Kaua tehtud, kaunikene

 

Et sedaviisi siis. Olen nüüd täieõiguslik Ameerika Ühendriikide kodanik. Paar päeva tagasi käisin Portlandis kodanikuvannet andmas ja kodanikutunnistust kätte saamas, pass saabub mõne nädala pärast. Täpselt üks aasta jäi avalduse sisseandmise ja Certificate of Naturalization käeshoidmise vahele. Poleks Viirus vahele seganud, oleks ilmselt kiireminigi läinud.  

Tegelikult võinuksin südamerahuga oma USA alalise elaniku staatusega (kuidas selleni jõudsin, on kirjas siin) surmani elada, nagu seda teevad miljonid minusugused sisserännanud. Uuendad iga kümne aasta tagant Rohelist Kaarti, ja asi ants. Ah et mis mind siis kodakondsust taotlema pani, immigratsiooniredeli kõrgeimale pulgale ronima, järjekordset bürokraatiatunnelit läbima, aega, närve, raha kulutama? Vastus järgmine. Olen oma oleviku ja tuleviku nimetet riigiga sidunud. Kodanikustaatus annab mulle muuhulgas õiguse valimas käia ning eelised sotsiaalkindlustuses. Ja kui nüüd täitsa aus olla… peale Trumpi valitsuse zhonglööritrikke immigratsioonivallas tagab USA pass mulle ka kindla teadmise, et mind (hoolimata sellest, et mul Green Card taskus) ühel ilusal päeval siiski teispoole piiri ei jäeta, kui lühemalt või pikemalt välisreisilt tagasi koju, USAsse tahan tulla. 

Ma ei hakanud siin blogis enne hõiskama, kui asjale joon alla tõmmatud, paber käes, vanne antud, aga tegelikult oli hea uudis olemas juba märtsi keskel. Niipea kui pikalt road tripilt saabusime, kamandas  United States Citizenship and Immigration Services (USCIS) mind intervjuule ja kodakondsustestile. (Sõrmejälgi käisin andmas läinud aasta lõpus.)

Portlandi sõitsime päev varem, ööbisime camperis, sest vastuvõtuaeg oli hommikutunnile määratud, kuid Portlandi on pikk tee sõita, üle mägede ja puha. Interjuu läks sujuvalt, seisnes kodakondsustaotluses kirja pandud faktidest ülekäimises, enne aga pidin püsti seistes, paremat kätt üleval hoides vanduma, et räägin tõtt, ainult tõtt, ja ei midagi muud peale tõe. Mulle määratud immigration officer, noorepoolne väga pikka kasvu meesterahvas, käitus rõhutatult viisakalt ja sõbralikult. Tundus, et ametkond oli minu osas juba eelotsuse teinud, küsitlus kestis tükk maad lühemalt kui eeldasin. Komplikatsioonideta keiss ilmselt. 

Niisiis, jäi vaid Civics Test ja English Language Test sooritada. Mida tegin, nagu siinmail öeldakse, “with flying colours”. Hiilgavalt. Nagu kirjutasin, sisaldab test 100 küsimust, ametnikul on õigus küsida kümme, millest kuus tuleb õigesti vastata, neljaga võid eksida, sellegipoolest loetakse sooritatuks. Ametnik lõpetab küsitluse, kui 6 õiget vastust käes. Oivikuna sain juba esimese kuuega  tulemuse kirja. Ja kuna olin etteasteks ülipüüdlikult tudeerinud, pidi immigration officer mind paaril korral lausa katkestama. No näiteks: There were 13 original states. Name three. (Vastus: New Hampshire, Massachusetts, Rhode Island, Connecticut, New York, New Jersey, Pennsylvania, Delaware, Maryland, Virginia, North Carolina, South Carolina, Georgia). Ma muidugi kõiki kolmeteistkümmet ette vuristama, paraku ei jõudnud poole pealegi, kui ametnik kätega vehkima hakkas, et aitab, aitab, peale kolme õiget on ju punkt kirjas. Siis tulid veel küsimused nagu What is one right or freedom from the First Amendment? (speech, religion, assembly, press, petition the government), What is one responsibility that is only for United States citizens? (serve on a jury, vote in a federal election), What are two rights of everyone living in the United States? (freedom of expression, freedom of speech, freedom of assembly, freedom to petition the government, freedom of religion, the right to bear arms), What did Susan B. Anthony do? (social reformer, fought for women’s rights, civil rights), Name one war fought by the United States in the 1800s (War of 1812, Mexican-American War, Civil War, Spanish-American War). Jällegi, kuigi osade küsimuste puhul oleks ühest-kahest vastusevariandist piisanud, üritasin mina kogu nimekirja letti laduda. Ma räägin, oivik, noh. Istub klassis esimeses pingis ja tõstab vahetpidamata kätt.

Keeleoskuse test oli minu jaoks muidugi puhas formaalsus, seda hindab ametnik juba intervjuu käigus. Sellegipoolest pidin kirjutama ühe ja lugema teise lihtsa lause, et linnukest kirja saada. Niisiis, koju tagasi sõites omasin dokumenti, mis sedastas, et kandidaati intervjueerinud-testinud ametnik X soovitab mind vastavale instantsile kui kodakondsuskõlblikku. Sama päeva õhtul tuli mu USCISe veebikontole teade, et kodakondsustaotluse protsess on positiivselt lõpule jõudnud, ning paari päeva pärast laekus info vandeandmise tseremoonia aja ning koha osas.  

