this. The Haystack Rock tide pools are home to many intertidal animals, including starfish, sea anemone, crabs, chitons, limpets, and sea slugs. The rock is also a nesting site for many sea birds."
April 03/2020
"The secret to walkin´ on water is knowing where the rocks are."
― Bootsy Collins