Tseremoonia tarvis tuli meil juba komandat korda ses asjas Portlandi tee rataste alla võtta, aga sedakorda polnud vaja ööbida, sest vandeandmine (Naturalization Oath of Allegiance to the United States of America) toimus kell üks päeval, olles covidi-ajale kohaselt lühike, kuid tõhus. Tulevaste kodanike seismiskohad olid ristikestega saalipõrandale märgistatud, et üksteisega piisavat vahet hoiaksime, kohalik kõrgeim immigratsiooniametnik luges lippudega kaunistatud kõnetoolist vannet jupikaupa ette, meie kordasime, parem käsi püsti, kooris järele. Peale iseendaga arupidamist olin otsustanud, et võtan öelda ka vande viimase fraasi “So help me God”. Soovi korral võib kodanikukandidaat sellest loobuda (Oath of Allegiance Modifications and Waivers), kuid ma ei hakanud asja keeruliseks ajama. Pealegi defineerin end kui agnostikut, mitte kui ateisti. Ühesõnaga, vande järel mängiti hümni, seejärel õnnitlused ametnikelt ja kodakondsustunnistuste kättejagamine, lisaks väike USA lipp igaühele, pluss kogukas pakett infoga passi taotlemise ja social security registris andmete uuendamise ja muu sarnase kohta. Ma räägin, töö kiire ja korralik. Paul, kes plaanis väikest uinakut teha, kuni mina asja ajan, polnud camperis veel õieti sõbagi silmale saanud, kui ma juba ukse taga kloppisin,Certificate of Naturalization ühes ja tseremoonialt saadud väike USA lipp teises käes. TEHTUD!

March 31/2021

“The land flourished because it was fed from so many sources - because it was nourished by so many cultures and traditions and peoples.” ― President Lyndon B. Johnson at the Statue of Liberty, 10/03/1965

Kingitus

 

Oktoobris 2019 diagnoositi me väga heal sõbral ALS. Jah, seesama deemonlik taud, millest Eesti meedias mõned aastad tagasi palju juttu tehti. Margot* on minust pisut vanem, ilus, hea, intelligentne naine. Tutvusime tema ja ta mehega Ameerika Punase Risti kaudu, nii nemad kui meie oleme ses organisatsioonis vabatahtliku tööjõuna kirjas. 

Tervelt aastajagu peale diagnoosi polnud muutust halvemuse poole pea märgatagi. Margotil endal, ta abikaasal, lastel, sugulastel, sõpradel tekkis lootusetust prognoosist hoolimata tunne, et ehk läheb see karikas mingil moel mööda, ehk oli diagnoos halb unenägu… inimene on ju lootma loodud. Aga ei. Viimase poole aasta jooksul on asi üha kiirenevas tempos allamäge libisenud. Ja kui paljude, muuhulgas ka väga raskete haiguste puhul saab nii kannataja kui ka kõrvaltvaataja end lohutada mõttega, et ehk ravi aitab, paranemise tõenäosuse protsent pole ju ometi null, siis ALSi puhul see protsent täpselt selline ongi. Null. 

Õnneks (kui seda sõna siinkohal passib kasutada) pakub Oregoni osariik seaduslikku võimalust parandamatult haigel oma elu ise lõpetada. Aga. Haige peab võimeline olema surmavat medikamendi-doosi ise neelama või süstima, ilma arstide/lähedaste abita. Kuid ALS tähendab ju lihasvõimekuse kadu. Mis omakorda tähendab neelamisvõime ja kätejõu kadu. Mis omakorda tähendab, et Death With Dignity Act töötab ALSi põdeja jaoks vaid juhul, kui inimene suudab oma lahkumise – jumal küll, mistahes sõna tundub siinkohal kummastav kasutada – kui ta suudab oma enesetapu õigesti ajastada. 

Kui me paar päeva tagasi Margotil ja ta kaasal külas käisime, palus Margot mul enda kõrvale diivanile istuda, ja me rääkisime sellest protseduurist pikalt. Õigemini, tema rääkis, aeglaselt, kuna kõnelemine on juba mõnda aega vaevaline, ja mina kuulasin, hoides ta käest kõvasti kinni, nagu ta palus. Ise ta enam väga pigistada ei jaksa. Ma ei kujuta ette, ei tahagi kujutada, mismoodi võib end tunda inimene, kes oma elu lõpetamist sel moel planeerima peab, sest kui ei planeeri, ootab ees midagi palju piinarikkamat.

Sedasi me siis istusime seal, ning mulle hakkas Margoti pidzhaama silma, siidine, peen. Ta teatas kavala naeratusega, et ei kavatse latti alla lasta, naine jääb naiseks, isegi ALSi põdev naine. Olla veebipoest kümme sarnast komplekti tellinud, kõik erinevat värvi, hinnalisest materjalist. Ma ei olnud komplimentidega kitsi. Äkki oleksin pidanud olema? Sest külaskäigule järgnenud õhtul laekus Margotilt e-mail küsimusega mu lemmikvärvi kohta. Sain muidugi kohe aru, milles asi. Kummalisel kombel tekkis tõrge – ei, ma ei taha sarnast bidzhaamat, olgugi, et hunnitut. Ma ei hakka seda iial kandma, surmahaigusega seostuvat riide-eset. Õnneks jagus mul taipu mitte samal sekundil vastata, ning pisut mõelnud, kirjutasin “black”. Lemmikvärv. Kingitusest ära öelda olnuks lahke käe tagasilükkamine. Lahke jõuetu käe. Margot lubas kingi üle anda me järgmise kohtumise ajal. Ja… ma ei tea, äkki ma ei tunnegi pidzhaama vastu võõratust, kui ta mul juba seljas on. Eks ma kuulan oma südant ja vaatan, mis see mulle ütleb. Kui jätkuvalt ütleb kindla “ei”, annetan ilusa asja heategevuspoele. 

 * Tegemist on väljamõeldud nimega. 

March 27/2021

“Having the choice at the end of my life has become incredibly important. It has given me a sense of peace during a time that otherwise would be dominated by fear, uncertainty and pain” – Brittany Maynard

$

 

Nädalavahetusel lugesin Eestimaa uudiseid, muuhulgas lugu, kuidas eestlased end “vabaks sõitsid”. Mispeale tekkis tahtmine sel teemal sõna võtta. Kirjutasin jupi postitustki, kuid siis hakkasin mõtlema, et kui juba kord olen piiritaguse elu valinud, pole nagu paslik targutada teemadel, mis kodu-eestlasi otseselt puudutavad, mind aga mitte. Sellegipoolest üks foto, äkki on Maarjamaa poeomanikelegi abiks, kui maskivastane “vabadusvõitlejast” klient üritab oma õigusi maksma panna. Tegemist hinnalisa-teatega Texase osariigi toitlustusasutuse uksel. 

March 22/2021                                                                                     Image: Internet

“I've always believed that a person is smart. It's people that are stupid.” ― Marilyn Manson, The Long Hard Road Out of Hell

Kivid

Mitte, et plaaniksin regulaarselt ronimisest blogida, Rentsil leiba käest kiskuda, aga kividel turnida mulle täitsa meeldib, kuigi kõrgust kardan. Mul on puhtjuhuslikult ka vägagi kivisõbralikud jalanõud olemas, ei, mitte need, mis fotodel jalas, vaid hoopis need. Imelised, imevad end taldapidi lausa ise kalju külge. Kuna reisil jäi turnimiskõlblikke kive ikka üksjagu ette, tekkis raamatupoodi sattudes, algajatele mõeldud boulderdamisõpikut nähes korraks isegi mõttepojuke, et mis oleks, kui… noh, seekord jäi ostmata.

 

Teine ja kolmas foto on võetud paigas nimega Joshua Tree National Park, boulderdajate paradiisiis. Me Pauliga hellitasime lootust, et saame omale mõnes sealses maalilises/maagilises campgroundis üheks ööks laagrikoha, aga kussa sellega. Igasse issanda kiviprakku oli end vähemasti üks ronija litsunud, ja kes praos ei olnud, see rippus niisama kivi küljes. Profi väljanägemisega, päevinäinud matkasõidukid sinnasamasse pargitud, telklaagrid püsti löödud. Mkmm, meiesuguste mitte-ronijate jaoks ei jagunud jalatäitki vaba maad. Aga ega me siis seepärast vihased olnud. Ronijate peale ei saagi olla. Nad nii lahke ja sõbralik rahvas, pooltel rastapatsid peas, kohatine magus kanepihõng Joosua-puude vahel hõljumas, intelligentne muusikavalik.

If there was ever a location that seems pulled straight from a Dr. Seuss book, Joshua Tree National Park in southern California is it. Located in the Mojave, on a high desert plateau near the small towns of Joshua Tree and Twentynine Palms, JTree — as it is affectionately known to climbers — is a desert oasis of rock climbing. With a storied history, viciously traditional ethics, a massive climbing culture and incredible landscapes, Joshua Tree rightfully earns its place as one of the premier climbing destinations in the US. Read more:

 

March 18/2021

“Getting to the top is optional. Getting down is mandatory.”

― Ed Viesturs, No Shortcuts to the Top: Climbing the World's 14 Highest Peaks

Lilli, update

 

Rõõmusõnum Lillikese fänniklubile: eelmises postituse jutuks olnud probleem on lahendatud, Lillile me saareloleku ajaks, juuniks-juuliks, „hotell“ leitud. Täna käisime naaberlinnas, tutvumistuuril hoiukohas nimega Deschutes Pet Lodge, mille ma veebi-info põhjal välja olin valinud. Ja mis üksnes ei täitnud me ootusi, vaid ületas need mitmekordselt. Mul seda va koeranduskogemust üksjagu, aga nii kaasaegset, puhast, hoolitsetud, rohke personaliga, suure maa-alaga, ilusa haljastusega boarding-businessi pole mu silmad veel näinud. Perefirma, lemmikloomahoiu teenust pakkunud üle 40 aasta, tänaseks vanema põlvkonna käest nooremale üle antud. Ja ega nad siis ainul koeri. Igasugu linde ja rotte ja usse ja muid elukaid võtavad samuti vastu. Ning ei, nad ei pea kogu seda Noa laevatäit ühes puuris. Isegi mitte ühes hoones.

Omanik ise sattus vastuvõtulaua taga olema, korraldas meile ekskursiooni ja tutvus Lilliga, kes, nagu ikka uusi toredaid inimesi kohates, oleks proua Sonja äärepealt suurest armastusest surnuks musitanud. Sonja ei pahandanud, vastupidi – rõõm olevat näha koera, kes end värisedes pererahva selja taha ei peida, kõrvu pea ligi tõmmates, vaid uutele lõhnadele ja kogemustele innukalt vastu astub (loe: kargab). Eks Lilli oli ju sarnases meeleolus ka noil kordadel, mil ta kasvataja juurde hoiule toimetasime. Niipea kui autost välja sai, kadus, saba rõõmsalt seljas, kasvataja valdustesse, „bye, guys, see you later!“

Lillikese „hotellitoaks“ saab olema väike tuba siseruumis, mille üks külg (puuriuks) avaneb teeninduskoridori, ja teine uks, mis ööseks suletakse, avaneb õue, väikesesse jooksuaedikusse. Kaks korda päevas pääseb suurde aedikusse (exercise yard), privaatselt loomulikult, mingit koertepargi stiilis „las (üksteisele võõrad) koerad "mängivad" kambakesi koos“ ebaprofessionaalsust selles asutuses ei kohta, vastasel juhul poleks nad mul sõelale jäänudki, eks. Lisaks ostame Lillile igaks päevaks ca 15 minutilise „Personal playtime“ teenuse: "Your dog will enjoy one-on-one attention from one of our staff and enjoy playing in one of our large grassy yards (in the summer, we even have wading pools for extra fun in the sun)"

Pet Lodge kogemused saksa lambakoertega ja tõuiseärasuste tundmine väärivad samuti märkimist, nagu ka allahindlused: 10% pikaajalise pidamise puhul, 2% sularahas maksmise puhul, ja 5% vanurisoodustust (vanuriteks kvalifitseerume meie Pauliga, mitte Lilli, juhuks kui kellelgi segaseks jäi). Niisiis, problem solved, nagu vanad eestlased ütlesid. Mai alguses viime looma kaheks ööks uue kohaga tutvuma, et tal juuni-juuli tarvis märge mällu jääks, et OK, kui nad mu juba siia tõid, küll tulevad järgi kah, varem või hiljem.  

March 17/2021                                                                                                 Foto: Paul

"I love hotels to which, at 4 a.m., you can bring along a midget, a bear, and four ladies, drag them to your room and no one cares about it at all." ― Janis Joplin

Reisi-Lilli

 

Olen Lillikese fännidele juba ammuaega postituse võlgu, ja seda on mitu head inimest mulle üsna mitu korda meeldegi tuletanud. Ega midagi, raputan tuhka pähe – olge lahked, järgnevalt pildi-ülevaade Lilli kõrberännakutest. Temast on täitsa hea poseerija saanud. Muidugimõista mitte omal algatusel, vaid minu või Pauli kamandamisel. Aga igasugu kivid ja kaljunukid, nende otsa hüppab ta täitsa käskimata. Vana tõde, et koertele meeldib maapinnast kõrgemal olla, kuudikatusel näiteks, kivipall on muidugi veel uhkem. Fotol Alabama Hills. Lillil juba teine kord toda Hollywoodi filmitegijate lemmik-võttepaika külastada, läinudaastase talvise reisi ajal veetsime seal kah mitu päeva.   

Me kodukorra reeglid näevad ette, et koeral camperisse sissepääsu pole. Liiga väike ruum, loom oleks lihtsalt jalus, pealegi oleme nii mina kui Paul suhteliselt pirtsakad, kui asi koerakarvadesse puutub. Ning karvu, neid Lillil jagub. Ei mäleta enam, googeldada kah ei viitsi, oli see linnalegend või fakt, aga ma nagu oleksin kusagilt kuulnud-lugenud, et saksa lambakoertest ajavad kõige hullemini karva just sooblivärvi isendid, nagu meie Lilli. Ühesõnaga, Lillikese kuningriik (loe: üüratu suur reisipuur) asub trucki tagaistmel. Seal veedab ta sõidu- ja öötunnid, ja ka päevased, kui olud seda nõuavad. Üldiselt üritame olusid ikkagi sedaviisi sättida, et loomal võimalikult palju vabadust oleks. Samas, inimeste huvid eelkõige, vähemasti meie peres. Ja Lillikene, kuna ta piisavalt vabadust ja armastust saab, on mistahes oludes mõistlik ja kannatlik, nii kannatlik. Võrratu reisikaaslane. Pikkadel sõidupäevadel pööran end teinekord lausa autoistmel ringi, et kontrollida, kas koer ikka puuris, sest Lillikene veedab maantetunnid magades, või siis poolärkvel, lamavas asendis küljeaknast välja vahtides, vaikselt kui sukk. Ei mingit rabelemist või kiunumist, ega ka  - vabandust, kui saab liiga palju infot :-) – mingit kõhutuule puhumist, mis kuulukse koeraga reisijate elukvaliteeti alandavat. Lilli on reisidel rangel dieedil, üksnes ja ainult koerakrõbinad, pluss paar kvaliteetse hot-dogi lõiku, enne kui ta ööseks puuri sulen. Seda hot-dogi momenti, tundub mulle, ootab Lillikene terve päeva. Piisab vaid hilisõhtul „kennel!“ käsklus anda ja trucki tagauks avada, ja Lilli on puuris kui õlitatud välk. Car sickness (kuidas oleks eestikeelne tõlge? Autohaigus? Kõlab imelikult!), mis Lillit ta esimestel eluaastatel kimbutas, on õnneks kadunud kui tina tuhka. Pildil on Lilli rihmapidi camperi "jala" külge seotud, aga reeglina naudib ta laagripaikades vabadust, püsides mõisliku loomana kenasti meie läheduses.

Naudib vaadet ja vabadust. 

Lilli ja tünnkaktus. 

Lilli: "Seriously? You want me to pose with THIS?" 

Lilli ja Joshua Tree.

Vist olen rääkinud, et Oregoni kodus on meil sihuke tore naabrite sõpruskond tekkinud, meie Pauliga pluss kolm umbes samas vanuses abielupaari. Sel aastal sattus sedamoodi, et kõik neli paari veetsid osa külmadest talvekuudest soojas lõunas, Californias ja Arizonas. Pildil Lilli Palm Springsis, sõprade terrassil. Teate küll, see Palm Springs. Tänavad kannavad Hollywoody filmitähtede nimesid, linnakalmistule on maetud Frank Sinatra ja Sonny Bono, Coachella muusikafestival... ei, ma pean Palm Springsist vist täitsa eraldi postituse tegema. Anyway. Di ja Larry pole küll Hollywoodi kuulsused, kuid neil on õnnestunud juba pealt kümne aasta talvekuudeks magusa asukohaga, mõistliku hinnaga maja rentida. Nagu pildilt näha, asub residents otse golfiväljaku ääres. Lillikene lõbustas end tundide viisi mängu jälgimisega. Pikad golfipallilöögid olid erilised lemmikud, puttingust ta suuremat ei hoolinud. Veetsime Di ja Larry pool kaks päeva ja kaks ööd, nii lõbus oli, polnud ei meie ega nemad ju viiruse tõttu inimestega suurt suhelda saanud. Söögi ja joogiga sai pisut liialdatud, aga noh, mis seal ikka. Lilli, kes armastab kõiki inimesi, kaaperdas me sõbrad tundideks, sundides neid terassil tennispallimänge mängima. Lillikest omakorda armastab kogu me tutvusringkond, ka need inimisendid, kes muidu koertelembid pole. Põhipõhjus vist selles, et oleme Lilli sääraselt mängima õpetanud, et vaoshoitus, käskluste ootamine moodustab suure osa ta mängurõõmust. No näiteks tennispallimäng. Me ei loobi seda niisama pimesi, vaid kõigepealt kõlab "stay!" käsklus, ja siis lendab pall, ja siis peab Lilli viskajale silma vaatama, "go get it!!" märguannet ootama, vedruna pingul, valmis palli poole sööstma, niipea kui luba antud. Kes nüüd mõtleb, et issake, koerapiinamine, siis teadke, et teenistuskoertele on suurim rõõm ning parim preemia, kui nad käsku saavad täita. Ja no eks me loobime niisama lambist palli kah, aga sõpradele, jah, on Lillikese püsivus ja kuuletumine sügavat muljet avaldanud. Teinekord läheb lausa järjekorratamiseks, et kes ja kui palju Lilliga mängida saab, ja me Pauliga peame korda pidama ja peale passima, et vaene loom vahepeal ikka jalga puhata kah puhkaks. 

  

Alabama Hills. Pildistasin camperi ukselt. Lilli on rihmas, kuna mina tegin köögis süüa, Paul aga oli oma noorema vennaga mägedes offroad-tuuril. Vend ja vennanaine, kes sealkandis elavad (Ameerika mõistes tähendab "sealkandis" kolme-nelja sõidutunni kaugusel), liitusid meiega paariks päevaks.

Alabama Hills, hommikuselt pikad varjud. Taamal Sierra Nevada mäeahelik. 

Mojave kõrbes. Pauli foto.

Lillil tõsine nägu peas, justkui aimaks, et meil tuleb temaga seoses üks probleem lahendada. Nimelt ei paku Lillikese kasvataja enam boardingu-teenust. Seoses mõni aeg tagasi uuesti mehele minekuga on ta elukorraldus radikaalselt muutunud, koerandus tahaplaanile jäänud. Aga lugu säärane, et Paul on üle tüki aja Kauai saarele komandeeritud, sedakorda lausa kaheks kuuls, juuni-juuli. Otse loomulikult lähen ma kaasa, isegi kui tuleb nädalake hotellis karantiinis istuda. Hawaiil on igal issanda hotellitoal kobe rõdu, saab vähemasti värsket ookeaniõhku hingata ja vaadet nautida. Ühesõnaga, praegu tegelemegi aktiivselt Lillile uue hoiukoha leidmisega. Kui valik tehtud, plaanime enne kuuekümnepäevast boardingut ka nö. testööbimist, jätame Lillikese päevaks-paariks uute inimeste hoole alla, et näha, kuidas hoiupaik loomale mõjub. Eks murelikuks teeb muidugi. Kasvataja juures oli nii Lillile kui meile muretu ning pingevaba, aga nüüd… Õnneks on koertehotellid siinkandis tasemel, nii et küll asjad paika loksuvad, nagu nad alati loksunud on.

March 16/2021

“She never sat down in a car but stood, braced tense, facing the wind. Now and again she would turn her face toward me with an apologetic expression as though to say: "I have not forgotten that you are here but there are certain pleasures I cannot share with you." Her nose never ceased its sensitive quivering.” ― Mazo de la Roche

Kakskümmend üheksa palmi

Isegi kui meil poleks plaani olnud Joshua Tree Rahvusparki külastada (Twentynine Palms asub sõna otseses mõttes pargi väravas), tulnuks Kahekümne Üheksa Palmi nimelisest Lõuna-California linnakesest minu tungival nõudmisel läbi sõita. Mõni koht maamunal kohe ongi sihuke, et olgu asist põhjust või ei, vaja ära näha. Pealegi, Robert Plant läheb täiesti arvestatava põhjusena kirja mu meelest.

Arvatagi, et ega seal miskit hingematvat vaadata polnud. Mõned madalad majad, peotäis palmipuid, üle lugema ei hakanud, tundus, et rohkem kui 29. Väike tore hipsteriparadiis. Klõpsud tegin autoaknast, enne highwaylt rahvuspargi poole keeramist. 

Twentynine Palms, California is the home of Joshua Tree National Park headquarters and north entrance, and it is the official Gateway to the new Mojave Trails National Monument. Nestled in the Mojave Desert, its sprawling terrain is scattered with monolithic rocks and sprinkled with wildflowers during the spring season. Its skies are painted with color at dawn and dusk, with night skies bringing an abundance of stars and the stunning Milky Way. Also home to the 29 Palms Marine Base since 1952, this friendly community attracts artists and those seeking wide open spaces where peace and quiet flourish. Stargazing, hiking, rock climbing, wildlife, bird watching, wildflowers, cultural arts, events, food and lodging, desert hospitality and a rich history in 29! . . . It’s the perfect desert getaway. 

Read more:

In a 1993 interview, Robert Plant  would not discuss the song, except to say "'29 Palms' was written on tour, the last time we were in California." 

Read more: 

March 14/2021

"29 Palms

I feel the heat of your desert heart

Taking me back down the road that leads back to you"

― Robert Plant, 29 Palms, lyrics

Suurushullustus

Esimesel fotol on üks me laagriplatsidest. On teine küll suurevõitu, aga camperit näete ju? Ei? OK, zoomime. Teisel fotol näete? Väike valge täpp pildi keskel? Ikka ei? OK, zoomime veel. Kolmandal küll paistab, jah?

Minust on saanud mastaabisõltlane, niipalju kui asi vaateid puudutab.  Asi algas tollest kolmenädalasest esimesest kohtingust Pauliga üksteist aastat tagasi, road-tripist läbi South-Westi mõõtmatute avaruste. Mul on kusagil blogisügavustes ülesvõte sest reisist, seisan New Mexico mäeharjal, käsivarred laiali sirutatud, justkui tahaksin mind silmapiirist lahutavaid sadu ruutmiile emmata. Vana hea Titanic, noh. Kahtlustan, et avarustega ahvatlemine oli osa Pauli naisevõtu-plaanist. Ma ju väikeselt maalt pärit, kerge saak :-) Ja kui nüüd täitsa aus olen (võttes riski kodu-eestlasi pahandada), siis... avaruse-sõltuvus on üks põhjustest, miks ma end enam ette ei kujuta Eestis elamas. Jaa, see kõlab mu enda kõrvuski kehvasti, sedasi must-valgel kirja panduna. Kuid paraku nii see on.

 

Niisiis, üks me mitmetest laagripaikadest viimatise reisi jooksul: 

The Kofa National Wildlife Refuge is located in Arizona in the southwestern United States, The refuge, established in 1939 to protect desert bighorn sheep, encompasses over 2,693 km2 of the Sonoran Desert. Broad, gently sloping foothills as well as the sharp, needlepoint peaks of the Kofa Mountains are found in the rugged refuge. The small, widely scattered waterholes attract a surprising number of water birds for a desert area. A wide variety of plant life is also found throughout the refuge. The name Kofa comes from a former area gold mine: the King of Arizona mine (active from 1897 to 1910). In 1936, the Arizona Boy Scouts mounted a statewide campaign to save the bighorn sheep, leading to the creation of Kofa.

 

March 13/2020

“I think it is far more important to save one square mile of wilderness, anywhere, by any means, than to produce another book on the subject.”

― Edward Abbey, Postcards from Ed: Dispatches and Salvos from an American Iconoclast

Kõhevik

 

Ma ei kujuta ette, paljudega teist on juhtunud, et lähete keset metsikut loodust põõsa taha pissile ja komistate hauaplaadi otsa. Vot täpselt sedamoodi juhtus minuga kõrbes, kohas nimega KOFA National Wildlife Refuge, inimasustusest miilide kaugusel, ei ühtki küla/linna läheduses, kalmistust rääkimta. Ühesõnaga, saabume uude laagrikohta, tüürin camperist väheke kaugemale, tulvavee uuristatud kruusasesse voolusängi, ja mida ma näen. Rohelise tüvega palo verde puu all on hauaplaat. Esimene mõte oli, et keegi on sinna oma koera matnud. Järgmisel sekundil lugesin nime ja aastaarve ja… noh, olgem ausad, pähe tulid kõikvõimalikud teooriad, üks kõhedam kui teine. 

Asja Pauliga arutanud, püüdsime end lohutada mõttega, et tegemist noorelt surnud naise lemmikkohaga, kus ta aega veeta armastas, ja kuhu sugulased ning sõbrad ta tuha puistasid. Paraku ei tundu see tõenäoline, puu alt ei avane mitte mingisugust vaadet. Raske uskuda, et keegi regulaarselt viistteist-kahtkümmet miili kehva tolmuteed sõidaks, et võsas istuda. Kuna me mingeid matusetegevusest tulenevaid jälgi ei tuvastanud, näib ainukese loogilise järeldusena, et madal uhtorg on koht, kus 31 aastane naine elu jättis, või kust ta keha leiti, ja ta lähedased on selle ära märkinud. No nagu ristid maanteede ääres, eks.

 

Koju jõudnud, ei andnud uudishimu asu, googeldasin, pikalt ning põhjalikult, et asjaoludest aimu saada. Ei saanud. Küll aga leidsin nimele vastava Facebooki profiili. Ilus noor naine. Sissekanded lõppesid hauaplaadil kirjas olnud surma-aastal. Lehe ülaservas on märge: Memorialized account. We hope people who love /nimi/ will find comfort in visiting her profile to remember and celebrate her life. 

P.S. Fotodel hägustasin nime, et mitte hauarahu rikkuda. 

March 12/2021

“Just because something isn’t good doesn’t mean it’s bad.”

― Rebecca McNutt, Super 8: The Sequel to Smog City

Camperi-elu

 

Hoiatus: camperi-elu sobib vaid paaridele, kes teineteisele närvidele ei käi. Sest tegemist on ikkagi väga, väga, VÄGA kasina ruutmetraazhiga. (Kõrvalepõikeline lugemissoovitus: Jon Krakaueri lühijutt On Being Tentbound.) Meie Pauliga ei käi. Närvidele. Teineteisele. Kuigi kodus on mõlemal üsna suur isikliku ruumi vajadus, õnneks ka võimalus, nii füüsilises kui emotsionaalses mõttes. Camperis on aga asjad teisiti. Kui üks teeb köögis süüa, peab teine meetrikaugusel elutoanurgas paigal istuma, raamatu või arvutiga, sest köök ja elutuba on üks ja sama pisikene ruum. Kui üks tahab magada, peab teine köögis või elutoas vaikselt olema, sest magamistuba, köök ja elutuba on üks ja sama pisikene ruum. WC/vannituba, see on muidugi eraldatud, uks ees, peen värk. Minule jagub seal lausa ümberpööramisruumi. Paulile mitte, tema tuleb selg ees välja, kui asi aetud.

 

Anyway. Piiratud mõõtmetest hoolimata täidab camper (mille interjööri kirjeldasin siin) viimse kui ühe me vajadustest. Nüüd võime selles täiesti kindlad olla, juba teine mitmetuhande kilomeetri pikkune reis, nädalatepikkune camperis elamine selja taga, pluss hea mitu lühemat. Tasapisi koguneb majapidamiskraami juurde, panipaiku kah, sedamööda, kuidas geniaalsed ideed välgatavad, iga viimse kui vaba ruutsentimeetri paremaks ärakasutamiseks, käepärasemaks muutmises. Meil lausa kaks matkavaipa ja puha, komfort missugune. Kui keegi nüüd pihku itsitab, et kah mul lumehelbekestest rännumehed, ei kõlba palja jalaga maapinnale astuda, siis: iga kord jalanõusid (saapaid näiteks) jalast kiskuda, kui camperisse asja, on väga tüütu ja töömahukas. Samas, õhtul/öösel/hommikul palja tallaga  põrandat puudutades tundub saabastega tuppa tassitud kiviklibu, muda, liiv üsna ebameeldiv. Ja no ühtepuhku koristada kah nagu ei viitsi. Vaibal aga saab mugavalt saapad jalast, misjärel sokkides või paljajalu camperisse. Soetasime FabHabist. Lihtsalt puhastatavad, lased voolikust veega üle ja valmis. Ei kaalu peaaegu midagi, kokkurullituna võtavad minimaalselt ruumi.

 

Esimesel pildil söön hommikust. Kolmandal teen pediküüri. Jaa, pediküüri. Kesk Mojave kõrbe. Ärge siin imestage midagi. Flipfloppe, neid, millest üle-eelmises postituses juttu oli, ju nädalatepikkuste küüntega varvaste vahele ei torka, endalgi vastik vaadata, kaasreisijatest rääkimata. Ega miskit, tööriistad ligi, veerand ämbrit sooja vett (kõrb, kokkuhoid), pärast hõbedane küünelakk peale, ja elu jälle ilus. Lilli pidin pediküüri ajaks rihma panema, ta tundis liig suurt huvi veeämbri vastu. Paul, tema polnud rihmas, hiilis selja tagant ligi, tegi pilti.

  

March 11/2021                                                                                              Fotod: Paul

“Be a lady? Forget it. Ladies don't last a day in the real word. No one's a lady anymore. Why do you think we get our claws polished?”― Crystal Woods, Write like no one is reading

"I wish I could remember what I was thinking"...

… ohkas Paul. Mitte, et tal mäluga probleeme oleks. Mul kah mitte, kuid hoolimata sellest tundsin täpselt samamoodi. Nauditavat tühjust peas, ei mõttepoegagi. Puhastus. Restart, kui soovite. Ja seda ilma meditatsioonita või muude sarnaste tehnikateta - piisab paarist õhtutunnist keset kõrvulukustavalt vaikset kõrbelagedust. Mojave, jah, on kogu aeg täitsa vakka, kui tuulehääled välja arvata, pluss mõni harv, ebalev linnuhüüd päeval, ning üksikud tagasihoidlikud koiotihaugatused pimedal ajal. Ja no issake, kuidas säärane ümbrus puhastab, asjad ja olud hoopis uut moodi pingeritta seab, erinevasse sellest, millega koduselt, igapäevaselt harjunud oled. Kui tõrkumata, tõemeeli end mõõtmatust avarusest ümbritseda lased, nii nagu meie seda mitu nädalat tegime, seotakse sujuvalt lahti sõlmed, millega end (tarbetult!) ühe, teise või kolmanda asja või olu külge kinnitada oled võtnud. 

Aga vahetame nüüd meeleolu, eks. Kesse ikka jõuab õhtust õhtusse tähesära ja kõrbekaunidust nautida. Meil oli loodusküllastuse puhkudeks kolm esimest hooaega vana head The X-Files teleseriaali arvutisse tõmmatud. Mulder ja Scully, noh. Ja üsna mitmel puhul istusime ekraani ees mitte camperis, vaid jahedas ööõhus, mitu kihti rõivaid seljas, villased pleedid kah igaks juhuks ümber mässitud. Ausalt, sci-fi kõhedused saavad hoopis teise, tõesema jume, kui tuttavate, turvaliste elutoaseinte asemel ümbritseb vaatajat hiiliv pimedus. X-Files ise mõjus üllatavalt värskelt, polnud kopituslõhna juures ega midagi. Fun fact: esimese hooaja esimese osa põhitegevus toimus Oregonis. Ma muide mäletan täita selgelt, kuidas üheksakümnendatel Eestis toda piloot-osa vaatasin. Oleks mulle keegi siis öelnud, et nii umbes kakskümmend aastat hiljem elan sellessinatses USA osariigis, ma oleks ütleja ikka väga pikalt välja naernud. Aga elu, näe, on see, kes viimasena naerab. Paremini. 

P.S. Juhuks kui keegi huvi tunneb, mis rajarägastik see alumisel pildil on: need on väikeste kõrbenäriliste (muuhulgas näiteks kängururoti) kõnnirajad. Maapind tihedalt uruavaustega perforeeritud, liiklus tundub tihe olevat. 

March 10/2021                                                                                 Fotod: Paul

“Night poured over the desert. It came suddenly, in purple. In the clear air, the stars drilled down out of the sky, reminding any thoughtful watcher that it is in the deserts and high places that religions are generated. When men see nothing but bottomless infinity over their heads they have always had a driving and desperate urge to find someone to put in the way.” ― Terry Pratchett, Jingo

Flipflopivaras ja termoseelik

 

Talveööd on Mojave kõrbes külmad. Miinuskraadid pigem erand kui reegel. Kogenud kõrbekülastaja hakkab rõivakihte lisama juba enne päikese silmapiiri taha kadumist, kuna loojangu eel lühikeseks ajaks tõusev tuul hammustab päris valusasti. Õnneks siiski vaid korraks - seks ajaks, kui tuhanded tähed taevasse ilmuvad, on tuul kadunud. Jahe ööõhk aga ei kao muidugimõista kuhugi, niisiis kihid. Riidekihid. Jumal tänatud, et mu sisemine hääl sundis lõunasse minnes talvist suletäidisega seelikut kaasa võtma, seda, mis esimesel pildil seljas. Sekkarist hangitud, kust mujalt. Kõige praktilisem riideese maamunal. Lukud mõlemal küljel, saab tekikeseks muuta või kaheks istumis-alusteks lahutada. Veekindel pealegi. Ja kui seelikusüli koerailaseks saab (Lilli on kombeks äranätsutatud tennispalle mulle sülle tõsta), tõmban märja lapiga üle, puhas jälle. Et siis niipalju tollest termoseelikust. Bränd on 32Degrees, kui kedagi peaks huvitama.

Päevad aga, need on kõrbes soojad, olgu või veebruar. Pluss 20 Celsiust ja enamgi. Pikalt päikese käes olla ei kannata, põletab ära, ei aita päikeseblokk ega midagi, ultraviolett võtab kreemist, ka tummisemast, läbi nigu niuhti. Uskuge mind, kuus nädalat kõrbes muudab näonaha robustseks nagu teetöölisel, ole nii hoolikas ja hoidlik kui tahes. Eks nüüd pean end poputama ja kreemitama ja aurutama ja.

 

Anyway. Põhiteema, flipflopivarguse juurde. Needsinatsed flipflopid pole niisama suvalised varbavahed, vaid kõige mugavamad, kõige vastupidavamad, millega mu varbaid õnnistatud. Jälle sekkarist, otse loomulikult. UGGid. (Tunnen end natuke nõmedalt praegu, firmanimedega vehkides, aga samas, miks mitte?) Ühesõnaga, mu armsad UGGid, mis mind truult juba oma neli aastat teeninud. Ja kujutage ette, ühel ilusal hommikul üks kahest UGGist kadunud, camperi ukse tagant maapinnalt, kuhu nad õhtul jätsin. Paanika!! Kes võttis? Millal? Miks?? Ümberringi pole kümnete miilide ulatuses inimhingegi. Koiotid? Lilli oleks haukunud, kui nad me laagris ringi hiilinuks, tal on koiotidega omad arved õiendada. Tõsi, ööhakul nägime kreosoodipõõsaste vahel kõrberebast... No võttis kes võttis, mu kaotusvalu see ei leevendanud. Flipflopist igaveseks ilma, selge see. Metsloom, kui ta midagi pihta paneb, veab asja kaugemale, turvalisse kohta, et saaki rahulikult, põhjalikult uurida, ning kui see väärtusetuks osutub (mida flipflop eluka jaoks ilmselgelt on), jätab sinnasamasse vedelema, tagasi tooma ei hakka ju. 

Ega miskit. Leppisin mõttega, et mu UGG pleegib järgnevad paarsada aastat kusagil Mojave kõrbeavarustes, enne kui osakesteks laguneb. Valisin saapakastist (meil sai sihuke spetsiaalne panipaik camperi tagumise kaitseraua külge kinnitatud) teised jalavarjud, et Lilli hommikusele jalutuskäigule viia. Ja kujutage ette. Olles mõnda aega ringi nuhkinud, asus Lillikene kaugemal põõsaste vahel midagi väga tähelepanelikult inspekteerima. Kiirustasin lähemale – ja seal ta lebaski, mu kallis kadunud/taasleitud flipflop! Elus ja terve, ei hambajälgegi.

 

Aga muidu, jah, nagu näete, blogin, järelikult olen jälle kodus. Kõrbetuultest ning –päikesest puretud, 5400 sõidukilomeetrit selja taga, hulk elamusi vöö vahel, virnade viisi fotosid aparaadis. Eks kuidagimoodi tuleb end nüüd sest materjalist läbi närida, et blogisse jälg jääks.

March 09/2021                                                                                         Fotod: Paul

“Once again there was the desert, and that only.”

― Stephen King, The Gunslinger